Kiidulaul iseendale

Ma olen pikalt mõelnud selle postituse peale, aga olen selle kirjutamist edasi lükanud, sest pole suutnud välja mõelda, kuidas seda kirjutada nii, et ei peaks uppuma negatiivsete kommentaaride all stiilis “püha jumal, kas sul ikka peegel on kodus, et sellist lolli juttu suust välja ajad”. Olles mõelnud nii üht- kui teistpidi, sain ma lõpuks aru, et sellist varianti, et neid kommentaare ei tuleks pole vist olemaski ehk siis ma tean juba ette, et mind ootavad ees kommentaarid, “appike, milline kiidulaul iseendale, ju on ikka nii suur tähelepanuvajadus”. Sellest ka postituse pealkiri. Kuigi see on tegelikult eksitav. Minu postituse pealkiri peaks tegelikult olema “Kiidulaul Medemisele“.

Ma alustan algusest. Ma ei ole end kunagi universumi direktrissiks pidanud, vastupidiselt populaarsele arvamusele, et mul ei ole kodus peeglit, on mul see kenasti olemas ja ma olen oma iluvigadest teadlik, ei saa öelda, et ma neid armastaks, aga olen harjunud nendega leppima. Kortsud ei häirinud mind grammivõrdki, kuni lõpuks hakkas muudkui tulema kommentaare mu vanuse ja välimuse kohta, nii et mul viskas kopsu üle maksa ja ma mõtlesin, et pekki küll, see on üks asi, millega ma ei pea leppima. Ma kirjutasin Medemisele ja eelmise aasta septembrist sai alguse minu koostöö nendega, millele ma olen lõputult tänulik. Alustuseks olen ma muidugi tänulik nendele kommenteerijatele, kes mind järjepidevalt 50-aastaseks nimetasid, ilma nendeta ei oleks ma Medemise poole pöördunud. Veelkord aitäh teile!

Nüüd olen ma oma otsaesise horisontaalkortse ja kurjusekortsu täita lasknud kaks korda. Viimastest süstidest on möödas umbes kuu ja ma olen nii rahul kui üldse veel rahul saab olla. Huvitaval kombel ei ole mul enesekindlusega kunagi probleeme olnud, aga tänu väikestele ilusüstidele (ja muidugi silmalaugude plastikale) olen ma enesekindlam kui kunagi varem. See on tegelikult lausa sürreaalne, sest nagu te teate oma kehaga ma rahul ei ole, aga samas on mul ootamatult nii palju enesekindlust, et ma võin teiega vabalt jagada isegi üht poolpaljast pilti. Veel mõnda aega tagasi oleksin ma endal pigem parema käe otsast närinud, kui selliseid pilte maailmaga jaganud.

67536896_388041231841632_3079675088069459968_n.jpg

Teate, miks? Ma olen viimasel ajal saanud nii palju komplimente, et iga natukenegi edev naine tunneks end meelitatuna. Keegi ei ole öelnud, et kle 38-aastane kõõm, kelleks sa end pead, et endast hästi arvad ja uskuge või mitte, see on vaid tänu paarile nõelatorkele, mis mu otsaesise on nii siledaks nagu 25-aastasel teinud. Alloleval pildil olen ma magamata, väsinud ja tegelikult ka pahas tujus, ometigi julgen ma öelda, et ma näen hea välja! Julgengi otse nii öelda. Ise! Kõige naljakam on selle juures, et ma isegi ei häbene seda öelda, et ma olen endaga rahul.

67441935_762884187460093_2038065705412198400_n

Peale blogiauhindade jagamist jalutasin ma läbi öise vanalinna taksopeatuse poole. Minust möödus üks mees, kes ütles “näete väga hea välja”. Ei, ta ei olnud purjus Soome või Inglise turist, ta oli lihtsalt üks mees, kes jalutas oma koeraga. Ma tänasin ja jätkasin oma teekonda. See lihtne kompliment pani mind mõtlema. Te ei pea arvama, et ma ei saa kodus piisavalt tähelepanu, et selline väike asi mind liigutas, see kompliment pani mind mõtlema, et enesekindlus ja rahulolu, mille ma olen saavutanud suuresti tänu Medemise kliinikule, on ka väljapoole näha. Nii et siiralt ja südamest, aitäh kommenteerijad ja aitäh Medemis Clinic!

DSC08199

Kui broneerite Medemis kliinikus mõbeks protseduuriks aja, siis pange sooduskood “eveliis” (kirjutage kommentaaridesse) annab teile kõikidelt protseduuridelt -10%.

