- mehel majas ei ole üldse asu, vaid peab kogu aeg naiste soove täitma. Kui naistel ikka midagi pähe tuleb, siis tuleb see teoks teha. Kuigi Marek puikles häälekalt basseini välja toomise vastu, siis juuresolevalt pildilt on näha, et naiste võim võitis. Kui naised tahavad puu otsa redelit ja kiiku ja lilli, siis ei ole sobiv vastus, et ootame homseni kuni sa konksud ostad, vaid meie majas on loogiline vastus: “Lähene loominguliselt, sa oskad ju kõike!” Nii ka oli. Nagu pildilt näha on, said kiiged ja lilled ja redelid paika ka ilma konksudeta. Natuke Mareki porisemise saatel, et nii ei ole ju õigesti ja kenasti tehtud, aga meile sobis. Vaatasime hommikul “Ferdinandi” ja avastasime, et mina ja Ida oleme omamoodi lillehärjad ja Marek tubli kutsu, kes üldse ei lähe sapsu täis kui nalja saab. Enne töö ja siis lõbu. Mis te arvate, kas ta niidab juba teist päeva heinamaad samal ajal kui meie…No meie mõtleme, kuhu me selle taimepeenra siis teeme lõpuks. Marek vandus pühalikult, et tema seda kastma ei hakka, et sellest saab küll puhtalt meie enda eralõbu. No hea küll, me anname oma parima! Lubada ei julge, et taimed ellu jäävad ja saaki annavad, aga me anname oma parima!





- kosmeetikatooteid kulub rohkem. Mul on suvel mõned asendamatud lemmikud, mis alatui olemas peavad olema, aga nüüd aitab mind nende tarbimisel ka Ida, nii et näiteks alles maikuu alguses saadud Turblissi sära andev rabavesi hakkab juba otsa saama. Palava ja päikeselise ilmaga on see lihtsalt a-s-e-n-d-a-m-a-t-u! Esiteks niisutab ja teiseks annab nii kauni kuldse sära. Kui Ida oleks vanem, siis uskuge mind ta oleks ilublogija. Õnneks ei ole. On laps, kellel lubatakse emme asju kasutada. Ma mäletan ise lapsena kui suuuuur asi see oli kui ema lõpuks leebus ja lubas küüsi lakkida või oma lõhnaõli peale piserdada. Nüüd on see koht, kus ma õhkan, et lapsepõlv tuli kohe meelde. Igatahes kade ma ei ole ja tuletan teile meelde, et www.turbliss.eu lehel annab kood “estonian” maikuus 25% soodustust. Ma vist pean ise ka seda kasutama.







