Rahaasjad loomingulises kaoses

Nii üks kui teine on siin rääkinud säästmisest, kogumispäeviku-üritus ilmselt on sama popp kui eelmisel aastal ja aina enam püüan ka mina rohkem säästa. “Säästma” ei ole ehk kõige õigem sõna isegi, pigem on mu eesmärk loomingulisest kaosest oma rahakotis ja majandamises loobuda. Ma võin rääkida küll, et olen  säästlik tarbija, kuid kui kuu lõpus ikka midagi märkimisväärset alles ei ole, siis ilmselgelt tarbin ma kusagil ikkagi valesti. Minu eesmärk ei ole muidugi jubedalt koonerdama hakata, aga kuna mul siin on ikka 2019. aastaga omad plaanid, siis iga säästunipp ja natuke oma mõttemaailma muutust tuleb kasuks. On elementaarseid asju, mida ma tean, et ei peaks tegema, aga teen ikka, sest harjumus. Ja harjumused on rasked kaduma, teate ju küll.

Näiteks see kolmeeurone kohv, millest palju on räägitud. Mul on harjumus kütust võttes hommikul osta kaasa ka kohvi. Seda küll nädalas 1-2 korda, ent siiski. Ma isegi ei tea, miks ma seda teen kui ma saan kodust termotopsiga kohvi kaasa võtta. Lisaks sellele, et ma hoian kokku raha, hoian ma kokku ka aega. Kohvi ostmine võib hommikul võtta lausa ekstra kümme minutit – mul ei ole hommikul tegelikult seda aega.

Teine loll komme oli osta toitu valmisletist. Lihtsalt tundsin, et ei viitsi õhtul süüa teha ja krahmasin midagi kaasa. Tundub, et ei ole kallis ja on mugav, aga tegelikkuses on ikka kallim küll ja palju ta siis mugavam on. Poes järjekorras seisimine on veelgi tüütum kui õhtul pliidi ees söögivalmistamine. Seda enam, et ma ei tee ju kunagi tööpäevadel mingeid kolmekäigulisi õhtusööke ega gurmee-eineid. Ma avastasin alles hiljuti, et lõpuks ometi saan ma ka koju tellida poest toitu, nii et ka nö poeskäik on palju läbimõeldum ning juhuostude vabam. Istun kodus diivanil ja valin rahulikult, mida nädalaks kappi vaja oleks, ei teki seda “issand-pean-peale-tööd-poodi-minema-stressi”, kus ma siis kiiruga midagi korvi uhan, et kiiremini minema saaks. Vanasti oli mul nädala toidueelarve (500 krooni), aga mingi hetk unustasin selle ära ja aastaid on eelarve vaid mõte olnud.

Lisaks kolmeeurosele kohvile joome me liitrite kaupa mullivett. Borjomi on hea küll, aga 10 eur ja rohkem nädalas vee peale tundub ikka natuke raiskamine küll. Seda enam, et meil on endal väga hea kraanivesi ja me peaksime end harjutama jooma kraanivett. Sidrunit vee maitsestamiseks osta on kordi soodsam kui osta sidrunimaitselist mullivett.

Kui tahate vaadata, kuidas teil seis säästunippidega on, siis siin on neid lausa 210 erinevat, päris huvitav on vaadata, mitu laiskuse-harjumuse-linnukest kirja saab.

Samas ei saa ma öelda, et ma ikka päris mõtlematu tarbija oleks. Ühehooajariideid ei osta peaaegu üldse, allahindlused ja osturallid jätavad mind külmaks, ei torma ostma mitut paari kingi lihtsalt sellepärast et need on -50% allahindlusega (et siis endale ostu õigustada, et aga kokkuhoid ja säästmine ju), emotsioonioste teen vähe ja üldse kuidagi ostmist kui sellist on meie majas väga vähe. Kasuks tuleb ilmselt ka minu armastus taaskasutuse vastu. Teisalt jälle teen ma otsuseid läbimõtlematult. Enne kui mõni arve või laen on makstud, kasutan nende jaoks mõeldud summa mujal ära, nii et tekib nõiaring, millest välja ei saa. Samuti on mul olnud viimasel ajal fenomenaalne oskus arvetega midagi soperdada, unustada üks ja teine pisike arve õigeaegselt tasuda, nii et lõppkokkuvõttes ahmin õhku ja mõtlen, et kust krt see pauk siis nüüd tuli. Loominguline kaos on tore, aga mitte rahaasjades. Financer.com lehelt leidsin ma päris hea malli eelarveks. Ma täitsa pühalikult luban, et hakkan seda jälgima ja täitma, sest ma tahan ülevaadet ja parimal juhul ka sääste. Ja seda, et Marek mu kallal ei näägutaks;) Millegi pärast talle ei meeldi minu loominguline kaos rahaasjades…

Kas te kasutate mingeid (kasvõi kõige lihtsamaid) säästunippe oma rahaasjade kontrolli all hoidmiseks? Või olete lihtsalt loomulikut rahatargad? Või vastupidi – lootusetud laristajad?

