Estonian

Lasteaiasõprusest/ “Barnehage” friendship

/ Eveliis / 3 Comments

Nagu te teate, käib Ida kahes lasteaias. Minu esimene hirm, et see võib talle liigseks stressiks kujuneda osutus õnneks asjatuks, sest lisaks Norra lasteaiale saab Ida kenasti hakkama ka Eesti lasteaias. Kui mul ei ole just väga palju tööd teha, siis ma luban talle aeg-ajalt ka lasteaiavabu päevi, lihtsalt nii igaks juhuks.

Loomulikult on Ida leidnud sõpru ka Eesti lasteaias, kuid kuna ta Norras on siiski palju pikemalt lasteaias käinud, on siin ootamas suuremad sõbrad. Ja just sellest lasteaia sõprusest ma rääkida tahtsingi. See esimene sõprus, mis on nii armas. Ida rühmas on üks poiss nimega Magnus. Esimestel kuudel ei saanud Ida ja Magnus üldse läbi, muudkui kaklesid teineteisega, kuid kodus kuulsime me kogu aeg vaid Magnusest. Magnus oli kõiges alati süüdi – kui Idal oli näpp katki, oli see Magnuse süü, kui Idal oli kurb, oli see Magnuse süü. Mingi hetk aga asendus süüdistamine sellega, et kõiki asju oli vaja lasteaeda kaasa võtta, et Magnusele näidata. Kleite, sokke, kampsuneid, mänguasju. Kui me peale suvevaheaega uuesti lasteaeda läksime, alustas Ida uues rühmas – seal olid natuke võõrad õpetajad ja natuke võõrad lapsed, Ida ei tahtnud mul lasta ära minna. Ja siis ühel hetkel selgus, et ka Magnus on selles rühmas. Ida silmad läksid särama ning kui Magnus tuligi, ütles Ida mulle nagu muuseas “mamma tööle, Ida mängib Magnusega”.

Kui me jälle natuke Eestis ära olime olnud ja tagasi Norra lasteaeda tulime, jooksid Magnus ja paar teist last meid peaaegu uppi. “Ida tuli! Ida tuli!” hüüdis Magnus. Ma vaatasin, kuidas nad mängisid. Ida mängis seljakotiga, mille ühel hetkel võttis ära üks väikene poiss. Ida hakkas nutma ja kurtis Magnusele, Magnus läks poisi juurde, võttis talt koti ja andis selle Idale tagasi. Ma pidin hämmingust pikali kukkuma. See oli nii ütlemata armas.

Eile viisin ma Ida rühma ja Magnust veel ei olnud, me ei pannud tähele, et olime köögis Magnusest möödunud. Kui ma siis ära hakkasin minema, jooksis minu juurde särasilmne Magnus ja küsis: “Kas Ida on ka tulnud?”  See on üks selline imearmas sõprus, natuke selline “tirin patsist ja kaklen” – tüüpi sõprus, sest mingi hetk ei saa need kaks omavahel läbi ja järgmisel hetkel on nad koos nagu sukk ja saabas.

Teine suur sõber on Pernille. Kui Ida ja “Lille” eile jälle kohtusid, olid mõlemad esialgu häbelikud, kuid juba mõne hetke pärast olid nad koos suures mänguhoos. Ma olen kindel, et kui nad oleksid suuremad, siis nad oleks kohvikusse läinud ja koogi ning mahlaklaasi taga vadistanud ja muljetanud nii et terve kohvik oleks nende jutust kajanud. Õhtul saime me kokku Pernille emaga. “Oi, Ida, küll on tore, et sa tagasi oled!” hüüatas ema. “Pernille on sind nii igatsenud ja ainult Idast kodus rääkinud.” Jällegi, kas see pole nii ütlemata armas, kuidas väikesed lapsed nii suurteks sõpradeks saavad. Ka Ida vadistab kodus palju Pernillest, kuidas nad “mängid”, “jooksisid”, “hoppesid” lastehage’s (Idal on kaks keelt natuke segamini ja ma küll parandan teda, kuid samas on see segakeel mu meelest natuke armas ka).

“Te ei tohi Eestisse tagasi minna,” ütles Pernille ema. Ida ja Pernille kihistasid naerda nagu saaksid nad aru, millest me räägime. “Lapsed on ju nii suurteks sõpradeks siin saanud!”

Jah, see esimene sõprus on ilus. Armas. Nii siiras. Ja nii tore on vaadata, kuidas nad koos kasvavad ja arenevad. Ühise keele on leidnud. Olgu selleks siis norra-eesti segakeel või mingi nende oma fantaasiakeel.

PS: Ida on pikka aega kodus ümisenud  “vivenevivene” ja hoidnud mul käest kinni. Ma pidin lõpuks lasteaiast küsima, mis laul see olla võiks. Selgus, et “vivenevivene” on “mine venner er dine venner” (minu sõbrad on sinu sõbrad), mis on Ida üks lemmiklauludest.

 

IMG_0048

I just wanted to tell you a bit about Ida’s first friends. I think this is just so adorable how they have grown together, found their own language (I am not sure if it Estonian-Norwegian mix or their own language), but every time I see Ida and some of the kids in her kindergarten running together, holding hands and singing together, it almost brings tears to my eyes.

There is this boy in kindergarten. Magnus. From first day of kindergarten Ida and Magnus have had a special relationship. I think first they didn’t like each other, both of them being strong individuals they were always fighting. At home we also heard a lot about Magnus. Everything that happened in kindergarten was Magnus fault. Magnus pushed her, Magnus took toys, Magnus did everything wrong, even when I had seen with my own eyes it was Ida who pushed Magnus. After a while this blaming was replaced with something different. When Ida was choosing her outfits, she always told me she wants to show her dress/cardigan/etc to Magnus. And so she did. They had suddenly become best friends. When we came back from a vacation in Estonia, Magnus ran to Ida, with a spark in her eyes and wanted to give her all the toys in the kindergarten. An absolutely adorable little boy! And Ida was being like a real lady – saying “no, I don’t want to”, and when someone else then took the toys, she went to complain to Magnus. Also yesterday when Magnus saw me, he asked “IS IDA ALSO HERE?”

Another friend of Ida’s is Pernille. When we went to kindergarten yesterday these two first were shy, but the next minute they were chatting and playing and probably talking about latest news what has happened in Norway and Estonia, what they have been doing, wearing, eating etc.

We also saw “Lille’s” mom who was so happy to see Ida. “So good to have you back, Pernille has missed you so much, she is only talking about Ida at home. You are not allowed to move back to Estonia now that girls have become so good friends.”

These small stories and friendships between the children are absolutely amazing. A wonderful thing. I hope the children will stay in touch. It would be cool to have a pen pal from Norway/Estonia and meet again in some years. Wouldn’t it? And when they meet again in many years, they could hold hands and sing ” Jo mere vi er sammen, er sammen, er sammen, jo mere vi er sammen, jo gladere vi blir. For mine venner er dine venner og dine venner er mine venner, jo mere vi er sammen, jo gladere vi blir.” (which at the moment seems to be one of Ida’s favorite songs)

Mul on ettepanek! / Let’s take our children outside!

