Peale rasket tööpäeva minna vaatama pea kolm tundi kestvat etendust võib mõnikord riskantne värk olla ja kui tegu on Kalevala eeposest pärit Kullervo saagaga, siis korraks ikka jääd mõtlema, et oli see siis ikka hea mõte. Äkki on liiga suur kunst? Aga Pääru Oja on peaosas ja mis saab sellisel juhul üldse valesti minna. Mitte midagi.

Ta võiks 2,5 tundi seista laval sõnagi lausumata ja juba oleks hea tükk. Kui ta veel suu avaks ja mõned laused ütleks selle aja jooksul, oleks väga hea tükk. Aga kui ta mängib Kullervot, kelle orjamärk kõrvetab nii valusalt, et publiku sees istudes sa lausa tunned seda ja elad nii pingeliselt kaasa, et isegi ei liiguta, ei hinga, siis on tegu suurepärase tükiga. Panna siia võrrandisse veel kaheksa näitlejat, kelle seas on ka (mõned mu teised lemmiknäitlejad) Margus Jaanovits, Tanel Saar, Elina Reinold, Liisa Pulk, siis tuleb kokku lausa vapustav tükk. Ja VAT Teatri “Kullervo” ON vapustav. Ma ei mäleta, millal ma nii kaasa (ei, sisse) elasin ühte lavastusse. Mitte et ma nüüd väga palju viimasel ajal teatriski oleks käinud, sest pileteid ju ei saa, aga ikkagi…