koostöö
Blogijad, tasuta asjad ja brändilojaalsus
Marimell kirjutas täna hästi huvitaval teemal ehk siis sellest, kas blogijad on lojaalsed brändidele, millega nad koostööd teevad. Osaliselt olen ma nendega nõus, et on jabur, kui ühel hetkel on minu “maailma kõige lemmikum bränd” firma X toode ja juba järgmisel hetkel on selleks “maailma kõige lemmikum brändiks” firma Y toode. Olen nõus, et ei kõla usutavalt, aga minu jaoks on selles teemas mitu aga. Päris nii must ja valge reklaamimaailm ja sotsiaalmeedia minu arvates ei ole.
Tänapäeval tuleb uksest ja aknast nii palju reklaami sisse, et inimesed on üsna tugeva reklaamifiltriga, me blogijatena ei pea üldse muretsema selle pärast, et lugejad ei oska filtreerida ja valimatult lähevad ostma kokku kõike, mida blogides reklaamitakse. Okei, on muidugi erandeid ja on suunamudijaid, kes võiks reklaamida kasvõi wc-musisid (teate need vaakumpumbad ummistuse eemaldamiseks) ja võib mürki võtta, et järgmisel päeval on ehituspood nendest tühjaks ostetud, aga suur osa inimestest oskab filtreerida, ma olen ka selles suhteliselt kindel. Ja kui firma Y avastab, et firma X wc-musid müüsid nii jube hästi ja palub ka oma suunda mudida, siis pole midagi imelikku kui ta blogija poole pöördub, et kuule müü minu ladu ka tühjaks, ma maksan sulle selle eest. Võtmesõnadeks ongi tasu ja töö. Kui mõlemad osapooled saavad kasu ja keegi ei kannata selle käigus, siis nii lihtne see ongi.
Kui nüüd võtta, et blogijal on koostöö konkreetse firmaga ja ta samal ajal ka teiste ettevõtete samalaadseid tooteid reklaamib, siis siinkohal tuleb küll eetika mängu. Ma ei taha öelda, et vot nüüd elu lõpuni peadki vaid firma Z viinereid sööma, sest nad saadavad sulle neid, lootes, et neid ka mainid oma stoorides, sest ausalt blogi ei ole ju vaid reklaam. Firma Z saadab viinereid ja ma mainin neid, kuid keegi ei saa mul keelata osta teisi viinereid ja ka neid oma lugejatele soovitada. Blogi on virtuaalne elu, mitte vaid reklaamikanal. Kui aga paljudele on blogi peamine sissetulekuallikas, siis tasuks ilmselt tõesti veidikene mõelda. Et ei ahmi kõiki tasuta asju kokku, peaasi, et saaks, vaid leida oma nišš, see oma toode, millele truu olla. Et tekiks usaldusväärsus, mitte ei oleks vaid tasuta-toote-hoor. Eeldan, et blogijatel on samamoodi ajud ja nad valivad selleks nö oma tooteks ikka ka toote, mida nad ka ise ilma reklaami ja promota tarbiks ning millele nad julgevad oma nime alla kirjutada. Ma ei kujuta ette, et reklaamiksin oma näoga toodet, millest midagi ei arva, sest mind on rahapakiga oimetuks löödud. Oota, aga kui suur see rahapakk ongi? Meil kõigil on hind. Et siis olge teinekord ettevaatlikud kui näete, et ma siin blogis midagi reklaamin;)
Nali naljaks. Ma tean kui suur mõjuvõim on blogijatel, ma tean kui suur mõjuvõim on reklaamil ja seepärast olen ma ise võtnud kindla hoiaku, et kõik, mis siin blogis ilmub koostööna sobib kokku minu blogi ja minu näoga. Võib olla kui see oleks mulle esmane elatusallikas, oleksin ma paindlikum, aga blogi on jätkuvalt pigem vaid mu hobi, ma ei pea oma naba selja taha väänama, et leiva peale vorsti saada. Kui tänu blogile saab paremat vorsti, siis see on vaid boonus. Muide, ma võin teile öelda, et tean ka Eestist üht tuntud mõjuisikut, kes ütles koostööst ära, kuigi talle pakuti tasuks kopsakas rahasumma, sest ta arvas, et tema jälgijaskond ei ole toote ostjaskond. Et selline koostöö oleks kopterilt raha tuulde viskamine.
Mis mulle endale blogijate juures närvidele käib on see, kuidas üritatakse öelda, et minu blogis on vaid aus reklaam, n+1 korda olen ma kuulnud ja lugenud, et koostööpartnerid olgu valmis ka selleks, et ma ütlen ausalt välja kui mulle midagi ei meeldi. See on minu arvates lausa ebaviisakas. Keegi maksab mulle reklaami eest ja saab vastu minu ausa arvamuse, et see toode ei kõlba kassi saba allagi? Mis koostöö see selline on? Aga olete te mõnda kritiseerivat reklaampostitust mõnes blogis näinud? Just nimelt. Mina ka ei ole. Nüüd siis miljoni dollari küsimus. Kas blogijale, kes reklaamib üle päeva midagi, meeldivad tõepoolest kõik asjad või on need postitused siiski kallutatud positiivsemaks, sest #koostöö? Minule küll kõik asjad ei meeldi, aga ma ei kirjutaks koostööna kunagi ka halvustavat reklaami. Ma jätaks selle reklaami lihtsalt tegemata, koostöö vastu võtmata. tegelikult nii lihtne see aus blogireklaam just olema peakski. Kui on sisuturundus, siis on sisuturundus, neutraalne. Ei mingit ilustavat lillejuttu. Korralik sisuturundusartikkel on mõjuvam kui punnitatult positiivne blogipostitus.Või lausa kopi-peist ettevõtte kodulehelt. Ma olen näinud blogireklaami stiilis “ma ise küll hetkel ei kasuta, aga mega hea toode on, teie kasutage”. Selle näite puhul ma muidugi viskan kivi ka reklaamitellija kapsaaeda. Et vaatad numbreid, otsustad, et oo, see on hea blogija jas saadad talle degusteerimiseks uue “Vana Tallinna”. Mis sellest, et blogija on rase.
Muidugi ei saa välistada, et blogijale on saadetud ühekordseks testimiseks toode ning blogija on sellest vaimustusse sattunud ning tõepoolest ei ütle kunagi ära kui talle neid tooteid uuesti ja uuesti vaid promo eest saadetakse. Kõik on võimalik. Või et kiidad taevani ühte toodet, kuid avastad siis, et firm Y toode tõepoolest on veel rohkem taevani ja hakkad seda kiitma. Ka see on võimalik. Alati ei saa ka skeptiline olla. Ma ei kritiseerigi selle postitusega üldse blogijaid, kes teevad rohkesti ja erineval kujul koostöid, vastupidi, ma kiidan neid tegelikult, sest ilmselgelt teevad nad oma tööd hästi kui ukse taga on järjekord reklaamipakkujatest. Ma kritiseerin pigem seda kui pole oma kohta, publikut ja fookust leitud ning lihtsalt lahmitakse/ahmitakse kõike kokku, sest siis ollakse justkui “päris blogija”. Päris blogija ei võrdu reklaami ja tasuta asjadega. Päris blogija on see, kes oskab kaasa haarata ja inimesed rääkima panna, olgu see siis hea või halb. Pigem muidugi head, aga eesti inimest teades, siis anonüümne heit on paljudele “highlight of the week”, et ega neilegi ei saa pahaks panna, et nende elus muid kõrghetki pole. Igale oma.
Blogija eesmärk võiks olla kaasahaaratus, mitte kui palju #koostöö saab oma instapildile juurde panna.
Iluprotseduuridest sõltuvuses ehk tere, keskeakriis?
“Marek, ma lähen homme oma pekke külmutama!” teatasin ma õhtul kodus. Marek pööritas silmi ja ütles, et ei tea küll, kelle jaoks ma korraga kõiki neid protseduure teen. “Ikka sinu jaoks,” vastasin mina. Marek kordas oma silmade pööritust. “Kümme aastat ei ole midagi teinud ja nüüd siis järjest…” Oli minu kord silmi pööritada. “Kallis mees, kümme aastat tagasi ei olnud mul selleks vajadust, ma ei olnud vormist väljas.” Kuigi, tõele au andes, teadsin ma siis oma peas, et olen nii ülekaaluline kui kole.
Nüüd on lood teised.
Iluprotseduuridest sõltuvuses ja keskeakriis jah? Oh ei. Ma ei näe mingit vahet, kas naine käib juuksuris, kosmeetikus, maniküüris või külastab (mõistlikuse piires) ilukliinikuid. Minu arvates on see täiesti tavaline enda eest hoolitsemise rutiin. Lihtsalt erinevas vanuses naiste ilurutiinid on erinevad. 18-aastane mina käis solaariumis, 38-aastane mina ilukliinikus. Elu. Milleks häbeneda?
Keskeakriisist ei tea ma midagi.
Kui ma vaatan ennast kui naist, siis ma ei näe ei ülekaalulist ega keskealist naist, ma näen täiesti normaalset naist. Ma olen endaga rahul ja meeldin endale. Aga siin on üks aga. Ma meeldin endale kui ma olen riides. Võtame riided ära ja ma ei valeta kui ma ütlen teile, et mu keha tekitab mulle tülgastust. Ma olen sellest ka varem rääkinud. Ma ei kavatsegi end sellisena armastama hakata, ses mõttes, et ma ei kavatse endale valetama hakata, et armastan oma pekki. Seepärast muutsin ma oma toitumist, hakkasin liigutama, kuid tundsin ikka rahuolematust ning leidsin end ikka ja jälle uurimas muid variante. Ka rasvaimu, kuigi selle ma esialgu siiski olin enda jaoks välistanud. Instagramis jäi mulle ette vipMedicumi konto, kus parasjagu reklaamiti protseduuri, mida ma alguses ei suutnud kokkugi veerida.
Krüolu…krüolüü…krüolipolüüs. Läksin nende kodulehele, et rohkem teada saada- Lugesin ja ei olnud korraga kindel, kas ma olin segaduses, et mis protseduur see siis selline ikka on, või põnevil, et selline asi olemas on. Kuna konsultatsioon oli (on) tasuta, panin ma pikemalt mõtlemata end kirja, paar päeva hiljem olin ma aja kinni pannud ka protseduurile endale. Et kõik oleks selgemast selgem, siis ütlen ma siinkohal ka ära, et tegu ei olnud algselt absoluutselt koostööga, ma lihtsalt panin aja kinni nagu iga teine inimene, aga üks asi viis teiseni ning tänase protseduuri ja eesootavad endospheres therapy teostan ma ilukliinikuga koostöös.
Ma olen aegajalt ikka mõelnud, et huvitav, kas blogijad saavad natuke paremat teenindust kui nö tavakliendid. VipMedicumis sain ma sellele vastuse. Mulle konsultatsiooni andnud ja protseduuri läbi viinud Terjel ei olnud õrna aimugi, et ma sellest ka mingi kogemusloo kirjutan, avaldasin talle selle alles täna kliinikust lahkudes, ja võin öelda 100% veendumusega, et siin ei teha klientidel mitte mingisugust vahet.
Kui mulle koostööd pakuti, olin ma kahevahel. Kui ma võtan selle vastu, siis oleks minust aus näidata ka seda, mille pärast ma selle teekonna ette võtsin, aga kas ma tahan seda teha? Riietega annab imesid teha ja ei pea üldse põdema, aga vabatahtlikult oma probleemseid kohti suhteliselt loetud blogis näidata, kas ma olen selleks valmis. Ma ei ole üleüldse kunagi eriline nahanäitaja olnud, miks seda teha siis nüüd. Samas mõtlesin ma, et ma olen rääkinud siis blogis avalikult nii paljudest asjadest, et minust oleks kahepalgeline mitte rääkida sellest, mis võib olla huvitab teisigi minuvanuseid ja vanemaid, kes ei taha mutistuda, vaid lisaks sisemisele ilule olla ka väliselt ilusad. Nii et…kogu mu julgus sai kokku võetud ja siis need probleemsed pildid ongi. Saate nüüd ju aru, et ma ei ole niisama moe pärast kurtnud, et appikene, ma olen paks. See moe pärast vingumine jäi 10-20 aasta tagusesse aega.
Siin on teie ees 70 kilo naiseilu. Peitmata.