 

 

 

Kõige hubasem nurgake

Ma olen peaaegu, et leppinud sellega, et meie maja ei saa kunagi valmis. Põhjuseks pole mitte laiskus, vaid see, et uued ideed tulevad peale enne kui vanad on lõpuni viidud. Ja aega kipub ka väheks jääma. Ööpäevas võiks olla tunduvalt rohkem tunde. Viimase suurema muudatusena tõstsime me ümber Ida toa ja enda magamistoa, Ida tuba on siiani poolik.

dsc03292dsc03301dsc03302

Ometi on see meie maja kõige hubasem nurgakene. Selline toake, kus ühel õnnelikul tüdrukul on mõnus olla. Ma ei räägi vaid Idast, vaid kõikidest tüdrukutest vanusest hoolimata. See on nagu omamoodi tagasiminek lapsepõlve roosamanna-maale. Siin on lillelised tekid, pitsilised padjad, roosad mängukarud, ilusate piltidega juturaamatud, säravad ja sädelevad juuksekummid ja peavõrud, litritega peokleidid, hunnikutes multifilme ja mänguasjade korvid. See on üks ütlemata õnnelik tuba, kus saab salaja süüa voodis kommi, lugeda muinasjutte, lakkida varbaküüsi ja vaadata lemmikfilmi.

dsc03317dsc03298dsc03325dsc03336

Mõnikord mulle lausa meeldib Ida tuppa magama jääda. On vaid üks miinus. Ida toa voodi madrats oli kõige ebamugavam madrats üldse. Selline pehme ja äravajunud. Eriti sain ma vahest aru peale seda kui meie magamistuppa tuli esimene Napsie madrats.  Täitsa lõpp kui ebamugav oli seal voodis nüüd magada. Kus häda näed laita, seal kirjuta blogis võiks olla ühe blogija moto. Kuu aega tagasi tõi Napsie kuller meile veel ühe madratsi. Ida voodi jaoks sobivas mõõdus. Täpselt nii vähe oligi õnneks vaja.

Nüüd on Ida tuba kahtlemata meie maja kõige hubasem ja mõnusam nurgake. Te ei kujuta ette kui mõnus on seal voodil nüüd laiselda. “Ida, kas lähme üles ja loeme muinasjuttu?” on meie maja uus lemmiklause. See tähendab mõnusat logelemist mugavas toas maailma kõige mugavamas voodis. Okei, liialdan veidi, meie magamistoa voodi (tänu madratsile!) on maailma kõige mugavam voodi, Ida oma on kindlalt kannul teisel kohal.

Ma ei oleks madratsivahetusteni nii pea jõudnud, sest sada muud asja tundusid olulisemad. Pähh kui rumal minust nii mõelda. Magada siis majas teadagi üleliia palju ei saa, seda enam oleks pidanud ma juba varem panustama kvaliteetsesse unne. Te ei usu, et üks madrats võib nii palju muuta? No ma võiks teid külla kutsuda proovima, aga õnneks on Napsie teinud teie elu lihtsaks. Te võite seda ka oma kodus 101 päeva proovida ja kui mingil põhjusel see siiski ei vasta teie ootustele, saate selle iga kell tagastada (näidake mulle inimest, kes seda teinud on!)

dsc03343dsc03323dsc03342

Kood: estonianwithabackpack annab väikestele tekkidele ja madratsitele nädal aega  -25%

Ilu enne vanust

Uuhh, otsa hakkab saama meie seiklusrikas merereis, võiks nüüd pool aastat hiljem kui minu Medemise “muutumismäng” otsa hakkab saama, öelda.  Jäänud on veel viimane IPL fotonoorendus ja olengi “valmis”. Näost. Siis tulevad kunstrinnad, kõhuplastika, tagumikuimplantaat. Nali, ma tegin nalja. Või kas tegin? Minult on lihtsalt nii palju küsitud, et kas ma ei karda sõltuvusse sattuda ja mis ma muud oskan vastata. Miks keegi ei küsi, kas ma juuksurist ja maniküürist ei karda sõltuvusse jääda? Kui sellised võimalused on olemas, siis miks mitte neid kasutada, et end paremini tunda? Päriselt, aitäh kommenteerijad, kes te mu välimust kritiseerinud olete, ma ei oleks muidu seda muutust (veel) ette võtnud.