/ Eveliis / 16 Comments

Ma ei ole talveiinimene. Ma eelistan igal hetkel sooja ilma, kuid tänu Norras elamisele olen ma talvega rahu teinud, ma olen leppinud, sellega, et pool aastat on külm, lumine ja/vöi vihmane ja mul ei jäänud muud üle kui meile soetada ilmale vastavad riided. Minu suureks üllatuseks ei olnudki öiges riietuses talv nii kohutav ja külm ka polnud. Ma sain selgeks, et “pole halba ilma, on vaid vale riietus” ei ole niisama sönakölks, vaid vastab  täitsa töele. Parem öppida hilja kui mitte kunagi, eks?

Selle sissejuhatusega tahan ma jälle kord jöuda lasteaia-teemani. Kui ma sügisel Ida Eestis lasteadea viisin ja talle vihmase ilmaga vihmariided selga panin, vaatas üks ema seda pealt ja ütles siis öpetajale, et peaks vist ka lapse vihmariided lasteaeda tooma, et need meil ju täitsa olemas. Teine ema vastas selle peale, et ega siis nii väikestega vihmaga ikka välja ei minda, et neil hakkab ju külm. Väljas oli tookord soe varasügisene/hilissuvine ilm, lihtsalt vihmane. Ida kalpsas koju minnes mööda poriloike, samal ajal kui teised lapsed ruttu-ruttu autoni jooksid, et mitte märjaks saada. Et külm ei hakkaks.

Nädal aega tagasi käisin ma ühes teises Eesti lasteaias külas ja mul hakkas kurb. Väljas paistis päike, nii ilus ilm oli, suuremate laste rühm mängis väljas, väiksemaid ei paistnud kusagil. Kui ma väikeste rühma läksin, siis öpetaja pani neid riidesse, öeldes, et päeval me ei jöudnudki välja, et lähme siis vähemalt praegugi korraks. Kell oli viis saamas. Enamus lapsi oli juba koju läinud. Nad said imeilusa ilmaga välja vaid korraks. Ma ei heida midagi ette öpetajatele, ma saan aru, et päevaprogramm on nii tihe, et öues MÂNGIMISEKS, mis peakski olema väikese inimeses töö, pole lihtsalt aega.

See tegi mind kurvaks. Aga veelgi kurvemaks tegi mind tolle lasteaia öpetajate ja vanemate suhtumine. Vaid ÛKS öpetaja mängis koos lastega ja oli soojalt riides, nii et tal oli mugav ja oli näha, et nii lapsed kui tema olid rahul. Kolm teist öpetajat seisid koha peal ja külmetasid. “No nii kole külm on,” rääkisid nad omavahel, lödisesid ja vaatasid pidevalt kella. Aga muidugi on külm kui te 1) ei ole sobivalt riides ja 2) ei liiguta. “Vaesed lapsed ka peavad öues külmetama!” ütlesid paar ema, kes lödisevaid öpetajaid nägid ja kohe ka lastele kaasa tundsid. Paar oma lapsele järtele tulnud ema vaatas kotkapilgul üle, kas lapsele on ikka talvekombe ja fliis ja karupüksid ja sada kampsunit selga pandud. Väljas muide oli 10kraadi sooja. Sobivast riietusest olen ma n+1 korda rääkinud (näiteks siin), aga mul on tunne, et ma hammustasin tol hetkel läbi midagi hoopis olulisemat.

Mul on tunne, et lasteaedade öppeprogrammid on teinud inimesed, kes kardavad veidike külmemat ilma, kes ei tea, mida tähendab sobiv riietus ja kes pole sügisel-talvel väljas käinud. Nad arvavad, et kui temperatuur langeb alla 10 kraadi, siis juhtub öues midagi hirmsat. Parem on toas istuda. Ja selleks ongi nad välja möelnud nii palju tubaseid tegevusi, pluss bürokraatiat öpetajatele, et välja minekuks polegi aega. Kui nad siiski sügisel-talvel välja satuvad, on neil külm ja nad ei oska seal olla. Nad ei tea, et on olemas soojad riided, millega ka talvisel ajal on öues täitsa mönus. Nii see ring läheb. Köigil on külm, lastele öeldakse ka, et on külm ja paha, lapsed ei tea paremini, kasvavad selle teadmisega üles ja ongi jälle sündinud uus pölvkond külmavareseid.

Aga mul on ettepanek. Haridus-ja teadusministeeriumile. Palgad on lasteaedades nagu nad (vist) on, nii et ei saa eeldada, et öpetajad ise endale sobivad öueriided muretsevad. Te tehke hankekonkurss ja muretsege lasteia töötajatele mugavad ja soojad öueriided. Millega oleks öues mönus. Nii et ei pea sukapükste ja seeliku ja saabastega +10kraadi juures lödisema. Uskuge mind, see on hea möte!  Värske öhk ja öues olemine tuleb köigile vaid kasuks. Siis pole ka ehk nii palju haigusi! Ah, et kust sellised rahad vöetakse? No ma ei tea, vöib-olla siit ka ettepanek riigikogule. Tehke möni seadus ümber. No näiteks, et iga presidendi abikaasa ei saaks terve ülejäänud elu 1000 eur kompensatsiooni vöi ametist lahkumise hüvitised ei ulatuks 93 000 euroni. Lastesse ja inimestesse, kes nendega töötavad, panustamine ei ole paha möte, onju?

IMG_4517.JPG

Mina pakkisin Idale täna kaasa sooja voodriga kilepüksid, kummikud, vihmakindad ja soojad kindad, jope, puuvillase pesu ja fliisi. Väljas on 4kraadi sooja ja on lume-vihmasegune ilm. Aga ma tean, et nad on pool päeva väljas. Keegi ei külmeta ega kurda. Magamise jaoks panin vankrisse paksema teki.

// I went to visit one Estonian kindergarten and what I saw there made me sad. It wasbeautiful sunny day and I was sure that the children are outside playing. The playground looked abandoned, just a small group of children were outside. No laughing and now playing, they were just walking quietly. No wonder actually because the teachers showed with every bone in their body that it is cold and bad to be outside, they were all freezing. Or I think the kids actually were not freezing, but I think they reflected what they saw from the adults. The teachers were looking at their watches, hoping that parents will come soon and they can go inside and the parents who saw their children outside in this awful cold (10 degrees) weather, said also “poor kids, have to stay outside and freeze”. Only one teacher was dressed proparly and was not freezing, but having fun together with her group of children.

I am not a winter person either and I always prefer summer and heat, but living in Norway has taught me that there really is no bad weather, there is just bad clothes and/or laziness. When I took my dauhter with rain clothes to kindergarten one of the mothers told the teacher, that perhaps she also should put rain clothes on her daughter. Another mom said that there is no need, because surely they will not go outside in rain.

In my daughter’s Estonian kindergarten they sometimes do not have time to go outside because the daily programme is so intense. I don’t know what this involves, but I think there should always be time for playing outside. Isn’t it what children like the most? But when teachers and parents are freezing because of bad clothes, no one wants to go outside. Of course. I understand that. So perhaps all kindergarten teachers should get outdoor clothes? We don’t have money for that? Well, maybe then it is about time that politicians look over some laws? Perhaps Presidents do not have to get 93 000 euros after retiring and not all the wives of Presidents need to have a monthly salary for the rest of their life? 