Ma täna ei hakkaks krüolipolüüsist väga palju rohkem kirjutama kui ütlen, et tegu protseduuriga, kus krüolipolüüsiseade tõmbab vaakumiga otsakusse rasvavoldi, mille kudesid hakkab elektriga “külmutama”. Mulle oli konsultatsiooni käigus selgeks tehtud, et tegu ei ole millegi valusaga, kuid kindlasti ka mitte mugava ja meeldiva protseduuriga. Mina ei tea, kas mina olen nii tundetu, aga ma ei tundnud vähimatki ebamugavust, pigem oli mu meelest äge kui “tolmuimeja” pekid vaakumisse tõmbas. “Äge protseduur,” ütlesin ma lahkudes. Administraator naeris, et selliseid kliente, kes nii ütlevad, ei ole üleliia palju. Käsi südamel, 70 minutit peki külmutamist läks mööda nii, et ma ei saanud arugi. Ainus väga kummaline tunne oli see kui lõpuks seade lahti võeti kõhu küljest ning kõhupekist oli korraks saanud pekine ja väljaulatuv Lego-kuubik. See masseeriti kohe muidugi ära. aga korraks vaatasin küll, et mine pekki, mis siis kui see Lego ei kaogi mu kõhult. Kadus vähem kui minutiga.

Esimesed emotsioonid?
Esimesed tunnid peale külmutamist oli kõht täiesti tundetu ja külm, arusaadav eksju. Mida aga aeg edasi seda rohkem läks kõht paiste ja valulikuks, väga kummardada ei saa ja tunne on selline ebameeldiv, valulik. “Sul on beebi tulemas,” kilkas Ida, “siis läheb kõht nii suureks!” Jah, paistes on kõht küll, aga selle eest ka hoiatati. Osadel pidi paiste minema, teistel ei pidanud üldse midagi välja paistma. Mina olen ikka loomulikult see osa, kes paiste läheb. Ma ei soovitaks krüoteraapiat teha enne mõnda olulist üritust, sest kunagi ei või ette teada, kuidas keha reageerib. Kehad on nii erinevad. Naljakas, et räägin siin, et enne ühteggi pidu ei tasuks protseduurile minna, aga ise tegin täpselt vastupidi. Meil on ettevõttel homme 20. juubeli pidustused. Minu õnn, et ma kannan suhteliselt laia lõikega riideid, nii et ehk ei pea ma kõigile kolleegidele oma beebikõhtu väga palju selgitama hakkama.
“No a oled siis nüüd nii peenike, et ei tunne sind äragi või?” küsis Marek kui ma talle päeval helistasin. Käiks kõik asjad vaid nii kiiresti ja lihtsalt. Tulemusi peaks näha olema umbes 1,5 kuu pärast. Väidetavalt saab ühe krüolipolüüsi seansiga korrigeeritavast piirkonnast kaotada kuni 30% rasvaladestusi. Poolteise kuu pärast saab protseduuri korrata, see võimaldab kaotada kuni 50% rasva. Mul on uus aeg juba kinni pandud.
Kahe kuu pärast vaatame, kas näeme erinevusi enne ja pärast piltides.
Kuidas me emadepäevaga Mareki pühapäeva ära rikkusime
Teate, ma ei hakka teile kirjutama, mida emaks olemine minu jaoks tähendab, kuigi mul selleteemaline postitus mõttes ikka mõlkus. Mul on tunne, et ma olen kõik juba ära öelnud. Emaks olemine on magus kompott suurest segadusest, emalõviks olemisest, piiritust arrrrrmastusest, olelusvõitlusest, rõõmust, teadmatusest ja hirmust, hirmust et teed midagi valesti. Isegi mitte enda arvates, vaid teiste arvates. Hirm, et see, mis sa tead ei ole piisav(alt hea). Tegelikult on küll.
Ahjaa, emaks, või vanemaks olemine tähendab minu jaoks ka pidevat eneseületust, et mitte hulluda, et ükskõik kui palju me ei püüaks Idat tema enda tuppa mängima meelitada, näeb meie elutuba pidevalt välja nagu mänguasjalao plahvatus. Uhh, mul läheb isegi seda pilti vaadates silme ees mustaks.

Emadepäevadega on selline paha lugu, et need on pühapäeviti ja mõnikord läheb lausa nii kehvasti, et see pühapäev on päikeseline ja soe ning kui veel eriti kehvasti läheb, tuleb kaks perekonda emasid-lapsi ja üks vanaema sellise hullumeelse mõtte peale, et seda peaks koos tähistama väljaspool kodu. Minule ja Idale sellised pühapäevad sobivad. Siis saab kindel olla, et kodus ei pea midagi toimetama-tegema. Marek on aga teisest puust. Tema ei taha ilusat ilma raisku lasta, kui kodus on veel nii palju teha. “Kes see need asjad siis siin lõpuni teeb?” toriseb ta kui me ta poolkohustusliku kultuuriprogrammi fakti ette paneme ja tuleb kaasa. Ega tal teisiti lastakski. Igaks juhuks ütlen, et muidugi tuleb ta hea meelega kaasa, aga tõesti, tema on meie peres see, kes vaatab, et asjad ka tehtud saaks. Enne töö ja siis lõbu. Minu moto on vastupidine. Seepärast mul töökat ja asjalikku meest enda kõrvale vaja ongi. Kujutate ette, mis saaks siis kui koos elaks kaks minusugust lillelast?

Ühesõnaga vedasime end kõik koos, Mareki õe ja emaga, Maarjamäe keskusesse. Kas te olete “Kodu” multikat näinud, kus buuvid Maale kolivad ja lõpuks üks Buuv hakkab koos Tipiga viimase ema otsima? “Minu ema,” ütleb Tipp. “Jah, sinu minu ema,” vastab buuv, sest ta ei saa aru, mis on sinu ja minu. Vanaema Evega oli meil pikalt umbes sama asi, et Ida ei saanud aru, kuidas temal ja Rihannal üks ja sama vanaema on. “Kas minu Rihanna vanaema?” küsis ta alati. “Teie mõlema vanaema,” vastasime meie. “Jah, minu Rihanna minu vanaema,” vastas Ida. Ega ta vist nüüd ka päris täpselt aru, ei saa, kuidas saab vanaema olla kahele erinevas peres elavale lapsele, aga vähemalt on ta aru saanud, et vanaema nende mõlemate oma on. Ja täpselt nii ma teemast kõrvale kaldungi kogu aeg, blogis vist vähem, aga rääkides läheb mu mõte kogu aeg ühelt teiselt teemale ja ma tihti ei mäleta enam, millest ma rääkisin üldse.
Tagasi emadepäeva lainele.
Olete te Maarjamäe ajalookeskuses käinud? See on nii äge koht, et pole ime, et me seal pool päeva ära kulutasime ja “tapsime” Mareki viimasegi lootusekiire kodus veel pühapäeval asjalik olla. Ma olen üldse muidugi suur muuseumide fänn, nii et ega see nüüd suure üllatusena ei tulnudki, et ma ka sellest vaimustusin, aga tõepoolest siin on nii palju vaadata ja uudistada. Ajaloomuuseum pisikestele väga palju huvi ei pakkunud, aga nemad raputasimegi laste vabariiki maha ja saime ise rahus ajaloos uudistada. Filmimuuseumis oli kõigil nalja nabani. Levimuusika osas tuletasime vana head vaibakloppisimist meelde. Kui Must Q kunagi “Seitsmest vaprast” välja langes, siis mulle tulid pisarad silma. Päriselt. Ajad olid sellised, muusikamaitse oli selline.