Selleks, et saada teada, kas mulle fotonoorendus üldse sobib, oli loomulikult kõige pealt vaja spetsialisti juurde konsultatsiooni minna. See ei olegi nii lihtne, sest nagu te aru olete saanud, siis olen ma hästi liikuva eluviisiga ning eelmise aasta lõpus oli peaaegu võimatu leida aega kliinikusse minemiseks. Ühelt reisilt tulin, teisele läksin, need mõned päevad, mis ma kodus olin, ei tahtnud ka eriti aega kulutada edasi-tagasi linna sõitmisele, ka tööajast ei õnnestunud aega näpistada. Aga konsultatsiooni oli vaja. Lükkasime seda edasi uude aastasse. Hea on, et lükkasime, sest uuest aastast pakub Medemis minudoc keskkonna kaudu videokonsultatsiooni võimalust. See võimalus tegi mu elu tunduvalt lihtsamaks. Ma pidasin konsultatsiooni spetsialistiga oma kodust Ussipesas. Minudoc kasutamine on ülilihtne. Logid sisse, valid arsti, sobiva aja, kirjeldad probleemi, tasud pangalingiga arve ja jääd õigel päeval ootama arsti kõnet. Enne kokkulepitud aega tuleb meilile meeldetuletus, nii et pole varianti see ka ära unustada ning uus teavitus paarkümmend minutit enne kokku lepitud aega, et nüüd on videokonsultatsiooni jaoks aeg end sisse logida keskkonda. Ülimugav.

Ei pea kartma, et ei ole nagu päris. Täiesti nagu oleks kohal olnud füüsiliselt, lihtsalt selle vahega, et hoiad aega kokku. Mina kodust linna ja tagasi sõidult lausa üle tunni aja.  See on väärtuslik aeg. Nii et kui te veel ei teadnud sellise võimaluse olemasolust, siis nüüd teate.

img_8337

IPL fotonoorendus ei ole ajamasinasse minek või photoshopimine. Fotonoorendus on naha noorendamise meetod, mis eemaldab nahalt pigmendilaigud ja stimuleerib nahas kollageeni sünteesi ning muudab seeläbi naha siledamaks ja pringimaks. Minu näonahk tavalisel suvepäeval kui olen päevitanud on viimastel aastatel välja näinud selline nagu alloleval pildil. Tedretäpid on üks asi, aga pigemendilaigud tekkisid mul rasedusega. Samuti on mind viimastel aastatel “vaevanud” kergelt punetavad põsed. Ma panin “vaevanud” jutumärkidesse, sest otseselt ei ole see mulle probleeme valmistanud, aga vähese meikijana on ikka natuke ebameeldiv punetavate põskedega olla. “Joodikupõsed ja – nina,” ütles mu karsklasest vanatädi oma näonaha kohta. Ma olen pärinud tema iseloomu ja paljud kombed, võimalik et siis ka näonaha.  Erinevalt temast, kes kunagi näole päikest ligi ei lasknud, ei ole mina päevitamisega tagasi hoidnud. Noore ja lollina käisin solaariumis ka. Ütlesin, et pähh, parem kortsus kui ilma jumeta talvisel ajal. Njaaa. Noorus ja lollus. 

img_8345

IPL protseduuridest on viimasel ajal palju juttu olnud. Ka negatiivset. Kas ma kartsin, et midagi võiks valesti minna, kui ma lepingule alla kirjutasin? Absoluutselt kindlasti mitte. Koostöö või mitte, ma usaldaks oma (näo)naha iga kell uuesti Medemise spetsialistide kätesse. Mul on hea meel, et ma oma probleemidega just nende poole sattusin pöörduma. Muidugi ei ole mul kogemusi teiste nahakliinikutega, aga ma julgen käsi südamel öelda, et Medemis on nii oma suhtumiselt kui teenuselt crème de la crème.