I don`t know how will I make people understand that the weather is not bad, there is nothing wrong to be outside in autumn and winter and also that warm comfortabel clothes are not that expensive like we are afraid.

 

Miks ma ei taha rohkem lapsi?

/ Eveliis / 27 Comments

Teate kui palju kordi mulle on öeldud, et küll sa saad veel lapsi, et sa ju ütlesid enne Ida sündi ka, et sa ei taha lapsi, aga näed, nüüd räägid hoopis, et see on parim asi, mis su elus juhtuda on saanud. Jah, see osa vastab küll töele, et Ida sünd (st mitte otsene sünnitegevus, aga meie ellu saabumine) on üks parimaid asju, mis mu elus juhtunud on, hoolimata sellest, et kolme aastaga olen ma vähemalt 10 aastat vanemaks jäänud, aga ma vöin ka käsi Piiblil vanduda, et rohkem lapsi ma ei taha.

Pöhjused selleks on väga egoistlikud.

Kui ma vaatan tuttavate tittede pilte, siis te ei kujuta ette kui röömus ma olen, et meil on löpuks ometi kodus peaaegu adekvaatne väikene inimene, kellega saab suhelda ja kes teeb end arusaadavaks (no muidugi siis kui tal selleks tuju on. Kui tuju ei ole, siis ta lihtsalt hakkab kisendama ja meie asi on soovitavalt kiiresti ära arvata, mis ta probleemiks on. Ja probleemiks vöib olla nii taskust kadunud liiv, vale sink saial vöi kadunud sokid. Just need sokid, mida printsess parasjagu jalga soovib panna.)

Ma olen tänulik, et me oleme beebiea üle elanud. Ma vaatan beebisid ja mötlen öudusega magamatusele, pidevale söögijamale, mähkmemajandusele, körvetistele, gaasidele ja kogu sellele tegevusele, mis beebindusega kaasnes. Jah, oma beebi on töesti armas, kuid pagan, see on ikka maailma köige raskem aeg ühe inimese elus. Vöi ei ole mina lihtsalt beebiinimene. Ka see on vöimalik. Vaadates inimesi, kel on väikese vahega rohkem kui üks beebi, tunnen ma kuidas mul vaid paljast möttest käivad külmajudinad üle kere. Inimesed, kes mitme väikese lapsega ei muutu alkohoolikuteks voi ei ole rahustite möju all vöi ei oma vöimalust oma lapsi pidevalt kellelegi ära sokutada, on minu silmis kangelased. Mina end kahe vöi rohkema väikese lapsega ette ei kujutaks. Ma ei tahaks olla üks neist titemammadest, kelle käekotid on täis piimapudeleid, mähkmeid, köristeid vöi kes keset supermarketit peavad jooksma otsima mähkimistuba, et kakaseid mähkmeid vahetada. Süles beebi ja käe otsas 1+ veidike suuremat last. Mulle meeldib see, et minu “kullakoorem” on juba nii palju suur, et ma ei pea väga palju ette mötlema ja vaeva nägema kui temaga kuhugi minna.

Reisile minnes tirin mina oma kohvrit, tema oma kohvrit, kui ta tahab pissile, ütleb ta seda, kui ta tahab süüa, ütleb ta seda. Elu sellises vanuses lapsega on juba lill. Ja veelkord ma ei usu mönikord siiani, et me siiani jöudnud oleme. Mina, kes ma kartsin lapsi kui tuld ja olin kindel, et beebiga hakkama ei saa, olen tänaseks uhke ema. Paras kanaema kusjuures, kuid siiski nii palju range, et iga väikemagi pahandamise peale Ida suust hääleka kaebena “pappppppaaaaaaaaa!” kuuldavale tuleb. Väikese valevorstina lisandub sinna tihti ka “emme tegi ai-ai”. Vöib-olla ta on nii titest saati karjunud, lihtsalt siis ma ei saanud temast veel aru. Ja karjunud on see laps palju. Jummel, kui ma nüüd mötlema hakkan tulevad mulle meelde köik need kussutamised ja kiigutamised ja maailma köige kummalistemas asendites magamised. Pörgusse köik need mu lubadused, et laps magab oma toas, et me ei käi kikivarvul kui ta magab. Kui laps magas, siis me ei julenud ka hingata, magasime krönksus diivanil ja ei julenud liigutada, sest muidu äkki väike kisaköri ärkab.

112413_8263

Kolme aastaga lähevad paljud asjad meelest. Kolm päeva sünnitamine ja paistes jalad ning preeklampsia oht ei tundu täna üldse niiiiiiii hullud; kui ma loen oma meenutusi, mötlen ma, et ahh polnud ju nii hull ka, kuid önneks on mul olemas alateadvus, mis ütleb, et “naine, see köik oli ikka täpselt nii hull nagu sa kirjutad ja hullemgi veel, sest kirjutamise hetkeks olid sa juba nii önnelik, et kogu see öudus möödas on ja sa elus oled”. Mul läks üldse hästi. Vörreldes lugudega, mida ma olen sünnitusjärgsetest valudest ja piinadest kuulnud, ei olnud mul suurt häda kedagi. Ja öelge mis tahate, ma olen tänulik, et mul ei ole ei venitusarme ega rippuvaid rindu. Ma tean ma tean, paljud ütlevad, et venitusarmid on “tiigtitriibud, mis uhkusega välja teenitud” ja rippuvad rinnad vaid väike hind maksta selle ime eest, mis naine ilmale toob, kuid mina ei tahagi olla uhke triibuline tiiger. Ma ei taha tuua oma keha kohta vabandusi “aga ma olen ju ema/sünnitanud naine”. Ma olen tänulik, et mul on hästi läinud. Ka see on pöhjus, miks ma ei tahaks rohkem lapsi. Ma tahan, et mu keha on minu oma, minu nägu, mitte ilmale toodud imede nägu.

Rinnaga toimine on mu jaoks üks kummalisemaid kogemusi. Enne Ida sündi olin ma kindel, et never ever ei suuda ma midagi nii rövedat teha (jajaaa, ma tean, et see on loomulik ja selleks rinnad ongi), kuid see muutus töesti maailma köige loomulikumaks tegevuseks, meeldivaks isegi. Kui ma nüüd selle peale mötlen, siis jällegi, jumala eest ma ei tahaks, et keegi kogu aeg mu küljes ripuks. Ma ei tahaks, et mu rinnad oleks kellelegi sööklaks, las olla niisama vaatamiseks:D Ja avalikku imetamist pole ma kunagi pooldanud, aga mulle tundub,et kui tänapäeval tahad hooliv ema olla, siis sa lausa pead paljaste tissidega ringi jooksma ja karjuma, et “appikene, mis teil viga on, et imelikult vaatate, see on ju nii loomulik”. Mina ei taha loomulik olla. Avalikult ei pissi ja puuksuta ka, kuigi ka need on täiesti loomulikud tegevused.

No vot. Ja siis ma vaatangi oma nädala pärast kolme-aastaseks saavat väikest inimest, olen tänulik, et ta olemas on ja tunnen end piisava egoistina, et 100% veendunult öelda, et see väike ime meie elus jääb ainsaks imeks, mis minu kehast välja tuleb.

