ärevus

Elu lõpuni depressioonis hull?

/ Eveliis / Leave a comment

Surfasin hommikul blogides ja muu hulgas lugesin ka Mallu blogist üht kommentaari enda kohta: “Vaata, Eveliis on mitmeid kordi ravimite võtmise lõpetanud ja eneselegi märkamatult kukkunud tagasi depressiooni sügavasse auku, olemata sealjuures päriselt tervenenud. See auk muutub kahjuks vahel sügavamaks ka. Sa ära endale sama tee.” ja see pani mind mõtlema, et kas see on keegi teine Eveliis, kellest räägitakse, või olen ma endast tõesti jätnud aastatega mulje, et endale teadmata olen tegelikult kogu aeg olnud depressioonis ning polegi kunagi tervenenud. Terve elu alates 19. eluaastast “hull” olnud?

Esiteks tahaksin ma kohe öelda, et olen antidepressantide võtmise lõpetanud ise poolkogemata vist 5+ aastat tagasi ja teiseks võin kohe kindlasti öelda, et siis käisin arstil ja psühholoogil ning uurisin, kas oleksin pidanud edasi tarvitama rohtusid ning ühine vastus oli, et keegi ei saanud aru, miks ma neid nii kaua üldse sõin (puusalt ütlen, et kolm aastat ikka). Seega, olemata küll ise arst, julgen ma öelda, et antidepressandid ei ole midagi sellist, mida elu lõpuni peavad kõik inimesed tarvitama, sest “muidu on oht auku tagasi kukkuda”.

Mis siis jälle juhtus?

/ Eveliis / 2 Comments

Ausalt öeldes, olen ma endas pettunud, sest just nüüd kui ma olin olukorraga rahu teinud, leppinud ja lõpetanud enesehaletsuse, sest tõepoolest ma ju tean ennast, midagi uut ja põnevat tuleb täpselt siis kui õige aeg on, sattusin ma siia paganama haiglasse. Ja süüdistada ongi mul vaid iseennast, sest jaa, ma võin öelda, et pinge ja stress ja ärevus ja kõik muu, aga tegelikult olen ma selle kõige taga ju ise. Kes mul käskis nii intensiivselt hakata uuesti tööd otsima ja ringi jooksma? Mitte keegi peale mu enda. Normaalne inimene oleks aja maha võtnud ja vaadanud seda kui pikendatud puhkust, mille ajal endale selgeks teha, mida siis edasi teha oma siiski noore eluga.

Ja teada on fakt, et kui ise ei oska aega maha võtta, IKKA veel ei õpi juba juhtunud olukordadest, siis on vaja see mulle puust ja punaseks selgeks teha ning nii ma siis istungi nüüd vähemalt nädalavahetuse PERHis, seljas seksikas roheline kostüüm, küljes erinevad juhtmed ja jubinad.

Öine ärevuse/paanikahoog

/ / Leave a comment

Keskpärase keskealise tervisekroonikad on tagasi. Sest kui ma just olin tundmas, et nüüd hakkab küll ülesmäge minema see värk, siis võib olla mitteüllatuslikel põhjustel tuli tagasilöök. Kaks ööd magasin ma nii kehvasti, et üleeile öösel tuli meelde, et mul on ju ka unerohud, et miks ma end piinan, ning ma magasin pühapäeva öö vastu esmaspäeva nii sügavalt nagu Baymax.

Hommikul tegin silmad lahti kell kümme ja tundsin, et olen välja puhanud. “Eat. Repeat. Sleep,” mõtlesin ma ka eile õhtul, sest loogilisem tundus end välja magada kui suvaliselt Netflixi vahtida ja nii ma ka eile õhtul unerohu kasuks otsustasin. Igaks juhuks mainin, et ma võtan neid väga harva ja pigem püüan vältida, ma ei ole see tüüp, kes lihtsalt endale ravimeid sisse tahaks kallata peotäiteviisi.

Lugu sellest, kuidas ma Rootsi kruiisil käisin. Arstil.

/ / 2 Comments

On aeg proua polkovniku järjejutuks ehk varsti ma tõesti muudan selle blogi pealkirja ära “Keskpärase keskealise tervisemurede blogiks”, sest no kas siin viimasel ajal üldse muud juttu on. Vererõhud, tabletid, arstid, ravikuurid ja sellel ei paistagi lõppu olevat. Minu enda lollusest ilmselgelt muidugi.

Käisin mina siis ühel spontaansel kruiisil Stockholmis ja tõeliselt meelolukas oli. Või noh sõltub, mida keegi meeleolukaks peab. Mõne jaoks tähendab see laeval nosu täistõmbamist ja hommikuni jauramist, minu jaoks tähendas see päeva jooksul 18,7km ringi jalutamist ühes oma lemmiklinnas. Oli selline mõnus omas rütmis kulgemine ja nalja sai omajagu. Sellist meieperelikku nalja.