Ehe maaelu Peipsi ääres

“Pööra paremale,” suunas GPS meid kitsale metasteele kui me Iisaku külas asuvat Kauksi Puhkemaja otsima hakkasime. Vaatasime teineteisele skeptiliselt otsa. Nii metsa sees ja nii peidus, mis onnike meid siin siis ees ootamas on. Ilm oli parasjagu vihmane, olemine pikast sõidust tibake väsinud ja Ida nõudis spaa-hotelli. Ilmselgelt seda viimast me siit metsa seest ei leia, mõtlesime me ja teadsime juba ette, kuidas Ida tujutsema hakkab kui ööbimiskoht tema peas välja mõeldud standarditele ei vasta.

Spaa-hotelli me tõepoolest metsa seest ei leidnud. Me leidsime midagi hoopis muinasjutulisemat. Ma olin korraks jälle Mareki peale pahane, et me varem Tallinnast liikuma ei olnud hakanud, sest ma oleks siin tahtnud olla kauem kui vaid üks öö. Me ütlesime kui ühest suust “vau” kui kohale jõudsime.

DSC08590.JPG

Kõik tundus juba esmapilgul nii armas, idülliline ja romantiline. Vihmast hoolimata. Ida leidsis kohe endale mänguasjad ja tundis end nagu omas kodus. Spaa-hotell oli unustatud. “Küsime ikka, kas me tohime mänguasju võtta,” ütlesin ma Idale, kuid juba enne kui me seda teha jõudsime, jooksis meile vastu perenaine Piret, kes suurima ja sõbralikuma naeratusega meie küsimust ennetades noogutas, et muidugi tohib. “Homme vaatame, kas saame jänesed ka välja lasta,” lisas ta ja me saime aru, et see on see koht, kuhu tasub lastega peredel puhkama tulla. Siin on kõik olemas kõik nendele, kes armastavad viibida looduses. Kuigi Peipsi järv jääb kõigest 2 km kaugusele, on ka koha peal olemas tiik, kus saab nii ujuda, kala püüda kui paadiga sõita. Mida sa hing veel ihkad?

DSC08593DSC08640DSC08618

Selleks hetkeks kui me olime oma esimesed emotsioonid ära ahhetanud, ei olnud me maja, kus me ööbima pidime, veel näinud. See oli teine vau-moment selles armas kohas. Meie ööbimiskoht oli privaatne maja selle sama tiigi kaldal. Maitsetaimed, sääsetõrjavahendid, küünlad, küttepuud, grillsüsi – kõik kenasti terrassil ootamas. Tule vaid sisse ja naudi puhkust! Ilmselt oleks soovi korral isegi söök laual ootamas olnud. Tegelikult, meid pidigi alguses ka õhtusöök ootama, kuid oma ajagraafikut teades, tundus, et mõistlikum on see lõunasöögiks ümber paluda vahetada.

DSC08603DSC08611

Teate kui kaua me järgmisel hommikul magasime? Poole kümneni! Kõik see mees. Ja te ju teate, milliste öökullidega ma koos elan. Hommikusöögiks toodi lauale värskelt metsast korjatud kukeseentest omlett. Ma arrrrmmastan kukeseeni ja ma arrrrmastan omletti. Kodused südamega tehtud toidud on alati puhkuse üks parimaid osasid!

DSC08620

Ida omletist väga ei hoolinud, aga seda vaid põhjusel, et väljas ei sadanud enam vihma ja talle oli lubatud, et kui vihma ei saja, võib ta jänestega mängima minna. Ma olen kindel, et perenaisel oli köögis piisavalt toimetamist, kuid juba jooksis ta Ida palve peale koos temaga jäneseid puuridest välja tõstma. Uskumatu kui toimekad ja tragid on mõned inimesed. Ida oli seitsmendas taevas. “Võtame palun ka endale jänesed!” nurus ta. Ütlen ausalt, minul ei oleks selle vastu midagi (lisaks tahaks ma ikka ka kitse, sest teate ju ühest filmist tuntud tsitaati, et kits ja vana naine on ainsad, kelle peale loota saab? Vana naine ma olen, kits on vaid puudu). Marekit on tiba keerulisem ära rääkida. Eks ta teab, mis see endaga kaasa toob.

Jänesed jätsime seekord siiski endale ostmata. Ostsime hoopis ühe armsa suvemütsi. Käsitöö fännid nagu me siin oleme. Kaubapeale sai Ida endale vöö, mis tegelikult oli hoopis kardinanöör ja millest väike fashionista tegi  hiljem endale püksivöö. Väikesed asjad, mis rõõmu teevad.

DSC08631.JPGDSC08634DSC08644DSC09147.JPG

Enne lahkumist ootas meid veel ees ka kohalikust toorainest lõunasöök. Kui te seda mõnusat puhkemaja külastate, siis ärge mitte mingil juhul lahkuge ilma söömata. Või noh võite, sest te ju ei tea, millest vastasel juhul ilma jääte, aga uskuge mu sõnu -te ei taha sellest toidukogemusest ilma jääda.