112413_8243

 

APPI!

/ Eveliis / 11 Comments

Marek lammutas pool meie teist korrust maha, mis tähendab seda, et ees ootab pahteldamine ja värvimine. Keskmise toaga on kõik lihtne, siin on seinad valged ja alles paar aastat tagasi värvitud, nii et siin pole midagi keerulist. Seinad jäävad valgeks*. Küll aga on keerulisem lugu magamistoaga. Kui niikuinii juba värvimiseks läheb, siis on loogiline ka see tuba üle teha,sest me oleme hoolsalt kärbseid tapnud, nii et valge lagi on tapatöö jälgi täis. Ei ole just kõige ilusam.

Ja nüüd tulebki see “APPI!” osa. Ma sattusin Pinterestis tuhnides sellise tehnika peale nagu “patina” ja armusin sellesse, aga ma ei suuda otsustada, milliseid värve kasutada. Muidugi ei tea ma ka, kas seda patinat on kerge või lihtne teostada, aga Marek on siiani kõik mu hullumeelsed ideed värvimisel teostanud, nii et ilmselt saab ta ka sellega hakkama. Aga mis värvid?

Kõige lollikindlam oleks ilmselt midagi neutraalset, nagu sel pildil? Aga et see mõjuks efektselt, siis ma tahaks, et meil ka oleks selline baldahiin ja lauad laes, aga see tundub võimatu, sest 1) mulle tundub, et see on liigne töö, kui meil on sada tuhat muud olulisemat asja 2)mulle tundub,et see on raha raiskamine, kui meil on sada tuhat muud olulisemat asja ja 3) selline baldahiin ei sobi meie olemasoleva voodiga.

img_9541-3

Teise variandina meeldiks mulle midagi sellist. See peaks sobima nii olemasoleva mööbli kui kardinatega. Võib-olla peaks selle juurde jäämagi? Liiga palju valikuid ei tohi mulle anda, sest siis ma ei suuda never otsustada.

Samas meeldib mulle tohutult sinine värv. Nagu te teate, siis elan ma koos feng shui eksperdiga ja guugeldades leidsin ma, et sinine oleks täitsa õige värv. Sinine on taevalaotuse värv. Sinine on rahulik, mõtlik, kahandab põletikku ja soodustab und, vähendab pinget ja stressi, kuid on mõne inimese arvates liiga nukker.

Järgmiseks probleemiks on aga see, et meil on magamistoa seinad, välja arvatud lagi mingi kummalise tehnikaga värvitud kuldseks. Mulle tundub, et kõige mõistlikum oleks see ära kasutada. Aga kas kokku sobiks helesinine ja kuldne? Või oleks õigem panna kokku kuldne ja mõni pruunikas-beezikas toon? Kui ma jällegi feng shuid uurisin, siis ka kuldne oleks taibukas alles jätta. Kuldne on positiivne, optimistlik ja väärikas, usutakse, et kuldne värv tõmbab ligi raha, austust ja kuulsust.
Kuulsusest on mul suht suva, aga God knows raha oleks küll vaja. Ma selle nimel sunnin end nüüd isegi wc-poti kaant kinni panema, sest feng shui järgi tuleb “rahapaja kaas” kinni hoida:D

Mida teie arvate? Millised toonid teie kokku paneks? Aidake! Muidu ma olen sunnitud ka meinistriimi tegema;)

Lõpetuseks Marekile lihtsalt mõned mõtted. Selline baldahiin peaks meie olemasoleva voodiga täitsa sobima;)  Ja sellistest “öökappidest” ei ütleks ma ka ära. Kui juba soovide esitamiseks läks.

img_9545-3

 

img_9542-1

*Kuigi Feng shui järgi ei ole valge üldsegi soovitatav

Nüüd on teised ajad, suuremad on majad

/ Eveliis / Leave a comment

Oma esimest välisreisi ma ei mäleta, st ma ei mäleta, mis esimene oli, aga millegi pärast ma kahtlustan, et see oli too ammune kord kui vanaema mind Sotši kaasa võttis. Ega ma linnast suurt midagi ei mäleta, ma ei mäleta isegi kui vana ma võisin olla, aga mingid mälupildid on mul sealt olemas.

Veidi hiljem hakkasime me Rootsis sugulastel külas käima. See oli põnev. Ma olin alati nii elevil ja ei jõudnud ära oodata, juba ikka nädal varem hakkasin päevi lugema ja ootama. Ja passi sai iga kord uue laheda värvilise viisa. Nii ilus oli. Uhke ka. Rootsist tulime me alato tagasi terve varandusega. Mina suutsin ikka mõned mänguasjad välja jonnida ning seljakott oli pungil täis kummi-ja vahukomme. Kunagi ammmmmmu ostsime me ühest Oxelösundi second hand´ist imeilusad noad-kahvlid, neid ei kasutatud kunagi, need olid pidude jaoks, aga siis ka ei raatsitud neid mu meelest liiga tihti välja võtta. Mõned aastad tagasi sain ma need lõpuks endale. Esimese hooga panin nagu traditsioon ette näeb sahtlisse pidusid ootama, siis aga tuli mulle meelde onu Oskari kiri, mis ta kunagi tossudega kaasa pani. Seal seisis “Ärge kappi pange, hakake kohe kasutama”. Nii on need kahvlid meil nüüd igapäevaselt kasutusel. Keegi teine peale minu (ja nüüd teie) ei tea, millise perekondliku reliikviaga tegemist on;)

Kui ma esimest korda Norra läksin, oli mind saatmas terve suguvõsa. Kõik pisardasid ja mina tundsin end nagu superstaar. Esimest korda reisisin ma üksi ja lennukiga. Natuke oli hirmus ka, et kas ma ikka saan hakkama. Kuu aega enne sõitu olid mul juba kohvrid pakitud. Ikkagi aastaks ajaks eemale kodust. Kas kõik saab kaasa? Sai kaasa kõik vajalik ja rohkem kui vaja ka ebavajalikku. Rulluisud näiteks . Päriselt, kes see hull võtab kaasa rulluisud, mis juba ise kaaluvad mingi 20kg. Hea on, et vanaema suutis teenindaja meele haledaks teha, et too mind topeltkilodega lennukisse laseks. Tasuta. Siis veel sai nii. Muide, lennujaam oli siis ka veel “vana näoga” – remonti hakati seal tegema alles aasta hiljem.

Kui ma töö pärast Norra vahet hakkasin sõeluma, viis Marek mind igal esmaspäeva hommikul lennujaama ja 90% tõenäosusega ootas ta mind igal reedel lennujaamas lillekimbuga. Mõne aja pärast sain ma load ja vähe sellest, et ammu enam ei saatnud mind keegi pisaratega ära, mind ei saatnud enam keegi ära, vastu ka ei tulnud. Ise läksin, ise tulin tagasi. Nagu muuseas sai Norras käidud.