img_8338

Kas protseduur on valus? Valus ma selle kohta ei ütleks, küll aga pisut ebameeldiv.  Kartma ei pea, kuid kergeks valutundeks tundlikemas piirkondades tuleb valmis olla ikkagi. Minule olid kõige ebameeldivamad piirkonnad ülehuule ja ninaümbruse piirkond. Selline torkav korraks ehmatav impuls, aga see kõik saab nii kiiresti läbi, et tõesti ei midagi ületamatut. Iga sähvatuse järel küsib õde ka üle, kas tohib jätkata ja ega valus ei ole.

img_8339img_8340img_8343

Esimesest IPL protseduurist on nüüd nädalake möödas ja ma ei tea, kas ma kujutan ette või on mu näonahk tõesti juba kuidagi siledam ja värskem. Mul on endast hetkel vaid paar poolkehva selfie´t, mis ilmselt tegelikkust päriselt edasi ei anna, aga juba veebruari lõpus kui viimane IPL tehtud, vaatame enne-pärast pildid uuesti üle.

img_0147

 

 

Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi

Minu suhe WildWoman ehetega sai alguse üsna hiljuti ja kogemata. Ma ilmselt olin üks väheseid naisi Eestis, kes sellest ehtebrändist midagi kuulnud ei olnud. Kui jagasin pilte nende T1 poe avamispeost õhkasid paljud kaasa, et see just nende lemmikbränd. Mina tundsin end nagu naine metsast. Hmmm… Ühesõnaga. Sain ma nendega tuttavaks, kuidas ma sain, oluline on, et sain.

Mulle pugesid need ehted koheselt hinge. Selleks on mitu väga lihtsat põhjust. Mul tekkisid nende ehetega seosed.

Lapsepõlvest mäletan ma tädi Thead, kes oli tõeline daam – kandis alati uhkeid ja ma julgeks öelda, et tolle aja kohta isegi ekstravagantseid ehteid, punaseid huuli ja lõhnas tugevalt Dzintarsi lõhnaõli järele. Ma imetlesin ja kadestasin teda ning lubasin endale, et tahan suureks saades olla samasugune daam. Daamiks ei ole ma veel saanud, aga kes teab, võib olla pole ma ka veel suureks saanud.

Vahetusõpilasena Norras olles sai minu parimaks sõbrannaks Uus-Meremaalt pärit Faylyn. Kui oli aeg lahku minna, kinkis ta mulle ühe imeilusa merekarbist ripatsi. Tol ajal ma hõbeehteid ei kandnud ja nii sai ta mingi hetk lastud ümber teha kuldsõrmuse kiviks, ent olles halvasti kinnitatud, kadus see kahjuks lõpuks siiski ära.

Kohe kui ma WildWoman ehtemaailma sisenesin tulid mulle  meelde tädi Thea ja Faylyn. See oli hea tunne. Ma tundsin, et olen õiges kohas. Etteruttavalt võin ka öelda, et WildWoman ehtepoed on olnud ainsad ehtepoed, kuhu minnes ma olen tundnud, et ma olen oodatud. Kõik teised poed ei tundu kutsuvad ja mul on alati tunne, et ma segan seal müüjat, eriti viimane kord kui ma endale kõrvarõngaid läksin ostma tundsin ma, kuidas müüja mind pealaest jalatallani mõõtis, et sina, mida sina siit poest tahad. See oli äärmiselt ebameeldiv tunne, ma ostsin küll kõrvarõngad ära, ent tagasi ei ole ma sinna poodi läinud. See vahejuhtum oli viis aastat tagasi.  WildWomani ehtepood, eriti Kadriorus (Vilmsi 27) asuv pood ei ole üldse nagu pood, see on nagu ühe uhke naise aaretekamber, kuhu võib end tundideks ja tundideks unustada.

Hiljuti ma end sinna tundideks ka unustasin. Nad korraldavad oma poekestes palju toredaid üritusi ja kutsusid mind külastama poodi kui neil oli külas ka tarookaartidel ennustaja. Fun fact – mulle meeldib tohutult astroloogia, aga ma ei ole kunagi lasknud endale ennustada. Nüüd lasin. Natuke kõhe tunne tekkis kui see, mida see naine ütles, paika pidas või pigem, et ma sain aru, mida ta ütles. Jajaaa, skeptikud ütlevad, et nad räägivad ju seda, mis kõigile sobib, et sa ise mõtled sinna juurde, mis sul parasjagu meelel või mida sa tahad kuulda, aga ma ei teaaaa….On vaid üks inimene, kes mind varasemalt liblikaga võrrelnud ja põhjendanud ära, mida ta selle all mõtleb, rääkimata muudest asjadest, mida lampi ja igale suvalisele on minu meelest keeruline öelda nii, et see täppi läheks. “Kui nalja ei saa, siis mina ei mängi on sinu suhtumine,” ütles ta mulle. Isegi kui te tunnete mind vaid läbi blogi, siis te ju teate ka, et see on lause, mis mind absoluutselt iseloomustab.

