Sattusime täna rääkima sõbranna ATH diagnoosist ja sümptomitest ning eks minagi olen endal seda kahtlustanud. Tegelikult olen isegi poolametlikult testi teinud, aga siin on kaks varianti, kas ma olen lihtsalt udu või ma olen väga hea feikija. Selles mõttes, et mul ei tulnud kuidagi välja, et lapsepõlvest võiks midagi ATH-le viidata, aga võib olla ma lihtsalt olen terve lapsepõlve aja teadnud, mida healt lapselt/õpilaselt eeldatakse ja olen osanud end raamidesse panna.

Nõukaaja värk. Kõik käisid nööri mööda ja mahtusid ühesugusesse raami.

Aga see vestlus pani mind mõtlema ühe hoopis teise asja peale, mis mind enda juures nii kohutavalt häirib. Ma kordan ennast. Nagu päriselt. Marek on mitu korda mulle öelnud, et kuule seda lugu sa oled mulle kolm korda viimase kolme päeva jooksul rääkinud, aga ma vapsee ei mäleta. St ma tean, et olen kellelegi rääkinud, aga kellele… Null. Alles hiljuti käisime külas ja rääkisime seal ühest teemast. Hommikul kodus räägin talle sama asja ja ta vaatab mulle otsa ja ütleb, et sa ju juba rääkisid seda. Fakk.

Nii ka eile. Emme kuuleb sellest nüüd kolmas kord. Käisin TÜ vilistlaste kokkutulekul ja rääkisime kursakaaslastega oma esimese kursuse muljetest. Üks meist räägib, et kurat võtaks, me ei osanud veel keeltki, aga siis pandi meid Hamsuni “Paani” lugema. Ja see ei ole teps mitte lihtne tekst lugeda. Meiega ühes lauas istus ka praegune norra keele lektor ja kui me olime oma emotsioonid sellest, KUI raske see teos oli, ära vahutanud, ütles ta meile rahulikult: “Kuulake, nüüd seda.” Ja luges meile ette kõige imeilusama luuletuse. Me siis õhkasime, et issand kui ilus, eeldades et see on tema enda sulest. “Ja see oli siis Hamsuni “Paanist”,” ütles ta.

Ahah.

See kohutav kohutav ja raske tekst, mis kõlas nüüd nii imeilusalt. Ma ei tea, palju siin blogis on norra või teiste skandinaavia keelte oskajaid, aga see tekst oli lummav. Võib olla ka see nynorsk/murrak, milles too lektor selle ette luges, aga reaalselt nagu oleks olnud kontserdil. Taustal mängis raekoja kell ja siis see luuletus. Võrratu. Ju me siis ikka nende ülikooli aastatega midagi õppisime kui esimesel kursusel tundus see tekst kohutav piin ja täna, 20 aastat hiljem, puhas keelegurmaanlus. Ma ei ole “Paani” lugenud 20 aastat. Võib-olla oleks aeg see uuesti kätte võtta?

Aga mitte Hamsunist ei tahtnud ma rääkida (kuigi võiks, sest ma armastan nii Skandinaavia klassikat kui mõningaid uuemaid autoreid). Ma tahtsin rääkida sellest, et läksin siis peale kohtumist koju, st ema juurde ööbima ja ikka natuke muljetasin. Rääkisin ülevaloleva loo ära. Ja hommikul rääkisin emale selle sama loo uuesti. Ta oli viiskas, et hea lugu, a sa juba rääkisid eile ja ma mõtlesin, et fakk JÄLLE. Miks ma lugusid kordan? Ja kõige hullem pole isegi see, et ma kordan, aga samal ajal kui ma midagi räägin kellelegi, siis mu aju ketrab, et pagan, äkki ma talle juba olen rääkinud, kuid (mingi) emotsioon paneb uuesti rääkima. Mu aju unustab, aga ka fikseerib, et see lugu on juba räägitud, kuid kellele, see jääb täpsustamata. Ja siis see sama aju ütleb mu suule üsna tihti, et ole parem vait. Nii juhtub ka seda, et ma arvan, et olen midagi (sh ka olulist) rääkinud edasi, aga tegelikult ei ole. Seega ma olen igaks juhuks vait.

Ühesõnnaga. Ma kas:

1. arvan, et olen rääkinud, aga tegelikult ei ole
2. ma olen rääkinud ja räägin uuesti samale inimesele 2-3 korda

Ja te ei kujuta ette, KUIDAS see mind närvi ajab. Mis asi see on? On see mingi haigus või vanadus või mis värk sellega on? Ma ei taha olla see “üks tüüp”, kes enda kordab igal pool.