Kohustuslik lugemiskraam igale mehele. Et teaks, mis viisakas on ja ei ole. Enesetapust tuleks igal juhul daami juuresolekul loobuda.

Kes mäletab selliseid keldririiuleid? Täis igasugu nod ija moosipurke, mis sealt kunagi enam päevavalgust ei näinud.

Aga kes sellise telefoniga helistanud on? Mina olen. Samas ma ei mäleta, kellele. Telefonid olid ju vaid vähestel.

Seda Leninit mäletan ma EPA eest. Kogu aeg oli jõhkralt lillede alla mattunud.
Koju jõudes olime me pühapäevase sauna tegemiseks liiga väsinud. “Aga sa lubasid, et me teeme maski täna!” ei lasknud Ida mul talle antud lubadust unustada. Pagan! See lapse ei unusta midagi. Mis mul siis üle jäi kui turbamaskidel korgid maha keerata ja emadepäeva-spaa kodus lahti rullida. Saunas on turbamaski muidugi palju mõnusam teha, saab mõnuga mökerdada. Mu enda jaoks on see mökerdamine osa selliste maskide võlust, öelge veel, et vaid lastele meeldib segadust tekitada, aga kes veel pole turbatooteid kasutanud, siis ärge kartke, et oma vannitoa ära rikute. Meil on saun alles viimased pool aastat, enne seda olen ma kõik turblissitamised vannitoas teinud.


Jalamaski ajaks kolisime me õue terrassile. Üle pika aja oli jälle üks mõnus kevadpäikeseline õhtu ja vannitoas oleks olnud lihtsalt patt istuda. Koorisime Idaga oma lumivalged jalad paljaks ja hakkasime maskitama.

Toode ise on nii tutikas, et ma pidin igaks juhuks järele vaatama, kas on poes juba olemas. On. Mine. Pekki. Kui. Hea. Mask. Ma ei tee nalja! Sügavpuhastab. Uuendab. Koorib. Jahutab. Niisutab. Kaitseb. Pesed jalad pärast maski puhtaks ja tunned veel pikka aega mõnusat mentooli värskust. Ma saan aru, et ma kõlan hetkel nagu nätsureklaam, aga ma ei oska seda tunnet kuidagi teisiti kirjeldada. Istud tuulevaiksel terrassil, mõnuled õhtupäikese käes nagu kass ja samal ajal tunned, kuidas jalgades justkui puhuks värske mentoolituul. Ah, ikka tuli välja nagu imal deodorandireklaam, aga täitsa lõpp kui mõnus tunne. Sellest jalamaskist saab Ussipesa saunarituaali vankumatu osa vähemalt suvel. Kui te mind ei usu, siis proovige ise järele. Ma söön oma mütsi ära kui te samamoodi vaimustusse ei satu. Kood “estonian” annab teile maikuus kõikidele Turbliss toodetele ka – 25% soodustust.
Igaks juhuks ütlen ka, et tegu on loodustootega ja jalad ei saa lihtsalt kergelt loputades puhtaks, vaid need tuleb puhtaks pesta. Ida oli natuke lohakas ja hommikul teda lasteaeda viies mainisin ka õpetajale, et Ida jalad ei ole mitte mustad ja pesemata, vaid koduspaast turbased.


Ja mis te arvate, mida tegi õhtu lõpuks siiski Marek? Talle ei andnud süda rahu, et pühapäev oli niisama “ära molutatud” ja otseloomulikult oli tal vaja oma klassikaline kevadkostüüm selga tõmmata ning aias veel müttama hakata. “Ma ainult natuke, kuni valge on,” ütles ta õnnelikult. Ausalt, kui töö tegemises saaks võistelda, siis Marek võidaks. Aa, “Malevat” olete näinud? Seal lubasid eestlased sakslastele karistuseks mõisad ehitada ja kõik töö nende eest ära teha, et las siis sakslased istuvad jõude. Marek oleks see eestlane.
Marek: Tee tööd, siis tuleb ka armastus!

Mina: Ära lükka tänaseid tegevusi homse varna. Ülehomme on ka päev. Loe parem raamatut.

Muide, ma ostsin sügisel kuus sukulenti. Pidid olema taimed, mida võimatu tappa. Siin pildil on viimane ellujääja, kelle Marek on suutnud elus hoida. Veel. Mu keskmine nimi võiks olla Taimetapja.
Ei ole võimalik olla masenduses, kui sul on…
…õhupall? Seda muidugi ka. Aga selle nädala uudiste valguses ütleksin ma, et ei ole võimalik olla kurb, kui sulle tuuakse pakike su lemmiktoodetega. Hmm, see lemmiktoodetest kirjutamine on vist viimasel ajal päris popp? Marimell kirjutas oma armastusest Dermosil kulmuvärvi vastu, keegi teine oma armastusest räimerullide vastu. Mul jääb nüüd vaid kripeldama, kes see oli? Ma olen viimasel ajal ilmselgelt liiga palju blogisid lugenud, kui meeles ei ole. Ühesõnaga, mina kirjutan ühest oma lemmikust.
Alustame kaugemalt. Nädala alguses teadsin ma täpselt, mida me kolmapäevase vaba päevaga ette võtame. Mul oli oma vaimusilmas välja mõeldud ideaalne ja idülliline saunapäev. Instagramivääriline. Ma teadsin täpselt, kuidas me vihtleme eukalüptilise saunaauru sees, jahutame end külma vett pähe kallates, joome saunatrepil limpsi, viskame Hugole palli ja teeme jala- ning näomaski. Läks teisiti.
Teisipäeval kui olin esiteks oma silmad peas punaseks nutnud ja tundsin, kuidas maailm natukene katki oli läinud, helistas mulle imearmas Sirli, et toob mulle kotikese ära. Teate, mis mulle Turblissi juures veel meeldib? Selle suurepärase brändi taga olevad naised ja nende ellusuhtumine. Turbliss on nende nägu – särav, positiivne, väekas ja eestimaiselt naiselik. Sirli suur naeratus oli sel hetkel just see päike, mida ma vajasin.

Jalamaski võtame me reisile kaasa. Saame laevas spaatades panna aja kiiremini liikuma. Mida sa ikka seal Paldiski-Kappelskär laeval 10 tundi teed? Päevane laev. Või ei, mul tuli parem mõte. Me saame spaatada vanaema Ülle vannitoas. Talle kindlasti meeldiks meie järel koristada. Okei-okei, see viimane oli ekstra tema kiusamiseks kirjutatud, me ju kõik teame, kuidas tema juures duši all käies ei tohi isegi põrandat märjaks teha. Ärge minult küsige, kuidas see võimalik peaks olema. Vaid minu ema teab seda. Samas kui ta end hästi ülal peab, siis me võime oma kama temaga ka sheerida. Vaatame laupäeval õunte pealt.