Ja siis ehted. See paganama ehtepood ajab iga naise hulluks. Teate, ma natuke tundsin end nagu printsess kui mul lasti peaaegu kogu ehtepood “selga” proovida, et ma leiaksin oma ehte. Selline kannatlikkus ja selline pühendumus, mina oleks minusuguse pirtspeki ammu pikalt saatnud, aga mitte need naised seal. Oo ei, proovi, võta aega, katseta, vaata, tunneta. Ma kasutasin seda maksimaalselt. Lõpuks jäid valikusse neli sõrmust ja üks ripats. Ma ei osanud valida, ma eeeeiiiii oooosaaaanud vaaaalidaaaaa. “Vat kõrvarõngad ma küll välistaks hetkel, ma ei kanna väga kõrvarõngaid,” vastasin ma, kui nad mind lõpuks ikka ka kõrvarõngaste juurde suunasid. “Aaa, no muidugi, sa ju kannad Ti Sentosid,” naersid nemad. Selgitasin, miks ma neid kannan (ja palun ärge nüüd arvake, et ma suhtuks Ti Sentodesse üleolevalt, need on minu meelest tegelikult väga kaunid, klassikalised, aga need on kõrvas igaühel). “Ma tean täpselt, mida sa mõtled, ma tean, milliseid kõrvarõngaid sa kannad,” ütles üks neist võrratutest daamidest seal poes, “aga seda tüüpi meil väga hetkel ei ole.”  Kurb ma ei olnud, sest ma polnud kõrvarõngastest huvitatudki. “Oot, ühed leidsin!” hüüatas keegi ja näitas mulle kõrvarõngaid, mis olid tõesti minu teetassike. “No proovi, proovi kõrva ka!”

Ma proovisin, noh nii poolviisakusest… Ma ei liialda, et kohe kui ma need kõrvarõngad kõrva panin, lõid need mu särama. Need olid nii minu kõrvarõngad kui veel vähegi olla saab. Seal samas letil olevad Ti Sentod tundusid ühtäkki nii mannetud, kõik enne välja valitud sõrmused ja ripatsid olid meelest läinud ning mul oli silmi vaid nendeks kõrvarõngasteks. Need karjusid “Eveliiiiiiiiiiiiis!”. Enne kui ma sain endasse armumisest üle tänu uutele rõngastele, oli mul kaelas juba kõrvarõngastega kokkusobiv ripats. Ma tundsin end Naisena suure algustähega. Nagu oleks suureks kasvanud ja tädi Theaks saanud.

dsc03194dsc03196dsc03184

Ma ei tahaks öelda, et see on koostööpostitus, ses mõttes, et ma ei tahaks, et te arvaks, et ma kiidan lihtsalt kiitmise pärast, sest peab. Aga samas, te ju tunnete mind. Kas ma kiidaks midagi, mis mulle ei meeldiks? Just. Iga  kiidusõna, mis ma selle poe, nende ehete ja sealsete võrratute võrratute naiste kohta ütlen on sulatõsi, ilma liialdusteta. Pealegi – WildWoman ei vaja liialdusi. Koostöö või mitte.

Kood  estonianwithbackpack10 tagab ka teile alati -10%, aga mul on teile seekord pakkuda ka midagi rohkemat. 50-eurone kinkekaart läheb loosi kõikide kommenteerijate vahel. Rääkige välja, milliseid ehteid teie kannate? Millised on teie lemmikud? Nii WildWomani valikust kui üldse.

Arutelu pörsast ja juustupirukas

Ma usun, et enamik lapsi armastab millegipärast söögitegemist. Nii ka Ida. Ega seda tihti just abistamiseks kutsuda ei saa, aga kuna ta nii püüdlikult endale antud ülesandeid täidab, siis ma ei pane pahaks, et tegelikult läheb nii hoopis kauem aega. Kuhu meil kiiret? Pealegi nagu ma olen korduvalt öelnud, et ma ei ole eriline mängija-meisterdaja ema, mulle ei meeldi lihtsalt, ma olen liiga kärsitu ja saamatu, mulle meeldib Idaga muid asju koos teha.

