Nagu te teate olen ma sel aastal olnud kiirabi ja EMO “kuldklient”, naerame kodus, et kiirabi käis meil tihedamini kui takso ning mu epikriiside nimekiri on sama paks kui mõni novellikogu ehk siis ma olen arstide ja õdedega päris palju sel aastal kokku puutunud. Ja need kogemused on olnud väga head, kohe päriselt on kõik olnud hoolivad ja toredad. Lisaks sain ma lõpuks endale täiesti adekvaatse perearsti ja tean omast kogemusest kui oluline see on. Eelmine oli…ah, las ta jääb.

Siis aga hakkas nende arstidega tibake nihu minema. Kardioloogi juures käies tundsin end täiesti rumalana, aga võrreldes eilse kogemusega, kus ma end lausa idioodina tundsin, oli too kardioloogi juures käik alles leebe sissejuhatus. Algas kõik sellest, et arst tuli oma kabinetti umbes 20 minutit hiljem (noh, mis seal ikka, saan aru, et tööd palju ja pole hullu siis natuke oodata) ja võttis enne mind sisse ühe vanema proua (ka selle pärast ma ei pahandanud, sest proua oli haiglas ja see kuidagi isegi tundus loogiline, et ta enne sisse kutsuti, tal ei läinud ka kaua). Siis jättis arst ukse lahti, vaatas oma arvutisse ja mõtiskles kõva häälega: “Nii, nii, nii, kelle me siis sisse võiks kutsuda järgmiseks, no kutsume näiteks (sisesta siia nimi, mis ei ole minu oma)!” Olin tibake hämmingus, sest ma juba olin pool tundi oodanud üle oma aja ja too proua, kes enne kutsuti, tuli minust hiljem. Aga hea küll. Töötuna, kus mul kiiret, eks.