DSC08751DSC08744DSC08759

Kõhud head-paremat täis ja mõnus rammestus peal, nii et tegelikult oleks hea meelega väikse lõunauinaku teinud, jätsime me puhkemaja ja külalistega hüvasti. Perenaine oli jooksnud kuhugi toimetama ja meil jäi näost näkku suur aitäh võõrustamise ning võrratu kogemuse eest ütlemata. Ei tahtnud elumaja ukse taha ka segama minna. Sõitsime ebaviisakalt ära. Aga ma ütlen siin suurte tähtedega SUUR AITÄH. Nüüd on jälle üks põhjus juures, miks Peipsi äärde tagasi minna.

DSC08738.JPG

 

Lähme vaatame, kas Lembit on ärganud ehk Peipsi puhkuse lõpp

Ma ei tea kui pikka aega te juba mu blogi loete, aga kui vähemalt kolm aastat, siis te juba teate, kuidas ma ühel kaunil suvepäeval Varnjat külastasin ja sellesse kohta armusin. Ses mõttes, et Tartus kasvanuna olen ma alati Peipsit armastanud, see oli ikkagi kõige lähem asi, mis merd meenutas ja suviti olime me tihedad Peipsiäärse külastajad, kuid 1) siis huvitusin ma vaid päevitusest ja 2) 20 aastat tagasi kolisin ma Tallinnasse ning Peipsi-armastus ununes. Kolm aastat tagasi armusin ma sellesse kohta uuesti. Nüüd pole meie pere suvine puhkus täiuslik kui me pole vähemalt korra Varnjasse sattunud.

Oma sellesuvise Peipsi puhkuse lõppu alustasime me Mustveelt, kuhu Pepisi järvefestival jõundud oli.

20+ aastat hiljem ehk Peipsi järvefestivali teine päev

Järvefestival jõudis teiseks päevaks Rannapungerjasse. Kui Vasknarva oli mulle täiesti uus sihtkoht, siis Rannapungerja ei ole mulle sugugi võõras. Lapsena käisime me Kauksis suvitamas, hiljem kui ma 18-19 olin,  käisime me emaga Rannapungerjas päikest võtmas, sest seal oli tibake vähem inimesi, mingi hetk viitsis ta vaid Kallasteni sõita. Sellest ajast kui ma olin teismeline või noor, ma enam ei tea kust see piir läheb, on möödas 20+ aastat.

Täna olin ma siin tagasi. Ma ei mäletanud kui ilus see koht on. Pussnuge ei sadanud, inimesed olid rõõmsad, tegevusi jagus – elustamisest kuni lodja meisterdamiseni, hea muusika, hea kohalik toit, käsitöö, perega veedetud kvaliteetaeg. Kas midagi rohkemat saabki ühelt puhkuselt tahta? Ahjaa, kala püüdsime ka. Mina soovisin suitsuangerjat, Ida vürtsikilu. Neid ei saanud, aga oma elu esimese ahvena püüdsin küll. Läks kalasupi sisse.  Kui toitudest rääkida, siis lapsepõlves oli üks mu lemmiktoite tädi Helju juures kuivatatud Peipsi tint. Täna pakkus Mesi Tare peremees praetud tinti. Lapsepõlv tuli meelde, ainult et maitses veel paremini! Sry, kui keegi ilma jäi. Ma vist pooled sõin üksinda ära.

DSC08799DSC08775DSC08803DSC08854DSC08869DSC08886DSC08839.JPGDSC08888.JPGDSC08892DSC08895.JPGDSC08899DSC08908DSC08911.JPG  

Perepuhkus meie moodi ehk Peipsi järvefestivali esimene päev

Kui me hakkasime planeerima selle-aastast suvist perepuhkust, teadsin ma automaatselt, et mina pean Peipsi äärde saama. Ma ei oska sõnadesse panna seda pisikut, millega Mesi Tare ja Voronja rahvas mind meid paar aastat tagasi nakatas. Nagu te teate pidimegi me täna juba nende saunaspaas ööbima, aga läks nii, et me võtame osa hoopis Peipsi järvefestivalist (link) ja saunapaati jõuame alles kolmapäeval.

Korraks oli mul täna hommikul muidugi tunne, et me ei jõua mitte kuhugile, sest minu armas kallis abikaasa ei ole aastatega muutunud. Ta on ikka töönarkomaan. Isegi kui on puhkuse esimene päev, ärkab ta kell viis, et teha ära “viimased tööasjad” (nagu töö oleks jänes, mis ära jookseb). Kolm tundi peale planeeritavat starti olin ma (mind tundes!) loomulikult pahane ja mossitasin pool teed Peipsi äärde, aga mida lähemale me jõudsime, seda raskem oli mul mossitada. Ma lihtsalt jumaldan Peipsit liiga palju ja pealegi… see on meie pere traditsioon, et kõigepealt läheme me natuke tülli ja siis naudime koosveedetud aega. See on puhkuse algus meie moodi.