Söögitegemine on ausalt öeldes üks neist asjadest. Ma annan talle noa kätte, et ta saaks tomateid lõikuda, sibulat hakkida ja kuigi Marek (ja ilmselt ka mõned blogilugejad) saab iga kord väikese südamerabanduse, et kuidas ma lapsele terariista kätte annan, ei näe ma selles midagi halba, seni kuni ta selle noaga niisama sihitult ei vehi või ringi ei jookse. Ei jooksegi ega vehi, vaid lõigub ja hakib nagu oleks see kõige tähtsam ülesanne.

dsc02949dsc02956

Viimati kui tegime koos mu “laisainimese-pirukat” käis taustal telekast saade, kus räägitakse eestlaste lihasöömisest. Juttu illustreerib pilt tervest põrsapeast ja tükeldatud põrsast. “Miks nad pörsa* tükkideks on teinud?” küsis Ida. Seletasin, et põrsast tuleb liha,et sina ju sööd ka liha. “Aga ma ei söö ju pörsast liha!” hüüatas ta. Selgitasin uuesti, et sööd ikka. “Aga ma ei taha, et nad ta ära tükeldavad, me ei söö ju elus notsut.” Selgitansin veelkord, et kui ta ei taha, et põrsas tükkideks tehakse, siis ei saa me vorsti ja liha süüa, siis peame me hakkama sööma teisi asju nagu näiteks tädi Kaisa.  “Aga ma tahan liha süüa,” ütles Ida  ja lisas, et ainult mitte sellisest pörsast. Ma püüdsin veelkord selgitada, aga Ida löi käega. “Las ta jääb. Teeme pirukat edasi.”

Sellised lühikesed, ent huvitava vaatenurgaga vestlused on köögilaua taga tavalised.  Me tegime pirukat edasi. Ma pean tunnistama, et kuigi kaalulangetusperiood, siis aegajalt on ohtra (sulatatud ja täispiima) juustu ja vahukoorega “paturoad” lihtsalt liiiiiiiiiiiiiiiiiga head, et neid endale mitte lubada. Sulatud juust…mmmm…teate mida ma aegajalt salaja teen? Söön sulatatud juustu külmkapist. Ausalt.

Aitäh Valiole, kes meid just õigel päeval kui ma üldse ei viitsinud poodi minna, vajalike toiduainetega varustas. Rohkem toidupakke siia majja paluks! Nii et ma ei peaks peale tööpäeva poodi minema, ma ei kannata absoluutselt poodides käimist. Piin. Puhas piin.

dsc02976dsc02988dsc03018

*Ida asendab millegi pärast õ-tähe tohti ö-ga.

 

Mis sul siis varem viga oli?

Minu silmalaugude korrigeerimisest on nüüd möödas umbes poolteist kuud ja kui aus olla siis ma ei oleks isegi uskunud kui palju see justkui väike muutus näos elu muuta võib. Okei, ilmselt on see liialdus, et tegu on elumuutva operatsiooniga, ni et läheme edasi ilma liialdusteta.

Operatsiooni võib lühidalt võtta kokku järgmiselt: ei ole nii,  et astud ühest uksest sisse raskete silmalaugudega ja siis kohe teisest uksest välja nagu Miss Universumi kandidaat, tegu on siiski piisavalt pika taastumisega operatsiooniga. Eriti minul oli, sest ma ju ei kuulanud, mis mulle öeldi. Ma läksin kohe tööle, autorooli ja arvutisse ega andnud silmadele aega taastuda nii nagu ette nähtud. Lisaks läksid mu põsesarnad paiste ja ma nägin umbes kuu aega nägu nagu padujoodik. Vanasti oli nii, et kui ma olin vähe maganud, läksid mu silmalaud paiste, aga nüüd läksid paiste põsed. Keha ei saanud aru, mis värk on ja midagi pidi ju paiste minema. Kui te tahate teada kogu lugu ja emotsioone sellest protseduurist, siis soovitan teil uuesti pilk peale visata varasematele postitustele.