Ja tänaseks päevaks oleme me jõudnud nii kaugele, et (lähi)välismaal käimine on nii tavapäraseks muutunud, et ma ilmselt ütlen siis Marekile kui ta täna õhtul koju tuleb, et me vist homme  lähme vanaemale Rootsi külla. Pilet on veel ostmata, kohvri pakkimisele ei hakka ma enne homset mõtlema. Nii lihtsalt see tänapäeval käibki  – “tiugu ja kannel kaenlasse” ja minema. Ei mingit reisielevust. Või noh ilmselt oleks ma elevil kui ma läheks Peruusse nagu mõni mees, aga lähivälismaa on tänapäeval lihtsalt nii palju lähemale tulnud, kas pole. Veider isegi mõelda kui palju ajad on muutunud (mõne)kümne aastaga.

Ida alustas oma reisiselli karjääri kuuekuuselt. Pole siis ime, et tema lemmikmänguks on reisimine, kohvri pakkimine, lennuki peale minek ja pileti ostmine. Me mängime neid mänge igal õhtul;)

img_0302

 

Vippa kiigulaud & kingiloos

/ Eveliis / 64 Comments

nEST poodi kaupa otsides ristusid minu teed Vippaga (LINK KODULEHELE), kelle tootevalikus olid sellised vahvad tooted nagu Sadasabad, Tahvelpusled, Tangramid, Rahvajutukaardid, puidust klotsid ja kiigulauad. Ma tutvusin veidike nende ettevõttega ja see, mida ma nende kohta lugesin, meeldis mulle otsemaid. Kaks pärimuskunsti uskuvat noort naist, kes soovisid, et nende endi ja ka  kõik teised Eesti lapsed saaksid mängida oma kodumaal valmistatud lihtsate asjadega, mis jätaksid ruumi ka iseseisvale mõtlemisele. Plastmassist masstoodangu kõrval on see kiiduväärt ettevõtmine.

Nii Vippa tooted minuga kaasa rändasid.

Esimesena katsetasime me Ida peal ära sadasabad. Sadasaba (LINK) on käelist tegevust ehk peenmotoorikat arendav punumismäng. Laps saab värviliste paeltega punuda kujunditele erinevaid huvitavaid mustreid. Esimese hooga läks Ida närvi,sest ta ei saanud aru, mida ta tegema peab, aga kui ta mõne aja pärast sai selgeks, et peab nöörist mustreid moodustama, istus ta nagu liimitult oma sadasabaga veerand tundi tegevuses. Ja Ida puhul on see VÄGA pikk aeg, sest ta on äärmiselt aktiivne ja püsimatu. Aga Sadasabad ei ole vaid lastele, vähemalt nii õppisin ma oma klientidelt. Üks naine ostis selle oma dementsele emale, sest ta arvas, et selline “näputöö” hoiab teda paigal, kuna talle pidavat meeldima “pusserdada” erinevate asjade kallal. Hiljem tuli ta poest läbi ja palus tootjale kiidusõnad edasi öelda.

Sadasabad on täiesti asendamatu kaaslane pikkadel auto- ja lennureisidel, ooteaegadeks arsti juures, kohvikus, kus iganes. Minu soovitus on endale soetada mitu erinevat Sadasaba (poistele nt komplekt “Poiste eri), sest nii jätkub uudistamist pikaks ajaks. Ma pean tunnistama, et mõnikord kui ma tahan Idast natukene rahu saada, siis ma annan talle Sadasaba kätte. Ma olen Vippale tänulik, et nad nii geniaalse toote on välja mõelnud. Lihtsuses peitub tihti võlu, eks?

Teiseks katsetasime me minu peal ära Tangramid. Tangram (LINK) on vana nuputamismäng, kus tuleb tükkidest moodustada kujundeid. Mahuta tükid sobivasse vormi või kui soovid väljakutset, siis pane kujund kokku ilma aluseta. Tangrami loovam osa on juppidest kokku panna erinevaid pilte. Mina, kes väga hästi ruumiliselt ei näe ja alati igasugu sarnaste mängudega vaeva näen, pakkus Tangram päris pusimist. (Aga kokku sain;)

Tangramiga tuleb mulle aga meelde üks lugu, kui poodi tuli  üks naine, kellega me tühjast tähjast rääkima hakkasime ning mingi hetk ütlesin ma, et näed, need tillukesed pusled on nüüd hästi popiks muutunud, et keegi kusagil olla näinud ja nii nüüd neid ostmas käiaksegi. Naisterahvas vaatas südamega Tangrami ja ütles siis: “Ma arvan, et see on minu kodust alguse saanud trend. Mul on selline kodus laual kaunistuseks, üks sõbranna kinkis selle mulle ja paar teist sõbrannat on nüüd seda ka näinud ja uurinud, kust see pärit.Ma saatsin nad sinu juurde”
Ma ei olnud päris kindel, et me samast asjast ikka räägime. Selles mõttes, et kuidas ta saab seda kasutada lauakaunistusena. See on ju ometi pusle?
Naine vastas mu küsivale näole:”Jaa, ma tõstan seda diivanilauale ja siis jälle söögilauale ning teinekord kui mul on raske, siis ma keeran ta tagurpidi ja panen uuesti kokku.”

Okei. Oli selge, et me räägime samast asjast.

Naine jätkas: “Mu sõbranna kinkis selle mulle ja kogemata avastasin ma, et see polegi niisama tassialus, vaid väike pusle. Mu süda oli tol hetkel katki ja siis ma istusin ning panin südame uuesti kokku ja ütlesin endale, et süda võib küll korraks katki minna, aga seda saab uuesti kokku panna.”

Ma olin sellest mõttest vaimustuses.

“Nüüd ongi nii, et igakord kui mul on raske, teen ma selle väikese südame katki, panen uuesti kokku ja ütlen endale, et selle siin saame me korda. See on minu teraapia.”

“See on sul vist viimane süda?” küsis ta. “Ma pean selle ka endale ostma, siis mul on mõlemal laual üks kaunis süda, mida rasketel hetkedel kokku tagasi panna.”

Sellised lood on täpselt üks põhjus, mis mind motiveeris poodi pidama ning andis järjekordselt tunnistust sellest, et Vippa tooted on absoluutselt vaimustavad, mis “mis lähevad peale” igale vanusegrupile ja nende kasutamisviisidele seab piirangu vaid meie fantaasia.

Täna tuli meie perre uus Lotte kiigulaud (LINK). Ma ei teagi, kas selle kohta sobib öelda mänguasi, pigem on see vist nii mänguvahend, mis sobib kõigile alates 3. eluaastast (max kandevõime 200kg). Laud arendab tasakaalu ja üldist kehalist aktiivsust. Lastel loob see eelduse ilusa rühi tekkimiseks ja soodustab huvi ka edaspidi spordiga tegeleda. Õige rüht aitab tulevikus ennetada selja valusid. Ühte lauda saab kasutada mitmel erineval viisil – tasasakaalulaud, kiik, poom tasakaaluharjutusteks, sild, liugtee mänguautodele ja pallidele, kiikuv häll jne.

img_4445

IMG_4449.JPG

img_4456

Ida on sellega päev otsa sahmerdanud. Tundub, et temasugusele aktiivsele lapsele on see ideaalne mänguvahend. Olgugi, et toote juures on kirjas, et kaasneda võib kukkumise ja sõrmede vigastamise oht, siis te ei pea kartma, et kiigulaud ohtlik on. Iga inimese tasakaal on erinev, kuid seda annab treenida ja Ida pealt vaadates, siis ei ole kartagi, et ta sellega kuidagi end vigastaks (ja uskuge mind ta kasutab lauda väga intensiivselt). Ja sõrmi ei tasu lihtsalt laua alla panna kiikumise ajal;)

Igatahes on Ida seda täna absoluutselt igatepidi kasutanud, mind sinna trenni tegema kamandanud (mille peale Marek ütles, et saabki tuharad trimmi), kõik nukud ja karud ja jänesed on ära kiikunud ning hetkel on kiigulaud leidnud kasutust voodina. “Päris ilus voodi!” kiitis Ida ja viskas end sinna pikali ning asus telekat vaatama.

img_4471

IMG_4481.JPG

Muide, Mareki vihje trenni tegemiseks ei olnud üldse vale, sest kiigulaud sobib tõesti ka treeninguteks. Vippa kodulehel on olemas ka videod erinevate treeningkavadega, mida ma soovitan vaadata.