Eestimaa suveilm võib muidugi hirmutada, aga samas olgem ausad, me oleme ju harjunud sellega, et talvejopet saab kasutada kõigil neljal aastaajal. Nii ka sel suvel. Parka selga ja festivalile! Ühe päeva jooksul sai kogeda kõiki nelja aastaaega. Okei, lumi jäi tulemata (ehk ikka jääb ka, ptüi, ptüi, ptüi), aga Euroopa kuumalainest on ka asi kaugel. Kui te arvate, et see meid heidutas, et vihma sadas, siis te eksite. Pole olemas halba ilma, on halb suhtumine ja halb riietus.

Kohtume homme Rannapungerjas? DSC08573.JPGDSC08469.JPG DSC08485DSC08472.JPGDSC08492DSC08497DSC08501DSC08519DSC08539DSC08545DSC08465DSC08553DSC08560DSC08531DSC08512DSC08514DSC08581    

Mis on õnn?

„Mis on õnn?” küsis mu sõbranna minult kümme aastat tagasi. Ma mäletan hästi seda hetke. Vaatasin talle imestunult otsa ega osanud midagi muud vastata, kui et õnn on õnn. „Õnn on see, kui ma olen õnnelik…” See küsimus viis mind segadusse. Tahtsin jätkata, kuid ta katkestas mind: „Just nimelt, õnn ongi tunne, õnne ei saa kirjeldada.” Täna oskan ma õnne olemusest tunduvalt paremini aru saada kui tookord. Õnn on sada erinevat pisiasja, sada erinevat olukorda, sada erinevat tunnet, mis kokku teevad õnnetunde.

Hetkel on õnn see, et on kätte jõudnud jaanipäev. See on mu kõige lemmikum püha aastas. Ükski aasta ei ole sarnane. Enne jaanipäeva jälgime me rohkem ilmateadet ja loodame, et jaanid tulevad päikeselised. Samas pean ma tunnistama, et isegi vihmase ilmaga on jaanipäev  mu südames alati olnud päikeseline. Magusmõnus tunne, mis koosneb omakorda jälle sajast väikesest pisiasjast. Lillepärgade punumine, sõnajalaõie otsimine, esimesed metsmaasikad, toit, hea toit,  hea seltskond, lõke, peas kummitavad klassikalised suvelaulude sõnad. “Oh keeruta, lennuta, linalakk neidu…”, “Jaanipäevaks kõrgeks kasvab rohi...”

Ma armastan jaanipäeva!

Õnn on ka see, et meil on võimalus minna veetma jaanipäeva Eesti ühel omapärasemal saarel. Prangli saarel. Sellest on aastatega saanud meile nagu teine kodu. Toidukotid – korvid ja kohvrid on pakitud ning me oleme valmis. Valmis  iga-aastaseks kodugurmeeks. Valmis lükkama vardasse suvikõrvitsa, paprika, sibula, tomati. Natuke liha. Uuristama lusikaga tühjaks tšillipiprakaunad, täitma need toorjuustuga, mässima peekonisse. Natuke vesiste suudega ootamist ja seejärel valmis naudinguteks. Jaanipäev on minu jaoks igal aastal ka kulinaarsete katsetuste aeg. Nii võin ma häbi tundmata ka öelda, et mul hetkel on õnn see, et mul on kaasa võtta korvitäis Philadelphia toorjuustusid – laktoosivabast  toorjuustust Milka-šokolaadilise toorjuustuni.

Õnn peitub mõnikord nii lihtsas asjas nagu korvitäies toorjuustudes. Neis maailma parimates nagu ilmselt ütleks Karlsson katuselt. DSC07717DSC07710.JPGDSC07762DSC07716.JPGDSC07760.JPG

Kui tahad, et Philadelphia ka Sinu suvepäevad mõnusaks muudaks, siis võta osa AUHINNAMÄNGUST ja tee nii 👇 ☑️ Hakka Philadelphia Facebooki fänniks. ☑️ Kirjuta pildi alla oma Philadelphia toorjuustu lemmikmaitse. Juba 26.06 loositakse  kõigi uute ühtehoidvate Philadelphia Facebooki lehe fännide vahel välja võitja, kes saab endale omal valikul kasti Philadelphia toorjuustu 🤗🎁

Brändilojaalsus ja ilukliinikud

“Kuidas siis nii, et räägid brändilojaalsusest ja ise teed kahe ilukliinikuga koostööd?” küsis üks tuttav mult hiljuti. “Kas ebaaus ei ole?” Vastan ausalt – ei ole ebaaus. Mul on kaks ilukliinikut. Ühes lasen teha ühtesid protseduure, teises teisi. Siis oleks ebaaus kui ma ühtäkki kukuks oma kortse korrigeerima hoopis kolmandas kliinikus ja keha käiks trimmimas neljandas, olles pool aastat ja rohkem kiitnud enne teisi kliinikuid ning vandunud nendele truudust. Siis oleks ebaaus ja ebausutav.