https://eveliisieluviis.com/2018/11/24/silmalaugude-plastika-esimesed-emotsioonid/

https://eveliisieluviis.com/2018/11/29/mul-on-silmalaud/

https://eveliisieluviis.com/2018/12/29/kolm-fotot-utleb-rohkem-kui-sada-sona/

Enne kui ma näitan enne/pärast pilte – täpselt sama koguse meigiga, sest ma lihtsalt ei kasuta igapäevaselt väga meiki, ütlen ma ka seda, et see operatsioon on mu niigi kõrget enesehinnangut veelgi tõstnud. Ma tunnen end vähemalt kümme korda säravamana. Jah, just säravamana. Mitte nooremana, ikka omavanusena, aga mu silmades on sära ja ma isegi ei häbene seda ise öelda. Nii ilus on! Teeme nüüd nii, et jätame selle hambateema ühe korra kommenteerimata, ennetan ma kommentaare, et “on on, aga aru ma ei saa, miks sa hammastest ei alusta”. Olles kordi öelnud, mul on peegel olemas, ma ei ole pime. Keskendume seekord silmalaugudele. Ma saan isegi lõpuks aru, miks inimesed mind pidevalt väsinuks nimetasid. Ma ise ei tundnud seda üldse ja need kommentaarid ärritasid mind, sest mis mõttes, eksju, aga nüüd vaatan isegi enne ja pärast pilte ning mõtlen, et ahhaaa, võib olla siis selle pärast.

thumbnail_eveliis külgthumbnail_eveliis otse lähedalt

Minult on viimase kuu jooksul küsitud 30870 korda, et mis juhtunud on, et ma tundun värskem kuidagi. Kui ma vastan, et võib olla on asi silmalaugudes, küsitakse mult, et oota aga mis sul siis varem viga oli. Isegi mu oma abikaasa ütleb, et ta ei mäleta, et midagi oleks teisiti olnud. Ma ei saa talle seda ka pahaks panna, sest tõele au andes pean ma ise ka mõnikord enne-pilti vaatama, et saada aru, mida ma siis muutsin. Tulemus on nii loomulik, et kui ei teaks, siis ei oskaks keegi aimatagi, et ma midagi oma silmadega teinud olen. Kas see pole mitte parim tunnustus ja kiitus tegijatele? Et ei pea kartma, et tulemus on midagi ebaloomulikku kui seda teostavad professionaalid. Medemises töötavad kahtlemata professionaalid. Ma ei saaks rohkem rahul olla – suhtumise, suhtluse, teenuse ja tulemusega. Käsi südamel soovitan. Ei pea ilustama, mu meelest räägib tulemus enda eest.

Mul ei ole enam silmad pärani kinni:)

thumbnail_eveliis otsethumbnail_eveliis otse naeratus

Ma läheks iga kell uuesti nende juurde, koostöö raames või mitte. Ma ju lähengi uuesti. Eile oli mul esimene IPL fotonoorenduse protseduur, teine on plaanis kolme nädala pärast, aga sellest protseduurist juba eraldi postituses mõne aja pärast.

 

 

 

 

 

 

 

 

 

Kolm fotot ütleb rohkem kui sada sõna

Te olete mu blogi lugenud aastaid eksju? Te olete ka aru saanud, et ma pean end üsna ensekindlaks ja ilusaks? Te olete lugenud kommentaare, kuidas ma näen välja vanem kui teie 65-aastane vanaema? Ma olen vist natuke pimeduses elanud, sest alles NÜÜD saan ma aru, milline ma varem olin. Ma näitasin USA-s olles koostööparterile oma enne/pärast pilte. Mu otsene ülemus küsis, millest me räägime. Näitasin talle ka pilte ja ta pidi toolilt maha kukkuma. “Mis asi see on?” küsis ta šokeeritult.  “See on “asi”, mille te tööle võtsite,” vastasin ma.

Te ei saa aru, millest ma räägin? Palun! Üks pilti räägib ilmselt rohkem kui sada sõna. Mul on teile kolm fotot ja üks sõna –  Medemis. Näete erinevust?

47089544_2202872506596611_5147889325005864960_n46915722_2202872499929945_6351776277346648064_n49671254_2221103114773550_5173187962279559168_n

Nüüd algab operatsioon “Hambad”. Ma ei ole pime. Ma tean, et mu hambad on kohutavad, aga kuna Nordicus läheks mu soovitud raviplaan 9000 eurot maksma ja ma  ei saa järelmaksu vanade jamade pärast, pean ma otsima teise lahenduse.