Mul on lisaks näomaskile kaks palju lemmiktoodet nende valikust, aga on kaks toodet, millest ma suvehakul eriliselt puudust tundsin. Üks neist on pinguldav ja ergutav kehaõli. Mul on äärmiselt kuiv nahk, eriti jalgadel. Kohe kui talv läbi saab ja jalad natukene päikest saavad, muutuvad need paberkuivaks. Tegelikult kui aus olla, siis mu jalad ei ole paberkuivad vaid suvel. Kui unustan hommikul kreemitada, siis päeva peale näen juba, kuidas nahk on valge “lumevaibaga” kaetud. Ainuke toode, mis on mu jalad terve päeva (ja pikemalt!) niisutatuna hoidnud on just seesama kehaõli.
Peale lennureise kui ma saan oma kohvri pagasilindilt kätte, on just see õli esimene asi, mille ma välja otsin kosmeetikakotist, sest no lendamine ei meeldi mu nahale kohe ü-l-d-s-e. See õli on väga paljudes olukordades mu elupäästja. Kui teil on kuiv nahk nagu minul, siis te saate aru, kui oluline on leida see üks ja õige toode.

Sära andva rabaveega tutvusin ma esimest korda eelmise aasta jaanuaris. Mõned nädalad tagasi just mõtlesin, et pagan ma oma rabavee ühele tuttavale ära andsin, nüüd oleks nii endal vaja läinud. See on üks selline toode, et kui tunned ennast räbalasti, siis pihustad end 24K kullaga rikastatud rabaveega üle ja tunned end palju nooremana. Nii umbes 35-aastasena. Aga ilma naljata, see tõesti värskendab ja annab särava jume. Mitte sellise – “vaadake, mind ma säran päikese käes nagu kuldmuna” – sära, aga loomuliku ja kauni jume. Nooruslikuma.
Ida muidugi on sellest veest hullupööra vaimustuses. Kui ma luban tal seda vannitoas oma juustele ja näole piserdada, siis päikesekiirte käes see tõepoolest helendab kuldselt, nii et me saame oma hommikuid majesteetlikult alustada. Teate ju küll, meil on hetkel printsesside faas käsil ja kõik peab olema “täiuslik nagu printsessil”.

Terve maikuu kehtib Turblissi e-poes kood “estonian”, mis annab teile – 25% allahindlust kõikidelt toodetelt. Olge siis julged seda kasutama:)
Blogisõda päriselt?
Blogijad aegajalt räägivad sellest, kuidas blogijad võiks olla selline ühte hoidev grupp ja olen ma kuulnud ka jutte mingist blogijate liidust, et kõik oleks eetiline ja kokkuhoidev ning üleüldse, et blogijad ongi selline tore kokkuhoidev punt. Laias laastus olen ma sellega nõus olnud, suhtlen teiste blogijatega ja ei ole kunagi tundnud otsest vaenu minu kui isiku vastu. Jah, oma blogitüübilt olen ma selline kraakleja ja kutsun endale tihti kurja kaela, aga otseselt halba ei ole ma kellelegi soovinud. Sama olen ma tundnud ka enda suhtes.
Täna aga olen ma blogimises, või õigemini osades kaasblogijates nii pettunud, et mul on raske uskuda, et meie väikeses blogitiigis on siiski olemas lausa blogimaffia kui asju dramaatiliselt nimetada. Seda võiks lausa päris blogisõjaks pidada. Nii et kui ma siiani olen mõelnud, et noh päris kokkuhoidev punt võib olla ei ole, ja kas peakski, aga pole ka päris “metsik lääs”, siis täna ütlen ma, et osa blogijaid on ussid. Sellised väljastpoolt pehmed ja nunnud ja toredad nagu trööstiplaastrid, aga maski taga on peidus blogijate Dr.No.
Las ma alustan selgitamisega kaugemalt. Mul ei ole mitte mingit ambitsiooni oma blogist sõltuda, ma ei taha sellest kunagi tekitada elatusallikat ja eluviisi, ma ei kavatse olla vaid blogija. Ma blogin, sest ma tahan. Ma olen blogijana väikene vorst. Küll aga leiab minugi blogist koostöid ja reklaame, sest inimesena meeldib mulle katsetada uusi asju, samamoodi ei ütle ma ära kommirahast, mida blogi mulle sisse toob. Ma nimetan seda kommirahaks, sest ma ei tee reklaame ja koostöid eesmärgiga maksta ära oma laenud ja võlad, see on puhas boonus, millele ma stabiilselt ei looda ega panusta. Minu blogist leiab kolme tüüpi reklaami: reklaampostitused, mille eest on mulle makstud, aga rangelt on need vaid tooted/teenused, mis sobivad minu mõttemaailmaga, koostööd, mille eest mulle makstakse allahindluses või mõnes muus koostööversioonis, ja reklaam, mida ma teen puhtalt enda kogemusest lähtuvalt, ilma igasugu soovi ega tasuta, lihtsalt selleks, et jagada oma kogemusi. Ehk siis ma rõhutan, et suuremad ja elukutselised blogijad ei pea minus kuidagi nägema konkurenti, kes nende leiva laualt ära võtab. Mul ei ole selleks soovi ega ka publikut.
Kuhu ma tahan jõuda?
Ma olen paar päeva seda infot seedinud, aga sain teada, et on blogijaid, kes ettevõtetel KEELAVAD minuga koostööd teha. Konkreetselt tean ma näiteks juhuseid, kus ettevõte on palunud erinevatel blogijatel promoda oma tooteid ja kui seda olen teinud ka mina, ilma et keegi oleks seda palunud, aga lihtsalt selleks, et mul on kokkupuude selle ettevõtte toote/teenusega, on blogijaid, kes on ettevõttele kirjutanud KAEBUSE ja JÄRELPÄRINGU, miks ka mina sellest tootest/teenusest kirjutan, et kui see nii jätkub, siis nemad ei ole nõus koostööd tegema ja tahaksid olla AINSAD, kes ettevõttega koostööd teevad. Kui ma oleksin selle ettevõtte turundaja, siis ma muidugi oleksin öelnud, et puhka jalga, kloun, blogija ei tee mulle ettekirjutusi, kellega ja kuidas ma oma toodet/teenust turundan, aga samas väikeettevõtjana saan ma aru kui oluline on, et õiged inimesed õiges kohas õigele publikule õigeid asju kirjutaksid. See toimib. See on oluline. Ma pööritan silmi, aga samas tean, mida see tähendab.
Blogijana pean ma ausalt ütlema, et olen sellisest kaigaste kodarasse pildumisest natuke šokeeritud. Nagu öeldud, ma olen blogijana või blogireklaamikanalina väikene vorst ja mulle jäävad täiesti arusaamatuks nende inimeste motiivid. Viimasel ajal langenud ka minu Instagrami jälgijate arv, ma ei tea, ei taha ju paranoiline olla, aga kas seal on ka keegi ette öelnud, et hei, sa jälgid minu kontot, mida sa seda estonianwithabackpacki jälgid? Davai, kiiresti unfollow, kui tahad veel minuga koostööd teha. Ma olen päriselt pettunud. On üks asi, et me, blogijad, kraakleme aegajalt ebaolulistel teemadel nagu välimus, imetamine, veganlus, you name it, aga et keegi päriselt näeb vaeva, et minu blogisse jumala eest ei ilmuks koostöid, siis see on minu jaoks juba blogisõja next level. Kurb, aga samas ka natuke piinlik.
Oma lugejale, kellele aknast ja uksest ja igast võimalikust kanalist reklaami peale lendab, tahan ma aga kinnitada, et see reklaam, mis on siin blogis, on 100% selline reklaam, mida ma ostaksin (ostangi!) ja tarbin. Ma ei viitsi hakata otsima, kas olen sellest kirjutanud blogis või jäi see vaid Instagrami, aga toon teile Valio näite. Ida on kohukeste sõltlane, aga ta on väga spetsiifiliselt vaid punaste kassikohukeste sõltlane olnud. Kui me toome poest muid kohukesi, siis ta lihtsalt ei söö. Paar kuud tagasi saatis Valio meilegi koti Delish kohukestega. Alguses ütles Ida, et eip, talle ei maitse (proovimata muidugi!), aga keelitamise peale sõi ikka ühe ära. Täna ostame me poest punase kassikohukese asemel Delish kohukesi (mis ei ole küll päris kohuke, aga see selleks). Niisiis saan ma teile 100% öelda, et kui näete minu sotsiaalmeedias Delish tooteid, siis seepärast, et meie pirtsakas printsess on selle heaks kiitnud ja see ei ole lihtsalt reklaam, sest keegi saatis mulle kotikese kohukestega.
Kui nali saab tõeks ehk teretulemast uued rinnad!
Käisin siis täna Medemises rasvaimu konsultatsioonis. Aitab naljast eks. Kommentaarid kirjutasid küll eelmise postituse all, et ilu ja endaga rahulolu algab seestpoolt, aga minu jaoks ei ole kõhurasval mu elus kohta ja kui kuidagi teisti ei saa/ei taha/ei viitsi, siis tuleb kirurgiliselt sekkuda. Ma tahan, et mu välimine ilu vastaks mu sisemisele. Ma tahan olla vastupandamatu. Ma tahan ka olla seksikas. Ma tahan olla ILUS! Aga mitte see ei ole nali, mis tõeks sai, sest see samm oli mul juba pähe võetud ja nii oli vaid aja küsimus, kunas see tehtud saab.
Nali, mis enam ei ole nali, on see, et seal konsultatsioonis näperdasin rinnaimplantaate ja arst tegi nalja, et noh kui juba lõikamiseks läheb, et paneme uued rinnad ka või. Algul naersime ja naersime, kuid mingil hetkel tundus, et see pole üldse nii halb plaan. Järelmaksuga ei tule hind ka midagi sellist, mida maksta ei suudaks. Naljakas, et ma olen terve elu sel teemal rääkinud, et ühel hetkel panen endale rinnad ja nüüd siis järgmisel nädalal saab see teoks. Imelik mõelda. Kahju on vaid pesusahtlist, mis selle operatsioonitulemusena välja vahetamist vajab.
Mul on täna üldse selline iluprotseduuride päev ja peale konsultatsioone Medemises läksin ma maniküüri, Ida oli ka kaasas. Ma ikka võtan teda kaasa kui võimalus on, sest talle meeldib nii väga kui tal ka natukene silmi värvitakse, küüsi lakitakse, juukseid silutakse. Miks mitte eksju. Tüdrukuks olemise rõõmud. Las ta naudib. Seekord aga juhtus nii, et Ida vaatas seal nabarõngaid. Üks oli nii armas põrsas Pepa kujuline. Näitas mulle, et tahaks ka endale. Muidugi ma esimese hooga ütlesin, et issand ei, mitte mingil juhul ei saa sa nabarõngast, aga kosmeetik ütles, et ärgu ma öelgu midagi, et see pole lastele. Selgus, et see on uus trend ja ei pidanud ka üldse ohtlik olema lapsele, et materjalid ka juba hoopis tänapäevasemad. Nojah, kui ma vaatasin neid nabarõngaste valikuid, siis tõepoolest oli olemas täiesti lastevalik. Põrsas Peppast liblikate, südamete ja lipsukesteni välja (valikut saate ise vaadata ka siit). Ei ole sellised suured ja kohe silmatorkavad, aga väikesed nagu kõrvarõngad. Ida mangus, et tema tahab nii väga ja lõpuks ma siis mõtlesingi, et ma olen tegelikult nii kuri ema ja ei luba talle pooli asju, mida ta soovib, et olgu siis nii – lapse soov on mulle käsuks. Õnnelik lapsepõlv on olulisem kui see, mida minust kui emast arvatakse. Niikuinii arvatakse, et ma olen ju selles ametis feilinud. Las siis laps olla õnnelik ja vaatab tagasi, et küll tal oli ikka äge ema.
Ma täna ei saa teile veel Ida kõhurõngast näidata, sest see läks natuke paiste, aga selline pisike lipsuke sai valitud. Ärge muretsege, pildil tundub palju suurem kui tegelikult on.