Vot selline tore ettevõte on Vippa ja selline tore uus “koduloom” on meil tänasest kodus. Mulle meeldib, et see on puidust ja käsitsi valmistatud, sobib kenasti interjööriga ja ei karju silma nagu paljud lastele mõeldud mänguasjad kahjuks seda teevad. Ühel teist on võimalik endale kiigulaud ka võita. Selleks ei tule teha muud kui kiigata Vippa.ee kodulehele ja kirjutada kommentaaridesse, millised tooted teile veel kodulehelt silma jäävad. Viisakas inimene vajutab Vippa FB lehel sinist pöialt ka (SIIN)

Loosi võitja selgub järgmisel teisipäeval, 18.10. HEAD LOOSIÕNNE!

IMG_4485.JPG

Mats Norrast /No manners?

/ Eveliis / 18 Comments

Püüan mina Eesti lasteaedadega ja Eesti lapsevanematega rahu sõlmida, et harjutan ennast meie kommete ja tavadega ja väga (rõhk sõnal väga) ei virise, et küll me harjume, aga ikka tuleb ette asju, mis panevad mind lihtsalt ohkama ja mõtlema, et okkaline saab see tee pühade tõdede juurde olema.

Kõigepealt ikka riietus. Esimeste sügistuultega on lapsed riietatud talvekombedesse, sinna alla on pandud sada vammust ja jalas ka ikka täitsa talvesaapad. Ma ei ütle, et õues ei ole juba jahe, aga jumala eest, kas te olete püüdnud end liigutada sellise kuhja riiete all? On ebamugav ja palav hakkab ka, nii need lapsed haigeks jäävadki. Mitte sellest, et nad “poolpaljalt” ringi jooksevad. Nagu Ida. Samal ajal kui Ida läks lasteaeda nii nagu ülaltoodud pildil, kõndis minu kõrval talvemantlis laps. Õpetajale anti täpsed instruktsioonid, mis järjekorras midagi selga tuleb panna. Mina siis viskasin nalja, et ah mis te põete, et nii külm ju ka veel ei ole ja sain kohe aru, et ütlesin midagi väga kohatut. “Muidugi on külm!” käratas ema, vist isegi veidike hirmunult, nagu ma oleks palunud lapsed merre ujuma viia. Ühesõnaga ei saa mina sellest sissepakkimisest aru ja ei suuda sellega harjuda. Soojalt laps riidesse panna on üks asi, aga nii metsikult muretseda ja üle dramatiseerida, milleks?

Teiseks ei suuda ma harjuda “sisekorraeeskirjadega”. Ida rühmas on mingi sada last, hommikuti juhtub ikka, et satume kellegagi koos rühma sisse minema ja samal ajal tahab keegi välja minna, aga jalanõud tuleb jalast võtta/jalga panna väikeses esikus. Tekib ummik. Lapsed ukerdavad omal saapaid jalast ära, kõigil on ebamugav. Talvel on ilmselt ka külm. Mina ei suuda aru saada, miks lapsed ei või minna jalanõudega oma kapi juurde, rahulikult istuda ja siis ise saapaid MUGAVALT jalast ära võtta, ilma stressi ja kiirustamiseta. Vanemate võiksid sama teha. Seda enam, et kappide ees on täpselt samasugused porivaibad maas nagu esikus. Vahet ei ole ju millisest vaibast (võimalik) liiv hiljem ära raputada?

Täna oli jälle täpselt üks selline olukord, kus mitu inimest korraga väikesesse esikusse sattus. Mina kõndisin otse Ida kapi juurde, et meil kõigil oleks mugavam ja hakkasin seal teda lahti riietama. Muidugi sain ma mingi vanaema käest pahandada, kes veel pärast oma lastelastele mitu korda kordas, et ma ikka kuuleks ja aru saaks, et jalanõud tuleb esikus ära võtta. Aga mis asi see kappidega ruum siis on? See on ju ka esik. Või garderoob. Miks ei võiks laste jalanõud üldse olla seal kappide juures? Eriti kuna Eesti vanemad ei harrasta kahjuks ikkagi riiete/jalanõude nimesildistamist. Kõigil oleks ju lihtsam?

Või no hea küll, las need jalanõud olgu seal esikus, aga jumala eest, miks me peame iga hommik ja õhtu seal kitsas ruumis ebamugavalt siblima. Miks on alati vaja oma elu keerulisemaks teha?

IMG_3440.JPG

PS: Mina tellisin Ida kleepsud Minu Kleeps kodulehelt. 30 kleebitavat silti maksab 7 eurot (LINK)

//I am really trying to make peace with Estonian kindergartens and trying to adjust to how things are done here, and I am really trying not to complain too much, but still there are few things that just make me moan. Maybe it is not directly kindergartens I am not happy with, except for the fact that the children do spend way too little time outside, but the other parents. 

First is the stress about clothing. The parents are overprotective and stress too much when the first autumn winds arrive. The children are dressed in thick winter jackets, with hundreds of layers of fleeces under. Have you tried to move with so many clothes on? It is really uncomfortable and come on, this is how the children get sick. They get too warm when playing. When I told one mother that it is not that cold, she looked at me like I had suggested to send the children to swim in the sea in September. Obviously the must think I am insane, saying that September is not winter yet. 

And then there is this thing with outdoor shoes. These must be taken off in a little hallway, which is really not practical and is totally uncomfortable. Some mornings it is just too crowded in there and it is also hard for childrne to take off their shoes while standing. I do not understand why it is not allowed to go inside to their cupboards, sit on the bench and take off shoes there without stress and hurry. 

Today was one of those mornings when it was crowded and me and Ida just marched to her cupboard, sat on the bench and took of our shoes there. Why is this not allowed? It does not make any sense. What is wrong with us Estonians, that we always want to do things the hard way. Of course I was told off by one of the parents, that this is not nice and this is not allowed. I didn’t say anything, because I felt that otherwise I will just say something sarcastic and I dont´t want to make enemies, not yet;) I just want things to make sense and be comfortable. I don’t want to stand in a cold little room, trying to get my shoes off with 3 other parents  and kids. Every morning.

That does not mean I have no manners. 

IMG_3441.JPG

 

 

Ma naersin liiga vara ehk meestemoest veel.

