Õdusam ja arukam on hoida elutõde lukustatud laekas. Koos püstoliga, mida laps ärgu puutugu.

Kui te olete mu blogi algusaastatest peale lugenud, siis tunnen teile nüüd mõnes mõttes kaasa. “Metspardist”, Ibsenist ja eluvalest olen ma siin ikka ja jälle kirjutanud ning loomulikult kirjutan sellest ka täna, pärast seda, kui käisime kursakaaslastega Ugalas “Metsparti” vaatamas. Kuidas siis muidu? Eriti pärast seda, kui keskpärasus oli aktuaalne teema ka minu eelmises postituses. Võib-olla oli too inimene, kes püüdis mulle selgeks teha, et ma pole eriline, vaid keskpärane, minu enda Gregers Werle. Keegi, kes tahtis head ja uskus, et tõde aitab mul puhtalt lehelt alustada. Aga milleks mulle (või talle) seda tõde vaja? Muudab see teadmine midagi paremuse poole?

Nagu teate, kirjutasin ma oma ülikooli lõputöö just sellest teosest. Olen nüüd mõnda aega mõelnud küsimusele, mida teised mulle eile peale etendust, esitasid: miks just “Metspart”? Mis pani mind seda analüüsima? Miks ma olen sellest teosest olnud vaimustuses aastaid, lugenud kümneid, kui mitte sadu käsitlusi ning vaadanud erinevaid lavastusi? Mis selles sünges loos mind nii kõnetab? Kas ma tunnen end metspardina? Vajan ma elus hakkama saamiseks teatud illusioone? Olen ma Hjalmar Ekdal või Gregers Werle? Ma ei tea vastust. Ma arvan, et erinevatel eluetappidel olen ma seda ka erinevalt analüüsinud ja erinevalt mõistnud. 2005. aastal lõputööd kirjutades võisin ma tõesti näha teoses kõige enam reaalsuse eest põgenemist. Inimene, kes ei taha oma mõtetega silmitsi seista, leiab väljapääsu, mõtleb midagi välja, nagu televiisor on meie aja inimesele põgenemise ja unustuse masin.Täna ma seda osa nii väga ei näe. Teismeline mina oleks ehk isegi Gregers Werlet mõistnud. Tõde tundus kõige olulisem.

Leave a Reply