NB! Negatiivseid kommentaare üles ei lase enam. Mulle ei ole vaja ebaadekvaatset kriitikat.
Naised on hullud, hullud ja uhked on nad
Kuues pulma-aastapäev.
Ma vaatan meie botaanikaaias tehtud pulmapilte, vaatan välja aknast. Õues on imeilus ilm, päike paistab ja ma mõtlen, et küll oleks tore sealsamas botaanikaaias tänast päeva piknikuga tähistada. Ma olen oma peas romantilise plaani välja mõelnud, kuid mingil kummalisel põhjusel ei loe Marek mu mõtteid, vaid küsib, mida ma teha tahaksin täna. Ma solvun. Kuidas ta ei tule selle peale, et mind botaanikaaeda viia, kuidas ta on nii ebaromantiline, kuidas ta ei suuda mind üllatada? Ma keeran end sisimas üles ja vastan ükskõikselt, et kodus tahan olla. Marek noogutab ja eemaldub. Kuidas ta ei saa aru, et ma ju tegelikult ei taha kodus olla, vihastan ma. Kuidas ta on nii ebaromantiline. Kuidas?
Ma jään magamistuppa nutma, alguses vaiksemalt, siis aga üha dramaatilisemalt, et ta ikka kuuleks. Kuulebki. Tuleb üles ja küsib, et miks ma nutan. Ma ei vasta midagi. Kui ta püüab mind lohutada, vastan, et mingu ära, ma tahan üksinda olla. Ta lähebki. Kuidas ta ei saa aru, et ma ei taha tegelikult üksi olla, kuidas ta ei saa aru, et ma tahan, et ta mind lohutaks.
Alustan uuesti nutmist, alguses ikka vaiksemalt, siis dramaatilisemalt. Marek tuleb uuesti mind lohutama. Ma ei taha, et sa mind lohutaks, nuuksun ma, ma ju ütlesin, et ma tahan üksinda olla! Marek lahkub. Jobu, igavene jobu, mõtlen ma, kuidas ta ei saa aru, mida ma tegelikult tahan! Nuuksun edasi. Ikka kõvemini. Marek ei tule enam lohutama. Mis mõttes ta ei tule, vihastan ma ja keen juba sisemiselt. Kuidas ta saab mu pulma-aastapäeva ära rikkuda.
Kolm tundi hiljem ei jaksa ma enam nutta. Ma sain aru, et selle asemel, et mõista, et mees ei loe mu mõtteid, rikkusin ma ise pool meie pulma-päevast ära.
See on üks neid kordi, kus ma sain eredalt oma näitel aru, et naised, vähemalt mina, on tihtipeale ebaratsionaalsed. Kui te arvate, et ma sellest korrast õppisin, siis te eksite. Tuli veel teisigi pulma-aastapäevi.
Seitsmes.
Kaheksas.
Üheksas.
Iga kord olen ma eeldanud, et mees võiks mu mõtteid lugeda, aga kuna ta aastatega ikka polnud seda ära õppinud, on see loomulikult erinevaid probleeme tekitanud. Mõnikord ma imetlen tema kannatlikkust, et tulnud on ka kümnes ja 11. pulma-aastapäev. Tundub, et neid on tulemas veelgi.
Argipäev.
Marek otsib kapist teed. Meil pole enam teed, konstateerib ta fakti. Vähemalt nii ta väidab. Mina kuulen ta häälest süüdistust, nagu oleks mina tee ära joonud ja unustanud varusid täiendada. Miks sa mind kogu aeg süüdistad, tõstan ma häält. Miks sa häält tõstad, kui ma lihtsalt midagi küsin, vastab tema. Sa ei küsi, vaid süüdistad, ärritun mina veelgi rohkem. Marek pööritab silmi ja lisab, et minult ei saa midagi küsida, sest ma ärritun kohe. See on nagu härjale punase rätiku näitamine. Ahah, et kogu aeg ärritun jah, karjun ma. Ma ei ärritu, kisendan ma, sa süüdistad mind hoopis kogu aeg, sa ei ole kunagi rahul mitte millegagi, mida ma teen. Nuttes jooksen ma vannituppa. Miks ta ise seda paganama teed ei osta! Miks ta arvab, et mina selle tee ära jõin? Ma isegi ei joo teed! Kõige hullem – Marek ka ei joo, miks ta seda üldse otsima hakkas. Miks ta mu tuju pidi ära rikkuma oma tobeda süüdistamisega.
Argipäev.
Otsin kapist suhkrut. Marek, meil pole suhkrut enam, miks sa mulle ei öelnud, et peaksin ka suhkrut ostma, konstateerin fakti. Ma ei teadnud, et meil seda pole, ma ei tarvita suhkrut. Issand jumal, pööritan ma silmi, aga võiks ju ometi teada, mis kapis otsas on. Kuidas sa kunagi midagi ei tea, pahandan ma. Mina pean alati teadma, kas ja mida meil kapis on.
Vestlused.
Tulen koju seminarilt, kus esines Lilli Jahilo. Ma olen vaimustunud ja hakkan kodus ka temast rääkima. Ja saad sa aru, peale seda, kui Isabella Löwengrip ta kleiti kandis, läks ta äri viraalseks. Täiesti uskumatu ja nii inspireeriv. Ma räägin veel ja veel, kui inspireerivad naised need on. Marek kuulab ja küsib lõpuks, et kellest üldse jutt on. Kes nad on? Appi, sa ei tea, kes Lilli Jahilo on, olen ma minestuse äärepeal. Appikene, no natukene võiks ikka teada ju asju. Marek vastab, et tal ei ole selle teadmisega, kes ja kuna kellegi kleiti kandis, midagi peale hakata. Mehed. Muud ei ole mul selle peale öelda.
Vestlused.
Marek saab sõnumi, et tema autol hakkab ülevaatus läbi saama. Kuidas nii, arutleb ta, mu auto viimane number on seitse, siis on ülevaatus aprillis või midagi sarnast ja arutleb edasi, et sinu autol on ju kuus viimane number ja ülevaatus märtsis. Ah, tõstan ma kulmu, millest sa räägid? Marek selgitab, et auto registrimärgi viimane number näitab ära ülevaatuse. Või midagi. Ma ei süvene väga. Ebaoluline info. Küsin siiski, et kas see on mingi selline asi, mida igaüks autojuhiks saades teab või milleks ja kust selline info. Marek vastab, et võiks ju lihtsalt teada. Minul aga ei ole ju selle infoga midagi peale hakata. Mehed. Muud ei ole mul selle peale öelda.
Ma ei saa meestest aru. Kui raske neil on naisi mõista? Mossitav ei tähendab üldjuhul jaad, kui see just ei tähenda ei-d, ning „jah, olgu nii“ tähendab üldjuhul rahulolematust, kui see just ei tähenda „jah, hea küll“. Mõtete lugemine ei tohiks olla nii keeruline. Mel Gibson sai sellega ühes filmis hakkama. Vaadake ise, kui palju lihtsamaks tema elu läks. Mehed võiks õppust võtta. Õppige lihtsalt naiste mõtteid lugema!
Olgu, olgu, te ju saite aru, et tegelikult ei olnud see postitus etteheide meestele, vaid ma konstateerisin fakti, et võin vahepeal päris hull olla. Naine. Tujude ja kiiksudega. Aga ilmselt omamoodi veetlev. Nii nagu ühe laulu sõnadki ütlevad. Hullud ning veetlevad naised, hullud ja upsakad nad, ometi neid ma armastan just nende hulluses. Kas teie olete ka vahel ebaratsionaalsed oma meestega? Või olen ma ainus? Jagage kommentaare oma kiiksudest või „hulludest hetkedest“! Või siis jätke endast lihtsalt märk maha, kui „naise tujud“ äratundmist tekitasid ja muigama panid. 😊 Üks kommenteerija saab preemiaks 50 € WildWoman Ehtepood kinkekaardi– milline kommentaar täpselt, selle valivad seekord välja WildWomani naised ise.
PS! Kas teadsid, et WildWomani autoriehete kollektsioon Crazy Woman ongi just pühendatud Päris Naistele, kes julgevad olla isikupärased, kiiksuga ja vahel tujukadki, aga samal ajal julgevad ka enda üle naerda ning on vabadust ja loovust täis? Vaata neid ainueksemplare siit.
Miks me jälle eraldi tubades magame?
Jah, juttu tuleb ikka nendest Napsie madratsitest, nendest samadest, millest te igalt poolt loete ja mille suhtes teil on juba kahtlus tekkinud, et kas need ikka on nii head või on see lihtsalt üleshaibitud õhk, sest koostöö. Ja teada ju on, et blogijad ütlevad koostöö nimel ükskõik mida. Alustame sellest viimasest lausest. Tegelikult on see nii vale arusaam. Selles mõttes, et ma muidugi ei saa kõikide blogijate nimel sõna võtta, aga ma ise olen kiitnud tõesti vaid tooteid, mida ma ka oma raha eest ostaksin. Teemast kõrvale kaldudes, siis ma varsti teen ka postituse tootest, mida igal pool kiidetakse, aga milles mina peale kahte kasutuskorda siiski pettusin. Ja mul on sellest nii kahju, sest mulle täiega meeldib see bränd ja ka brändi looja on üks suur eeskuju.
Aga tagasi Napsie juurde. Ma ei saaks õnnelikum olla kui selle koostöö üle. Okei, liialdus, vabandust, mind rõõmustaks veel ka koostöö Eesti Energiaga, Smeg külmkappide ja arvutite müüjatega, aga no saate aru küll. Ma olen väga rahul, et selle koostöö vastu võtsin. Esiteks vahetasime me välja oma magamistoa madratsi. Jummmel kui hea uni oli korraga! 
Hiljaaegu sai ka Ida toa voodi endale uue madratsi ja me Idaga veedame pooled õhtud nüüd Ida toas tüdrukute asju ajades. Eile läksime Idaga multikat vaatama ja jäime unelema sinna. Ida palus, et kui ta magama jääb, et kas ta ikka võiks meiega koos meie toas magada. Ma olen ammu selle võitluse alla andnud, et ta peab oma toas magama ja nii magab ta vähemalt pooled ööd meiega koos. Õhtul kui Marek tuli siis lõpuks meid ümber kolima, ütlesin ma talle, et võta Ida, ma magan siin edasi. See tuba ja see voodi ja SEE UNI selles toas on lihtsalt nii hea! (miinus Mareki hingamine/norskamine, mis mul mõnikord uinuda ei lase ja miks ma üldse tihti varem teises toas magada valisin). Niisiis kuna nüüd on tänu Napsile ka Ida toa ebamugav voodi übermugav, saan ma intriigi huvides öelda, et Napsie ajas meid eraldi magamistubadesse magama.