/ Eveliis / 5 Comments

Kuna ma olen sündinud aastal 1981, siis ega ma 1970 (meeste)moodi õnneks mäletada ei saa, aga täna sattusin ma mingile lehele, kus 1970-aastate moe parimad palad olid välja toodud. Selle kõrval tundub 2016 aasta mood täitsa okei. Ja ma tean, et moel on kombeks ringiga tagasi tulla, aga ma natukene palvetan nüüd vaikselt, et see moood nii pea tagasi ei tuleks. Või?


Ja lõpetuseks väikene moesoovitus pühapäeva meie maja moegurult. Ooo ei, see ei ole mina. Tundub, et ma naersin selle meeste põlvikumoe üle liiga vara.


(Kahjuks ei lubanud ta tervet pilti panna, aga see oli nagu 2016. aasta Vogue’ist. Triibulised põlvikud, bokserid ja triibuline kampsun. Ma ei vaadanud, kas ta välja minnes ka mingid pikad püksid peale pani;)

Meeleheitel koduperenaine

/ Eveliis / 4 Comments

Ei, ma ei kirjuta endast. Minu keskmine nimi võiks olla mugavus, mitte sassi ajada laiskusega, laisk ma ei ole, aga ma viivitan asjadega nii kaua kui võimalik, lootes et keegi need minu eest ära teeb. Samuti lükkan ma kõik tänased toimetused ülehomse varna,sest nii on mul kaks vaba päeva.

See on hea taktika, sest ma elan koos puhtuse-ja koristus- ja korrafriigiga, kes ei kannata mitu päeva oodata ja nii ongi mul isepuhastuv köök, isepesev pesumasin ja isekordasaavad asjad. Mõnikord on selle “meeleheitel koduperenaise” režiim ka mingi “super mode” peal, nii et mul on ka isepuhastuv maja. Aeg-ajalt läheb see isend muidugi katki ja pesemata veiniklaasid seisavad köögikapil nädal aega, kui ma uurin selle kohta, siis vastab isend, et testib mind. Et isend jälle töökorda saada, siis ma paar korda pesen need klaasid ise ära, aga laias laastus ei suuda mu meeleheitel koduperenaine nii pikalt testida ja isepuhastuv köök on suhteliselt kiiresti tagasi.

Eelmisel pühapäeval ärkasin ma selle peale, et kell kaheksa hakkas Marek aknaid pesema, sest ta ei suutnud enam niisama passida, mina peitusin kiiresti üleskorrusele ja mängisin Idaga, blogisin, teesklesin ka koristamist, et ta jumala eest mind ka aknaid pesema ei paneks. Täna hommikul pidin ma sama taktikat kasutama, sest sel ajal kui mina (kell kaheksa!) veel rahulikult kohvi jõin diivanil, hakkas tema juba sebima. Koristas köögikappe ja sahtleid, pani pesumasina tööle ja jumal teab, mida ta nüüd seal allkorrusel kolistab. Midagi ta igatahes jälle parandab. Ma parem ei lähe alla vaatama. Võib juhtuda, et ta sunnib mind ka midagi tegema.

Kui te arvate, et see on halapostitus, et appi kui nõme mees mul on – koristab ja kraamib ja sebib ja majandab kogu aeg, siis ei-ei, see on hoopis kiidupostitus, et teid kadedaks ajada. Ega sellised isendid ei kasva puu otsas ja olen ma üldse kuulnud, et on teised väljasuremisohus liik. Mul on hea meel, et mul üks selline on õnnestunud ära kodustada;)

Mõnusat pühapäeva kõigile! Pühapäevad on niisama laisklemiseks, mängimiseks, chillimiseks. Vähemalt mulle ja Idale;)

IMG_1229

Käime katuseid mööda…

/ Eveliis / 4 Comments

Kui me abiellusime, siis meie pulmavalsiks oli Smilersi “Käime katuseid mööda”. Enne Marekiga tutvumist ei arvanud ma Smilersist midagi, aga kas te olete näiteks selle laulu sõnu kuulanud? Mina hakkasin siin kuulama ja ajal, mil paljude laulude sõnad on “boom-boom”, “oopa-oopa”, “pencil-apple”, pole ime, et selle laulu sõnad meile hinge on pugenud.

Käime katuseid mööda
Lähme kolame pööningute peal
Nad ei tea mida mõelda
Need kes pole iial käinud seal
Näitad meile suunda
Vana tuulelipp
Siia ülesse kuulda ei ole midagi
Käime katuseid mööda
Tule lähme turnime tornides
Lähme katsume pilvi
Lähme värvime taeva siniseks
Ühed tahavad palju, teised rohkem veel
Mõned tahavad kõike
Nad ei kõnni katustel

Eile olime me Marekiga kutsutud Barons hotelli (LINK) vanalinnas ja see meie jaoks tähendusega laul sai hoopis teise tähenduse. Kui ma meie sviidi aknal kardinad eest tõmbasin, siis mulle tunduski korraks, et me käime katuste peal ja kolame pööningute peal. Viiendalt korruselt avanes fantastiline vaade vanalinna katustele, kaugemal eemal paistmas suursugused kirikute tornid ja “vana tuulelipp”. Meil oli aga aega vaid teineteise jaoks.  Kui te olete väikelapse vanemad, siis te saate aru kui väärtuslik selline väikene luksulik põgenemine argipäevast tegelikult on.

IMG_4397.JPGIMG_4394.JPGIMG_4335.JPG

Mis puutub hotelli, siis hotell on tõeliselt väärikas. Suursugune ja pika ajalooga. Te ju teate, et mulle meeldivad vanad asjad ja ajalugu? Nii et pole ime, et see hotell võitis mu südame. Siiani oli mu vaieldamatu lemmik CRU, kuid peale eilset minipuhkust olen ma kahevahel.  Mulle vist meeldis Barons grammike rohkem.

Kinnistul, kus asub praegu Barons Hotell, oli algselt kaks ristuvas asendis keskaegset hoonet – üks neist ait. Üle-eelmisel sajandil paiknes siin tuntud ajaloouurija Heino Gustavsoni andmetel  Revalia- nimeline õllevabrik.

12. mail 1911. aastal tegi Riia – Vene Kommertspank ettepaneku  ehitada  4-korruseline kivimaja mansardiga Suure- ja Väikese Mihhailovskaja nurgale. Projekti autoriks oli poola päritolu vene arhitekt Aleksander Jaron. Tema lahendus oli historitsismi ja juugendi piirimail nn. uusklassitsism. Esialgselt asusid esimesel korrusel kauplused, teisel pangaruumid, ülemistel korrustel olid suured elukorterid. Poolkaarne tammepuust käsipuudega trepp ning seda kaunistav puidust palja ülakehaga naisefiguur valmisid baltisaksa arhitekti Ernst Kühnerti ning inglase Paul Meyeri jooniste alusel 1922. aasta ümberehituse käigus, mil majas asus Eestimaa Tööstuse ja Kaubanduse pank. Samal ajal rajati keldrisse suur soomusuksega varahoidla ning paigaldati ka messingvõrgust piirdekonstruktsioonidega lift, mis esialgu sõitis esimeselt korruselt kolmandale.