 

Siis kui ma korraks end tõelise naisena tundsin

Ega ma täpselt ei teagi, kuidas või miks mina ja Ida Wild Woman poe avamisele neljapäeval sattusime, aga see polegi tegelikult oluline. Mul on väga hea meel, et sattusime. Glamuuri, tõeliste naiste, täielike kunstiteoste keskele. Täitsa piinlik kohe tunnistada, et ma ei olnud sellest poest ega brändist midagi varem kuulnud, tuttavad ja sõbrad küsisid hiljem Facebookis, et kuidas ma neist midagi ei tea, no ei teadnud, ju ikka liiga kaua ema olnud. Igaks juhuks kohe ütlen, et see ema osa oli nüüd nali,et keegi ei hakkaks ütlema, et ma tahan väita. et emadus ja kaunid ehted ei käi kokku. Ma pean silmas seda, et ma olen viimased viis aastat rohkem keskendunud lasteasjadele (aah, ja kuidas ma lubasin, et minust küll ei saa sellist ema, kes lapsele rohkem kulutab kui endale!).

Aga et siis Wild Woman. Hõbe, kuld, kristallid. Üks ehe ilusam ja isikupärasem kui teine. Ma ei liialda kui ütlen, et oleksin vabalt võinud pool poodi tühjaks osta. Ma pole ammu juba kullalaine olnud, kuid see pood ja sealsed ehted pani mind jälle kord ka kulla peale mõtlema. Klassikaline ja kaunis. Ja kristallid, ikka kisub hetkel ka kristallide poole. Vaatasin hetkel huvi pärast, et mis see kivi siis on, mis hetkel kõige rohkem kõnetas. (ma olen hästi kehvasti kursis kristallidega.) Selgus, et ametüst. Huvitav vaimne mõju ja võime tervisele. See tähendab huvitav valik minu poolt. Keda huvitab, siis tähtkujude järgi saab ka poest sobiva ehte valida (kingivihje meestele!)

Kui mina oleksin pool poodi tühjaks ostnud, siis Ida muidugi arvas, et me peaksime kõik asjad ära ostma. Ma arvasin, et äkki on okei kui me jõuluvanale teada anname, et see on pood, kust ta võib sisseoste teha. Ida nõustus. Te võite oma jõuluvanale ka vihje teha. Kood  estonianwithbackpack10 tagab alati -10%.

_87A8498_87A8507_87A8516_87A8578_87A8687_87A8743_87A8784_87A8880_87A8883_87A8956_87A8961_87A9010_87A9169_87A9224_87A9491_87A9532_87A9563

Fotograaf Kert Kruusakivi

20181206_191530_65320181206_191655_88920181206_194652_58820181206_194716_350

Mul on silma(lau)d!// I have eye(lid)s!

Hommikul käisin silmalaugudelt niite eemaldamas. Kes veel ei tea, miks siis, lugege siit. Kuigi silmad on veel paistes ja silmaalused sinised nagu oleks ikka peksa saanud, siis esimest korda elus üle väga pika aja, nii pika, et ma tegelikult isegi ei mäleta, et mul laud üldse olemas oleks olnud, näen ma, et mul on silmalaud.

Kas ma teeksin seda operatsiooni uuesti? Ütleme ausalt, et ma eelistaks seda mitte teha, sest kuigi mitte valus, on see nagu iga teine operatsioon, ebamugav. Ei ole mõnus teada, et keegi nõelub su silmi. Liiga palju õudusfilme ilmselt. Taastumine oli ka ikkagi raske esimesed kolm päeva, seda ilmselt ka põhjusel, et ma ei võtnud taastumiseks puhkust. Kui olete samale opile minemas, siis ma rõhutan – andke esimesed päevad silmadele puhkust, ärge tehke arvutiga tööd. Mina olin kontoris, kus päevavalguslambid ja arvuti kindlasti kasuks ei tulnud. Eile näiteks hakkasid mu silmad töö juures nii valutama, et pidin koju minema ja pimedas olema. Nii et veelkord, kuulake, mis arst soovitab!

Silmalaugude plastika – esimesed emotsioonid//Eyelid correction – first emotions

Päisepildil on mul silmalaugudele ka lauvärv kantud, kas te näete midagi? Ei näe? Mina ka ei näe. Põhjus selles, et mul on rasked silmalaud. Mida aeg edasi seda rohkem on laug alla langenud ja kuna ma olen niikuinii terve elu teadnud, et ühel hetkel võtan ma selle opi ka ette, siis nüüd sai see ka tehtud. Jällegi, otseselt ei ole see mul elamist seganud ja koletisena pole ma end ka tundnud, aga siiski natuke nagu ikka häiris küll.

eveliis-41