Aga jätame intriigi ära. Ma ütlen teile lihtsalt oma kogemusest, et ma ei ole pikalt nii hästi välja puhanud kui peale madratsite väljavahetust. Ja mu selg ei valuta enam. See on suur asi. Ma peaksin võib olla ise Napsile maksma hakkama, et nii väike asi nii suure muutuse tõi? Nüüd on sihuke lugu, et ainult sel nädalavahetusel 21-24.02 on Napsiel LAOTÜHJENDUSMÜÜK, et teha ruumi uuele Napsie mudelile, mis on juba Eesti poole teel! Koodiga ESTONIANWITHABACKBACK saad kaks 90×200 madratsit erihinnaga 444EUR (tavahind 578EUR), kood kehtib ainult kahe madratsi ostukorvi lisamisel.
Miks kaks madratsit? Sul on kaks last? Sul on 180×200 voodi? Sul on vaja vanaemale/vanaisale/emale/isale/tädile/onule (jõulu)kingitust? Sul on lihtsalt kehv madrats? Meil näiteks on nüüd üks 90×200 madrats Ida voodis ja teine voodi all külalistele kasutamiseks.
Pärast tänate mind. Päriselt.
Fotonoorendus – kas valus?// Photorejuvenation – does it hurt?
Kui ma ütlen, et käisin fotonoorendusel, on sellele kaks reaktsiooni. Esimene reaktsioon on, et kas see on nagu phtoshop, et annad pildi kätte ja seal tuunitakse sind 10+ aastat nooremaks. Teine küsimus on, et kas see on valus. Üks mu tuttav ütles, et tema ka kunagi käis, aga kuna see oli nii valus, siis ta teist korda ei läinud. Mina käisin eile teisel protseduuril. Esimesest kogemusest saad huvi korral lugeda siit.