Eelmisel nädalal käisin ma Medemises uuesti oma kurjusekortsu ja horisontaalvaokesi süstimas. Umbes aprillikuus hakkasin ma nägema, et kortsud on tagasi, nii et nüüd võin omal nahal öelda, et botuliinisüstid kestsid kaheksa kuud. Mu meelest on see täiesti piisav aeg. Kiitsin septembris Medemist ja kiidan ka nüüd. Ma ei kujutaks ette, et oma kortsud kellegi teise kui dr. Aet Kösteri kätte usaldaksin. Ei hakkaks kunagi kliinikut vahetama, isegi siis kui keegi maksaks peale. See on brändilojaalsus. Ma olen saanud hea kogemuse, hea teeninduse ning olen rahul, soovitan oma nime ja näoga just selle kliiniku botuliinisüste. Kui te broneerite Medemise kodulehel endale mõne protseduuri, siis hetkel annab kood “eveliis” (see tuleb lisada lisainfo aknasse) – 10% soodustust. Kõikidelt teenustelt.

Teise ilukliiniku, mida ma julgen ka oma näo ja nimega soovitada, leidsin ma kogemata Instagramist. See tähendab, et ma teadsin, et selline kliinik on olemas, aga mul ei olnud vajadust nende teenustega end kurssi viia. Mul oli ju oma kliinik olemas. Krüolipolüüs tundus aga nii huvitav, et läksin VipMedicumi konsultatsioonile. Minu jaoks on kehaprotseduuride puhul hästi oluline, et ma tunneksin, et usaldan tegijat ning et masinad, millega protseduure tehakse, oleksid kvaliteetsed. Konsultatsiooni ajal sain sellele kinnitust ning nii olingi ma endale leidnud veel ühe koostööpartneri iluvaldkonnas. Just eile pidi mul olema teine Endospheres Therapy protseduur, aga te ju nägite, milline mu jalg välja nägi – seda väga mudida ei saa lasta, ma ei kannataks valu välja. Kui jalg korras, lähen uuesti. Krüolipolüüs on hetkel – 35% soodustusega – kasutage võimalust. Kui Medemis oleks sama asja reklaaminud, siis ei oleks ma teise kliinikusse läinud. Loogiline eks? Ei mingit loogika viga ega blogikoostööde eetika (kas selline asi on üldse olemas?) vastu eksimist.

Tulles veel kord tagasi blogijate ja brändilojaalsuse juurde, siis ma olen nõus, et kui olla ühe panga reklaamnägu, siis kaks kuud hiljem ei saa olla teise panga reklaamnägu, aga paljus on blogija täpselt samasugune tarbija kui iga teine. Katsetab erinevaid asju. Annab edasi oma emotsioonid, arvamused. Koostööna või ilma koostööta. Inimesed katsetavad erinevaid tooteid, et leida endale see õige. Ei tähenda blogikoostöö ka seda, et kui ühe brändiga oled teinud koostööd, siis teistele sarnase toote/teenuse pakkujatele pead automaatselt ei ütlema. Lihtsalt on mingid elementaarsed… ma ei tea, kuidas seda sõnastada…käitumisreeglid? Eetika.  Noh et kiidan Napsie madratsit taevani (ja kiidangi!), kuid järgmisel hetkel soetan endale Dormeo madratsi, sest keegi maksis selle eest (rohkem). Mitte keegi ei ole mul näiteks palunud kiita Ecorun tooteid, aga rääkisin kaasa, et tõesti head, kui üks teine blogija neid soovitas. Soovitan ka siinkohal.  Marek sai sünnipäevaks ämbritäie nende tooteid ja ma olen siiani nendest vaimustuses. Mina, kes ma elan isepuhastuvas kodus ja väga koristamist ei armasta.

No vot. Igatahes on minul kaks ilukliinikut. Selle lause järgi võib mind tõesti keskealiseks pidada. Kui ma oleks 20+, siis mul ei oleks “oma ilukliinikuid”, aga 38-aastasena näete on mul neid lausa kaks. Mitu teil on?

Rullime keha trimmi!

