Ma ei ole Tartus juba mõnda aega väljas söömas käinud. Ausalt öeldes iga kord, kui olen proovinud, tabab mind ikka sama pettumus. Uus restoran, uus nimi, aga sisu on sageli ikka vana tuttav: turvaline menüü, kus igas variandis figureerib Caesari salat või pasta kana ja päikesekuivatatud tomatitega värskes pestokastmes. “Vaimupime keskpärasus,” nagu ma kuskilt lugesin ja tõesti, ei oskagi paremini öelda.

Kui õde mind aga endisesse teatrikohvik Shakespeare’i kutsus, mis nüüd kannab nime Aplaus 1870, olin ma päris elevil. Lõpuks ometi tundus, et saab midagi muud proovida. Te mäletate ehk, et minu eelmine külastus sinna lõppes üsna hävitava hinnanguga (seda saab lugeda siit). Saatsin oma tagasiside ka restoranile, mis küll läbi ei läinud, kuid juba samal õhtul kirjutas mulle restorani juhataja. Ta vabandas kehva kogemuse pärast ja kutsus meid uuesti, sel korral restorani kulul, lootuses halva tunde meelest pühkida.