Pöördukse sai maja 1932. aastal, mil hoones tegutses Tallinna Linnapank. Kokku on hoones aastate jooksul tegutsenud 13 erinevat panka.

70-ndatel aastatel leidis majas aset ka üks väike „häving“ – nimelt tassisid poisikesed 4. ja 5. korruse elanikele mõeldud väikese lifti maast laeni pappkaste täis ning süütasid need põlema, lift sõitis keldrisse. Kuna suits tõusis liftišahti kaudu pööningule, ronisid tuletõrjujad kogu oma varustusega esmalt sinna. Nende askelduste tõttu kaotatud aja tulemusena hävis väike lift. Praegu on vana väikse lifti asemel kaasaegne klaasist lift mis sõidab esimeselt korruselt viiendale. Et edaspidi huligaanid sisehoovi pahandust tegema ei pääseks, paigaldati kangialuse ette metallist värav, mis tol ajal maksis väikeauto Zaporozhetsi hinna.

Huvi korral saate maja ajaloost lähemalt lugeda SIIT

img_4356img_4364img_4372img_4373IMG_4430.JPG

Meie ööbisime Barons sviidis, mille esimeseks suureks plussiks oli nagu te aru saite imeline vaade. Teiseks suureks eeliseks saun. Kuna Marek oli tööl, kasutasin mina linna saamiseks ühistransporti, kõige pealt jalutasin ma Ussipesast Tuula bussipeatusse ja sealt liikusin ma edasi rongiga, aga ilm oli isegi minu jaoks jäiselt tuuline. Nii oli mul veel õhtulgi külm kontides ja ei olnud midagi paremat soojast saunast.

img_4424

IMG_4403.JPGimg_4427

Hommikul ärkasime me enda kohta hilja – pool kaheksa- väljapuhanud ja värsked, kaks lapsevaba hommikut inimestele, kes on harjunud kell seitse ärkama üsna intensiivse “äratuskella” peale, kes “älka üles, älka üles” hüüab, oli see väikene minipuhkus nagu puhkus paradiisis. Luksuslik ja vaid meile kahele.

IMG_4346.JPG

IMG_4409.JPG

//This Friday me and my husband were invited to a hotel in old town of Tallinn – Barons hotel (LINK). When I moved to Tallinn in 2004 I worked in Old Town and every day I walked by this hotel, dreaming of staying there. But it looked so fancy. Yesterday, 12 years later I finally got to stay there. With my husband. And the hotel was fancy, like from old movies, the moment I walked in the doors I felt like I went back in time – everything was so elegant, so charming. so stylish. I love history and old buidlings, so no wonder Barons hotel got to my heart.

The lot of the present Barons hotel was initially occupied by two medieval buildings, one of which was a warehouse. According to the renowned historian Heino Gustavson here was a brewery called “Revalia”. Gustavson wrote in 1995: “A brewery of the Pfaff family, later known as “Revalia” brewery was started in 1832 on the corner of Suur-Karja and Väike-Karja streets. Now it is a bank. The owner of the brewery G. W. Pfaff was a local merchant. In 1858 the production was moved across the street to a former small brewery which was rebuilt and extended. A design plan from the beginning of the 19th century, which is drawn on a tracing cloth containing fine cotton threads, has on the upper left corner a text in Russian (rough translation): “We ask for the permission to build on the basis of this design plan a 4-storey stone building with a mansard roof into the plot of land belonging to the Riga Commercial Bank, portals No 2/7 and plot No 476 on the corner of Suur-Mihhailovskaja and Väike-Mihhailovskaja streets in the 4th part of the city of Revel”.” Thus, on 12 May 1911 the Russian Commercial Bank commissioned the construction of a 4-storey stone building with a mansard roof on the corner of Suur-Mihhailovskaja and Väike-Mihhailovskaja streets. The building was designed by a Russian architect of Polish origin Aleksander Jaron. The building was designed in the neoclassical style – in between the historical and Jugend styles. A. Jaron won the first prize in the 1912 competition of the design of the city hall. Unfortunately the project was never materialised. His other works of the beginning of the 20th century include the buildings at 15 Estonia Avenue and 50 Narva Road. The ground floor of the building was occupied by shops; the bank’s premises were on the first floor and large flats on the upper floors. A semi-spiral staircase with an oak rail decorated by a wooden sculpture of a woman were designed by a Baltic German architect Ernst Kühnert and an Englishman Paul Meyer and built during the renovation works of 1922. At that time, the building belonged to the Estonian Bank of Industry and Commerce. At the same time a large vault with armoured door was built in the basement and a lift with brass net boarding was installed. The lift took passengers from the ground floor to the second floor. A revolving door was installed in 1932 when the building was occupied by Tallinn City Bank. A total of 13 banks have operated in the building over years. The building suffered a slight damage in the 1970ies – some boys filled the lift with cardboard boxes, lit the boxes and sent the lift to the basement. Smoke from burning boxes rose through the lift shaft to the attic and the fire fighters who had hurried to the scene climbed first upstairs, losing a lot of valuable time. Luckily, only the lift was destroyed. To prevent delinquents from getting in the inner yard the gateway was closed with a metal gate that cost the price of the smallest Russian car of the time – Zaporozhets. In the mid-1970ies there was a tobacco shop in the Väike-Karja Street side of the building. In 1977-78 the renovating works started in the buildings. The residents of the 4th and 5th floors were forced to move out with strong backing of the government. The moving out revealed many odd facts – a former bank employee had painted the oak parquet with red ship paint. One of the residents, a son of the then first deputy chairman of the council of ministers tried to dismantle two Art Nouveau style fireplaces and “deposit” them in his home. Sometime after the 2nd World War the oak rail of the staircase was covered with black oven varnish. In order to avoid such things, the building and most of its interior details are today protected under heritage conservation.In the course of roof repair works in 1982 interesting documents were found under the wind shelter. Fortunately the workers did not throw them away and delivered the documents to the author. These were banking records from the period from 1897 to 1910. Rumour has it that secret documents were hidden in the walls and that the safe in the wall between the restaurant and the office of the last bank manager also contains secret documents. The key to the safe has not been found by today. The last owner of the building before Barons Hotel was Eesti Ühispank and the building was unoccupied for more than four years. In 2001 the building was bought by the operator of Barons Hotel. The owner company is of Estonian and British origin. After a year, the renovation of the building commenced. Barons Hotel was opened for customers in May 2003 and the official opening festivities were held on 1 October 2003.

We got to stay in the Barons suite on 5th floor. The view that we had from our apartments windows was something to die for. The romantic old roofs of Old Town of Tallinn. majestetic towers of churches…I think I spent half of the time sitting on the window admiring the view. When you visit Tallinn and want to experience the old town from a different angle (and if you like old buildings) Barons hotel is definately the place to stay. I loved it and would like to move in.

The suite also has a sauna, which was a big plus yesterday. It was freezing cold outside and I was freezing as hell when I got to the hotel, so sauna was the perfect way to get some warmth in me. And me and my husband both are crazy about sauna, but don´t have one in our house.

I would like to thank Barons hotel from the bottom of my heart for this wonderful minivacation. Some time for only me and my husband was exactly what we needed. I feel fresh and ready for a new work week.

IMG_4344.JPG