Kust ma alustan? Kas iseendast ja oma päriselust? Sest kui ma siin nüüd natuke tagasi vaatan, siis minust saaks vist vändata ühe korraliku kodumaise filmi. Sellise ängi täis, pearollis depressioonis ja läbipõlenud keskealine naine, kes alles 44aastaselt hakkas end otsima ja leidma. Aga võib olla see ei olekski ängi täis? Oleks hoopis helge ja optimistlik? Sest kõigist neid kuradima raskustest hoolimata ma saan hakkama. Kõik sõltub sellest, kuidas asjadele vaadata. Näiteks võiksin ma öelda, et mulle tehti eile ülim kompliment, mis andis mulle uut energiat ja enesekindlust. “Leidsin vaid kaks kultuurist kirjutavat influencerit. Sina ja Mart Juur,” öeldi mulle eile. Ma võin ju ise seda tõlgendada, et see tähendab, et ma olen sama andekas. Isegi kui see seda ei tähenda;)

Kõik on perspektiivi küsimus. Igal asjal ja lool on oma helgem pool. Või kas on? Kas eile esilinastunud “Mo papas” oli ka helgem pool olemas? Või oli see ikka igavene hädaorg ja ängi täis? “Ma ei käi Eesti filme kunagi vaatamas,” ütles paar nädalat tagasi üks mu tuttav, “need on sünged, venivad ja rõhuvad.” Ühelt poolt ma nõustun temaga, eks minagi vaatan üht või teist filmi ja süda kisub kokku, valus hakkab, äng tuleb peale, film kisub endasse ja ei lase enam lahti. Aga see on minu arvates vaid hea märk. Nimetagem seda ängiks või milleks tahes, mina võib-olla just selle tunde pärast neid filme armastangi.

“Mo papa” on nüüd üks nendest filmidest, mis kiskus endasse ja enam lahti ei lase. See oli nii nii ehe, et raske oli mõelda, et see polnud päris. Et Eugen polegi päriselt Eugen, et Stina pole Stina ja Riko pole Riko. Et nende taga on näitlejad. Sest nad ei olnud näitlejad, nad tõid läbi ekraani meieni oma päris tundeid ja päris lood. Ja need läksid hinge. Võib olla just selle pärast, et sellised lood on päriselt meie ümber. See ongi osa Eestist. Mina istun siin oma mugaval diivanil, sooja pleedi all, rüüpan hommikukohvi ja mõtlen, et küll oli äge eile sisseimbuda selle filmi perekonda, samal ajal kui keegi naaseb pärast kümmet aastat vanglast maailma, mis pole teda oodanud. Ei, ta ei ole pätt. Ka traagiline õnnetus võib viia lastekodusse, vanglasse, hülgamiseni.

Mulle tundus, et mitte midagi selles filmis ei olnud lavastatud. Kui siis pärast Q&A-l režisöör Eeva Mägi rääkis, et film valmis stsenaariumita ja kujunes reaalsete kogemuste ja häälte põhjal, loksus seegi osa paika, miks film ON nii autentne ja täis tooreid emotsioone. See polegi lavastatud, igast kaadrist on mõista, et see pole film, mida Eeva Mägi on kirjutanud, vaid see on film, mida ta on elanud ja hinganud. Ja ta on valinud endaga koos hingama nii õiged näitlejad. Rednar Annus, Ester Kuntu, Jarmo Reha – kõik nad mängivad hiilgavalt, kordan ennast, nad ei ole siin filmis näitlejad, nad on need inimesed, keda me ekraanil näeme, aga minu hinge puges kõige enam Riko, keda mängis Paul Abiline. Raske on uskuda, et ta pole professionaalne näitleja. Meil kõigil on oma traumad, haavad, mis meiega paratamatult kaasas käivad, ka siis kui see igapäevaselt välja ei paista, me nendele ei mõtle ja neid justkui polegi seal. Siis aga piisab vaid ühest juhuslikust naljast, situatsioonist, et see trauma jälle päevavalgele tuleks ning maailm variseb korraks kokku. Ma tundsin Riko tundeid. Valus ja nii võimsalt meieni toodud. Võin teile öelda, et olen 44aastane, kuid on situatsioone, mille peale mul võivad hambad plagisema hakata. Minu haavad ja mustad varjud.

Ma tahaksin oma lihtsa “arvustuse” lõpetada pinnapealselt kui nii võib. Q&A-l vabandas keegi publikust pinnapealse küsimuse pärast ning uuris, kust tuli idee peategelase soenguks, et mis on lugu selle soengu taga. Eeva Mägi vastas humoorikalt, et mõnikord saavad pinnapealsed küsimused pinnapealse vastuse – seal polegi lugu, lihtsalt juhtus nii. See võis küll juhuslik olla, kuid ma ütlen siis ka pinnapealselt, et see soeng tegi filmis omaette rolli. Kui saaks, siis kõrvalosatäitja auhinna võiks anda just sellele soengule (ja võib olla ka Stina jopele). See mõjus, andis filmile ja peaosalise rollile nii palju sügavust juurde ning jälle – oli toores ja päris. Ma nägin alles septembris Jarmo Reha üles astumas Salme kultuurikeskuses kui kontserdiga tähistati B.B King’i 100. sünniaastapäeva – viks ja veidi uje laulja, aga nüüd oli ta hoopis keegi teine. Ma ei saa öelda, et vastand, sest “kõva kuti” kesta all oli ikka peidus ujedus, lisaks soov olla armastatud ja saada teine võimalus, aga siiski oli ta keegi teine. Ta oli Eugen. Ja soengul oli selles suur osa.

Ängi ja valu oli filmis palju, kuid isegi siin sõltub kõik natuke sellest, kuidas asju vaadata. On ka helgust ja lootust. Selleks on vaja vaid öelda, fuck you, päriselu. Või nagu see inglise keeles meile isegi mõjus rohkem – fuck you, respectable life! Kas sellest alati piisab, seda ma teile ei ütle. Ohh…mida rohkem ma filmi tagantjärele analüüsin, seda võimsam see on, seda rohkem see mulle hinge poeb ja seda rohkem ma soovitan teil ka seda vaatama minna. PÖFFil võimalik veel kaks korda filmi näha.