Ausalt öeldes, olen ma endas pettunud, sest just nüüd kui ma olin olukorraga rahu teinud, leppinud ja lõpetanud enesehaletsuse, sest tõepoolest ma ju tean ennast, midagi uut ja põnevat tuleb täpselt siis kui õige aeg on, sattusin ma siia paganama haiglasse. Ja süüdistada ongi mul vaid iseennast, sest jaa, ma võin öelda, et pinge ja stress ja ärevus ja kõik muu, aga tegelikult olen ma selle kõige taga ju ise. Kes mul käskis nii intensiivselt hakata uuesti tööd otsima ja ringi jooksma? Mitte keegi peale mu enda. Normaalne inimene oleks aja maha võtnud ja vaadanud seda kui pikendatud puhkust, mille ajal endale selgeks teha, mida siis edasi teha oma siiski noore eluga.
Ja teada on fakt, et kui ise ei oska aega maha võtta, IKKA veel ei õpi juba juhtunud olukordadest, siis on vaja see mulle puust ja punaseks selgeks teha ning nii ma siis istungi nüüd vähemalt nädalavahetuse PERHis, seljas seksikas roheline kostüüm, küljes erinevad juhtmed ja jubinad.
Mul on sama juhtunud – kui ikka ise puhata ei oska, siis elu paneb näpu peale ja surub mu vastu muru. Nüüd olen hakanud eelistama madalamat lendu ja nautima vabamat aega. Mingid unistused jäävad tõenäoliselt realiseerimata, aga meel on helge(m) ja kerge(m).
Ma vist jõudsin samasse punkti, et võib olla tõesti mingid ambitsioonid jäävadki täitmata, aga ütlen täna ka, et miski pole väärt niimoodi haiglasse sattumist. Tahan ka, et meel oleks helge ja kerge:)