Hiljuti juuksuris olles sattus mulle kätte mingi ajakiri, kus oli kirjas, mis vanusest, mis iluprotseduuridele mõtlema võiks hakata. 30+ naiste “TO-DO protseduurid” olid endosfääriteraapia (näole) ja botuliiniteraapia. Selle artikli järgi võttes olen ma oma iluprotseduuridega täiesti loogilist käiku käimas:)

Krüolipolüüsi ma juba käisin proovimas. Lähen veel. Miks? Ma näen tulemusi peale esimest korda, aga see ei ole minu jaoks piisav, see ei ole see, mida ma saavutada tahan ja kuna ma näen, et see aitab kaasa keha “modelleerimisele”, siis mulle sobib. Muide, võin teile öelda, et nende kolme nädala jooksul, mis sellest protseduurist on möödunud, ei ole ma oma söömis-ja joomisharjumusi grammivõrdki muutnud, nii et ei saa kuidagi öelda, et tulemus ei oleks protseduurist, vaid sellest, et teadlikult muudan oma harjumusi. Püüan täna ka Instastorysse enne/pärast pildi võrdluseks panna. Saate vaadata, kas näete erinevust.

Eile alustasin ma ka Endospheres Therapy kuuriga. Massaaži võib teha ka üks-kaks korda, kuid soovitav on siiski võtta kuuest korrast koosnev kuur.  Kuur võib olla ka 12 korda, aga see tundub minu enda jaoks overkill. Endospheres Therapy on noorendamisteraapia, mis samaaegselt nii silub, toniseerib, parandab mikrotsirkulatsiooni kui ka modelleerib. Seda kui palju ta modelleerib, saame näha pärast kuut korda, kuid ma võin ausalt öelda, et isegi kui ma ei oleks ülekaaluline, siis ma kasvõi aastas korra teeks ikkagi selle kuuri läbi, sest esimesest korrast jäi mulle nii positiivne mulje. Esiteks hästi mõnus, lõõgastav ja tuntavalt toniseeriv. Siit saate näha, kuidas protseduur välja näeb. Kõige mõnusam oli protseduur jalgadele. Talla alt oli siiski jõhkralt kõdi, aga muidu oli nii lõõgastav, et ma oleks võinud magama jääda. Kui ma mõtlen keha (vananemise) peale, siis jalad on see kehaosa, millele ma kõige vähem tähelepanu pööran. Tegelikult on see ju nii vale, sest jalad “lähevad ka vanaks”, nad vajavad samamoodi tähelepanu ja hoolt, et kauem siledad ja siredad (nii palju kui võimalik) oleksid. Seega ma soovitangi võtta kogu keha protseduuri, mitte vaid ühe piirkonna. Kõhupiirkonna massaaž ei olnud nii meeldiv. Ei olnud valus, aga natuke ebameeldiv, võimalik, et ka sellepärast, et mu kõht on veel natukene tundlik krüolipolüüsist. Selline veider tunne oli, mida ma kirjeldada ei oskagi. Nagu midagi tõmbaks, lükkaks ja vooliks üheaegselt. Sürreaalne kirjeldus, aga ausalt kui rullik mu keskkohta mudis, siis ma tundsin end nagu savitükk, millest kunstnik püüab naise keha välja voolida. Saan teile peale teisipäeva, kui mul on uus pekirullimise aeg kinni pandud, öelda, kas siis ka ebameeldiv oli alakõhupiirkond. Kahtlustan, et ei ole.

Hetkel on VipMedicumis “hullud hinnad”, nad on täiega soodukate lainel (vaadake siit). Endosfäärteraapia hinnad on hetkel – esmakordne protseduur 1 tsoon (30 minutit) – 29€, esmakordne protseduur probleemsetele tsoonile (45 minutit) – 55€ (79€).  Tasub ära proovida! Ma olen juba enne kui ise proovisin blogilugejatelt saanud kiitvat tagasisidet selle protseduuri kohta, nüüd lisan enda kiitva tagasiside ka.

Kuidas lihtsa vaevaga Marekile rõõmu valmistada

Te ju teate kõik, kuidas minu mees armastab tööd teha. Ta teeks võimaluse korral kõik maailma tööd ära, aga kuna ta siiski peab hakkama saama 24 tunniga ööpäevas, siis ta teeb ära kõik tööd Ussipesas. Mida rohkem teha on, seda õnnelikum ta on. Me Idaga ei ole kadedad tüdrukud. Ise läheme lilli korjama ja “unustame” igale poole vedelema ämbrid, labidad, närtsinud lilled ja nii edasi, kõik vaid selleks, et Marekile rõõmu valmistada. Milline hea naine ma olen, kas pole? Mõelge, kui ta oleks saanud endale virga naise? Ta oleks siis nii õnnetu, sest keegi teeks tema tööd võib olla eest ära. Minuga ta selle pärast muretsema ei pea. Meie korjame lilli ja teeme (tilul)ilu. Marek teeb tööd.