Kuna mul täna pea valutas ja ma olin pikalt haige olnud, siis ma olin täna valmis selleks, et protseduur on valus. Tuletame meelde, et esimene kord ei olnud see ka mingi kerge massaaž, aga ma ei ütleks kindlasti, et protseduur valus oli. Täna ütles mu sisetunne midagi muud, pealegi hästi palju olin ma inimestega rääkinud sellel teemal ja ikka käis läbi, et valus on. Tõesti seekord oli mu nahk tundlikum ja mõned korrad ma ikka võpatasin, sest vastik tunne oli, selline nagu keegi näpistaks hästi kõvasti. Või olete te kunagi huule ja nina vahelt püüdnud vistrikku ära pigistada? Selline vistriku pigistamise valu, aga hästi äkiline, et ikka võpatad. Ma ei teagi, kas pigem ehmatusest, ärevusest või ebameeldivustundest. Kõige kolme kombost ilmselt.


Mis selle protseduuri aga nö nauditavaks (kui seda sõna siin kasutada saab) on esteetilise meditsiini õe Liisa professionaalne suhtumine. Esiteks kui rahulikult ja isegi hüpnotiseerivalt ta igast oma liigutusest teada annab, teiseks kui ta teab, et järgmiseks on ta ette võtmas tundlikumat piirkonda, siis ta kohe mainib selle ära ja küsib peale igat välgusähvatust, kas on vaja pausi. Kohe kui ta näeb, et mõni sähvatus on teistest ebameeldivam, teeb ta ise pisikese pausi ja ütleb siis sõbralikult, et “piinab” nüüd natuke edasi.

Peale esimest protseduuri punetas mu nahk kergelt ja mõne päeva möödudes oli nahk kaetud kerge “kohvipuruga”. Liisa hoiatas, et nägu võib ka natuke paiste minna ja võivad tulla ka mõned sinikad. Ei tulnud midagi, olin paar päeva lihtsalt nagu oleks päikest saanud. Seekord läks mu nägu ka natuke paiste. Vasak põsk oleks nagu mesilase käest nõelata saanud. Õnneks mingeid üritusi mul lähipäevil ees ei ole, nii et võin natuke paistes olla küll. Töö juures on nad juba harjunud, et tulen õmmeldud silmade ja paistes näoga aegajalt tööle:)
Aga mis see fotonoorendus siis on? Ei, see ei ole photoshop ja ei see ei tee sind 10+ aastat nooremaks. Fotonoorendus on naha noorendamise meetod, mis eemaldab nahalt pigmendilaigud ja stimuleerib nahas kollageeni sünteesi ning muudab seeläbi naha siledamaks ja pringimaks. Nii lihtne ongi.
Paari nädala pärast saan ma teile enne ja pärast pilte näidata, saame näha, milline erinevus siis on. Kui teid sama protseduur huvitab, siis rohkem infot leiate Medemise kodulehelt. Ma ise langesin ka reklaamiohvriks ja panin endale kinni ka fotoepilatsiooni aja. Säärte fotoepilatsiooni kampaaniahind oli vaid 99 eurot. Kevade saabudes on aeg karupükstele hüvasti küll öelda!
//
When I say that I had photorejunevation done, I get two kinds of reaction. First is when people ask if it’s like photoshopping, where you give a picture of yourself and they make you look 10+ years younger. Second reaction is a question – did it hurt? One of my friends told that she had this done ages ago, but because it was so painful the first time, she never went back. I recently had my second session done. If you are interested, then my thoughts about the first session are HERE.
Since I was suffering with a headache on that day and had been ill for quite a while, I was ready for the procedure to be painful. Just telling you, that the first time wasn’t some gentle massage either, but I wouldn’t say it was painful. This time my inner voice told me to be prepared for something else. I had spoken to people about this earlier and one of the things that kept popping up was the procedure to be painful. This time my skin really was more sensible and I did jump couple of times, because it felt nasty, like someone was pinching me really strong. Or have you ever tried to squeeze a spot between your lip and nose? That sort of pain, but very sudden which makes you jump. I am not even sure if it was because of fright, anxiety, or feeling uncomfortable. Probably a combo of all three.
What made the procedure enjoyable (if it can be described enjoyable at all) though, was the professional attitude the aesthetic nurse Liisa had. Firstly, how calmly, and hypnotically she warned me before each of her move. Secondly, if she expected the next area to be more sensible, she would let me know and asked after every flash if I needed a break. As soon as she saw that a flash wasn’t as pleasant, she would take a little pause herself and then warned to start “torturing” a bit more.
After the first session, my skin was a bit red and after couple of days covered with “coffee scrap”. Liisa warned, that sometimes the face can swallow up a bit and you might get some bruises. Last time I was lucky enough and nothing like that happened, it only looked like I had had a bit of sun on my face. This time it did swallow up a bit. It almost looked like a bee had stung me on the left cheek. Luckily, I had no plans to go anywhere so it was okay to look a bit swollen. Besides, my colleagues are already used to see me coming to work with stitched eyes or swollen face every now and again anyway.
But what is photorejuvenation? No, it’s not like photshopping your picture to make you look 10+ years younger. It is a method to rejuvenate your skin during which it removes pigmented areas, stimulates the synthesis of collagen in your skin and though this makes your skin look more fresh and smooth. That’s how easy it is.
In couple of week time I can show you before and after pictures, to see the differences. If you are interested in having the same procedure done, then you can find more information on Medemis website. I became a victim of advertising myself and already booked time for photoepilation, they had a campaign on to get your legs done for only 99 euros. It’s time to say good-bye to the hair and hello to the sun!