img_1010

Seda te teate ju ka, et mul oli plaan suvel soetada aiamaja. Isegi mudelid olid välja valitud siit, aga seda te teate ju ka, kuidas võivad väikeste ettevõtete jaoks asjad lõppeda kui kaks blogijat sama toodet reklaamivad. On see siis koostöö või mitte, aga ajalugu on näidanud, et kahte blogijat mõnikord ühe toote juurde ei mahu, seega vaatasin ma edasi ringi. Mul läks silme eest kirjuks ning tegelikult olin ma juba nii kaugel, et mõtlesin Marekit moosima hakata, et ta kas 1) loovutaks mulle oma kuuri, st muudaks selle ümber aiamajaks, kus saab ööbida või 2) hakkaks uut aiamaja ehitama. Õnneks see moosimine venis ning ma sattusin rattasõidul nägema Tuula tunnetusaeda. Täiesti uskumatu, et meie külas on selline äge asi. Ma olen täiesti hämmingus ja loomulikult positiivselt üllatunud.

60814164_296013401288927_6505325133454901248_n.jpg

Foto: Tuula tunnetusaed Facebooki lehelt.

Kas te teate, mis juhtub siis, kui ma mõnest asjast vaimustun? Muidugi tundub mulle, et ilma selleta ma elada enam ei saa. Veidra kokkusattumusena õpib mu sõbranna Räpinas just sama asja ja lubas mulle juuni keskpaigast nõuga (ja jõuga ma loodan ka, eksju, mu Räpinas õppiv sõbranna?) appi tulla. Üks asi viis teiseni ning ootamatult (te ei kujuta ette, kuidas mu aju kogu aeg midagi genereerib) jõudsin ma mõtteni, et ma ei taha enam puidust maja. Ma tahan klaasist maja. Satu tellis oma aeda klaasist kasvuhoone, mõttega et seal oleks hea veini juua ja raamatut lugeda, me kahjuks ei jõudnud veinitamiseni, kuid ma saan oma klaasmajas temaga mõtetes  veiniklaasi kokku lüüa ning kinnitada talle, et jah, Elena Ferrante raamatud meeldisid mulle sama palju kui talle.

Tegelikult on mu idee isegi natuke suurem kui üks klaasist maja, aga see mõte on veel liiga toores, et jagada. Võib olla järgmiseks aastaks. Hetkel alustaks ühega. Guugeldades jõudsin ma sellisele lehele nagu Vitavia. Leidsin täpselt sellise maja nagu ma olin oma peas välja mõelnud, et mul vaja on – selle siin – ja võtsin nendega ühendust. Mõnikord lähevadki asjad nii nagu nad minema peavad. Nendega rääkides tundsin ma nagu oleks teisel pool telefonitoru vaata et hingesugulane. Kuidagi kõik mõtted olid meil sarnased, maailmavaade kippus sarnanema, väärtused, isegi elufilosoofia. Luksus, mida saad endale lubada! Kas see ei ole ilus mõte, mille järgi elada. Maal elamine, omad taimed, kasvuhoone, värske toit, metsalilled vaasis, vaikus, isegi muru niitmine ja rohimine. See ongi luksus, mida kõik saavad endale lubada. Käegakatsutav luksus. Kas pole veider, kui vähe on tegelikult vaja?

62111399_379072699406524_4762315538019909632_n.jpg

Step 2: Pizzaahi

Ja kuidas ma selle kõigega Marekile rõõmu valmistan? No aga enne aiapaviljoni kohaletoomist on vaja betoonist vundament valada, et sinna plaadid/kivid panna. Kes selle valmis teeb? Ikka Marek. Kes siis teine kui minu kallis kuldsete kätega tööd armastav abikaasa. Jälle kord pean ma endale õlale patsutama ja ütlema, et ma olen nii hea ja hoolitsev naine. Vaatan, et tal ometi töö otsa ei saaks. Igatahes sellest majakesest saab meie külalistele romantiline magamiskoht. Jah, just selline loodusega ühte sulanduv magamistuba!  Ma olen selle oma peakeses muidugi ka romantiliseks juba sisustanud ja kujutan ette seal lehvivaid pitskardinaid….

Sellised on meie selle suve plaanid. Lisaks sajale muule plaanile. Ma ei tea, kas me üldse midagi tehtud jõuame, sest ma ei saanud isegi aru, enne kui mai juba läbi oli. Juuniga on nii, et üks üritus ajab teist taga ning mul on tunne, et suvele tuleks kiiruse eest trahvi teha. Kuidagi liiga kiirelt lippab!

 

Placent Activ tagasi mu juuksehoolduses

Mitte et nad kunagi ära oleksid olnud, ma olen nende toodete truu kasutaja juba aastaid olnud. Lihtsalt oma kogemusest pean ma ütlema, et mina oma juustega ei tohi neid tooteid ilma pausi pidamata kasutada. Muidu on kasu ja kahju koos.

Las ma selgitan täpsemalt.

Ma olen avastanud, et PA šampoon ja palsam (eriti tõhus kui kasutada koos juuksekasvu soodustava seerumiga) toimivad tõepoolest juuksekasvu soodustavalt, juuksed nagu ma korduvalt olen öelnud on kohevamad ja tervemad ning terve elamine ei ole juuksekarvu täis. Ma olen eriti kevadeti ilmselt Mareki jaoks sama tüütu kui karvu ajav Hugo. Kõik kohad on mu juuksekarvu täis, aga vot Placent Activit kasutades väheneb juuste väljalangemine märgatavalt. Ja kui ma ütlen märgatavalt, siis te võite mind uskuda, sest ma elan koos koristusfriigiga, kes ei jäta mulle mainimata, kui palju ma “karva ajan”. Selles mõttes on Placent Activ täiesti I-M-E-L-I-N-E! Tänuväärt toode!

DSC07375

Mis see kahju siis on, mida ma mainisin? Ma igaks sajaks juhuks rõhutan, et see võib olla ka vaid minu juuste eripära, kuid ma olen täheldanud, et juhul kui ma kasutan PA šampooni ja palsami liiga pikalt järjest, st ei tee pausi, siis muutuvad mu juukseotsad paberkuivaks ning juuksed on vaja ära lõigata. Sellisel juhul ei ole kiirest juuksekasvust just palju kasu. Kui ma aga teen 1-2 kuud pausi, on hoopis teine teema. Kuivust pole, on vaid mõnusalt kohevad juuksed, mis tunduvad elujõulised. Ma vist tegelikult olen seda juba ka rääkinud?

Eelmisel aastal avastasin ma enda jaoks ka juuksekasvu tabletid. Nendega on küll nii, et kui ma olen kuuri ära teinud (kolm kuud kaks tabletti päevas), siis tulemus on silmnähtav. Mitte vaid juuste kasvus, vaid juuksed tunduvad toidetud. Lisaks on mul periooditi hästi kergesti pragunevad ja murduvad küüned, iga kord kui ma teen juuksekasvu tablettide kuuri, on mu küüned ka oluliselt tugevamad. Ma ei ole sellest taibanud kunagi enne/pärast pilte teha, aga luban, et järgmine kord teen. Teate, milline boonus see on, kui küüned ka koos juustega tugevamaks muutuvad. Kui teil on sellised minu küünte moodi murduvad küüned, siis te teate. Kui teil selliseid küüsi pole, siis te olete lihtsalt õnnelikud, nautige!

DSC07372

Aastate jooksul olen ma mõelnud, et kahju, et PA ei ole välja tulnud käsipagasisse mahtuvate toodetega. Ma reisin tihti just vaid käsipagasiga ja iga milligramm läbipaistvas kilekotikeses on arvel, oleks jube mõnus kui saaks neid teinekord ka reisile kaasa haarata. Mitte alati ei saa loota sellele, et hotellides on hea palsam – ma olen just eriti palsamisõltlane – ja siis oleks hea küll kui saaks kosmeetikakotist välja võtta oma lemmikpalsami.

DSC07373 Samas on eriti hea koju jõudes minna oma vannitoas oma duši alla ja pesta juukseid oma lemmiktoodetega. Võib olla see isegi on hea, et neil ei ole travel size tooteid (veel)? Nii saavad juuksed reisil olles puhkust ja uuesti šampooni ja palsamit kasutama hakates on vahe jällegi silmnähtavalt märgatav. Tunne ka.Miks ma teile siis oma juustest pilte ei näita? Need on hetkel nii vastikult välja kasvanud, et ma ei ole väga vaimustuses selliste juuste näitamisest, mul on juuksuri aeg järgmisel nädalal, siis näitan pilti. Luban. Ma ju tean, et üks enne/pärast pilt räägib enda eest rohkem kui blogitäis juttu.

Kui te mu sõnu Placent Activi kohta usute, siis hetkel tasub nende veebipoel ringi vaadata. “Head hinnad” on märksõna. Aga kõlades nagu teleturg ütlen ma nüüd, et see ei ole veel kõik, juba nädala pärast loosin välja Placent Activ Milano juuksehooldustooted kõikide kaasarääkijate vahel. Tulemused on MEGAD!

DSC07388.JPG EDIT: Mõtlesin postitust kirjutades, et küll on kahju, et mul ei ole ikka pilti ka lisada siia postitusse, aga tähelepanelik lugeja andis teada, et sama loos käib ka kaasblogija Malluka Facebookis ja Instagramis, seal näete kenasti ka pilte, kuidas paari nädalaga on blogijale minitukk kasvanud. Kaks blogipostitust, mis kinnitavad juuste kasvamist, kaks loosi ja kaks korda rohkem võimalust endale Placent Activ tooded skoorida.