Marimell kirjutas täna hästi huvitaval teemal ehk siis sellest, kas blogijad on lojaalsed brändidele, millega nad koostööd teevad. Osaliselt olen ma nendega nõus, et on jabur, kui ühel hetkel on minu “maailma kõige lemmikum bränd” firma X toode ja juba järgmisel hetkel on selleks “maailma kõige lemmikum brändiks” firma Y toode. Olen nõus, et ei kõla usutavalt, aga minu jaoks on selles teemas mitu aga. Päris nii must ja valge reklaamimaailm ja sotsiaalmeedia minu arvates ei ole.
Tänapäeval tuleb uksest ja aknast nii palju reklaami sisse, et inimesed on üsna tugeva reklaamifiltriga, me blogijatena ei pea üldse muretsema selle pärast, et lugejad ei oska filtreerida ja valimatult lähevad ostma kokku kõike, mida blogides reklaamitakse. Okei, on muidugi erandeid ja on suunamudijaid, kes võiks reklaamida kasvõi wc-musisid (teate need vaakumpumbad ummistuse eemaldamiseks) ja võib mürki võtta, et järgmisel päeval on ehituspood nendest tühjaks ostetud, aga suur osa inimestest oskab filtreerida, ma olen ka selles suhteliselt kindel. Ja kui firma Y avastab, et firma X wc-musid müüsid nii jube hästi ja palub ka oma suunda mudida, siis pole midagi imelikku kui ta blogija poole pöördub, et kuule müü minu ladu ka tühjaks, ma maksan sulle selle eest. Võtmesõnadeks ongi tasu ja töö. Kui mõlemad osapooled saavad kasu ja keegi ei kannata selle käigus, siis nii lihtne see ongi.
Kui nüüd võtta, et blogijal on koostöö konkreetse firmaga ja ta samal ajal ka teiste ettevõtete samalaadseid tooteid reklaamib, siis siinkohal tuleb küll eetika mängu. Ma ei taha öelda, et vot nüüd elu lõpuni peadki vaid firma Z viinereid sööma, sest nad saadavad sulle neid, lootes, et neid ka mainid oma stoorides, sest ausalt blogi ei ole ju vaid reklaam. Firma Z saadab viinereid ja ma mainin neid, kuid keegi ei saa mul keelata osta teisi viinereid ja ka neid oma lugejatele soovitada. Blogi on virtuaalne elu, mitte vaid reklaamikanal. Kui aga paljudele on blogi peamine sissetulekuallikas, siis tasuks ilmselt tõesti veidikene mõelda. Et ei ahmi kõiki tasuta asju kokku, peaasi, et saaks, vaid leida oma nišš, see oma toode, millele truu olla. Et tekiks usaldusväärsus, mitte ei oleks vaid tasuta-toote-hoor. Eeldan, et blogijatel on samamoodi ajud ja nad valivad selleks nö oma tooteks ikka ka toote, mida nad ka ise ilma reklaami ja promota tarbiks ning millele nad julgevad oma nime alla kirjutada. Ma ei kujuta ette, et reklaamiksin oma näoga toodet, millest midagi ei arva, sest mind on rahapakiga oimetuks löödud. Oota, aga kui suur see rahapakk ongi? Meil kõigil on hind. Et siis olge teinekord ettevaatlikud kui näete, et ma siin blogis midagi reklaamin;)
Nali naljaks. Ma tean kui suur mõjuvõim on blogijatel, ma tean kui suur mõjuvõim on reklaamil ja seepärast olen ma ise võtnud kindla hoiaku, et kõik, mis siin blogis ilmub koostööna sobib kokku minu blogi ja minu näoga. Võib olla kui see oleks mulle esmane elatusallikas, oleksin ma paindlikum, aga blogi on jätkuvalt pigem vaid mu hobi, ma ei pea oma naba selja taha väänama, et leiva peale vorsti saada. Kui tänu blogile saab paremat vorsti, siis see on vaid boonus. Muide, ma võin teile öelda, et tean ka Eestist üht tuntud mõjuisikut, kes ütles koostööst ära, kuigi talle pakuti tasuks kopsakas rahasumma, sest ta arvas, et tema jälgijaskond ei ole toote ostjaskond. Et selline koostöö oleks kopterilt raha tuulde viskamine.
Mis mulle endale blogijate juures närvidele käib on see, kuidas üritatakse öelda, et minu blogis on vaid aus reklaam, n+1 korda olen ma kuulnud ja lugenud, et koostööpartnerid olgu valmis ka selleks, et ma ütlen ausalt välja kui mulle midagi ei meeldi. See on minu arvates lausa ebaviisakas. Keegi maksab mulle reklaami eest ja saab vastu minu ausa arvamuse, et see toode ei kõlba kassi saba allagi? Mis koostöö see selline on? Aga olete te mõnda kritiseerivat reklaampostitust mõnes blogis näinud? Just nimelt. Mina ka ei ole. Nüüd siis miljoni dollari küsimus. Kas blogijale, kes reklaamib üle päeva midagi, meeldivad tõepoolest kõik asjad või on need postitused siiski kallutatud positiivsemaks, sest #koostöö? Minule küll kõik asjad ei meeldi, aga ma ei kirjutaks koostööna kunagi ka halvustavat reklaami. Ma jätaks selle reklaami lihtsalt tegemata, koostöö vastu võtmata. tegelikult nii lihtne see aus blogireklaam just olema peakski. Kui on sisuturundus, siis on sisuturundus, neutraalne. Ei mingit ilustavat lillejuttu. Korralik sisuturundusartikkel on mõjuvam kui punnitatult positiivne blogipostitus.Või lausa kopi-peist ettevõtte kodulehelt. Ma olen näinud blogireklaami stiilis “ma ise küll hetkel ei kasuta, aga mega hea toode on, teie kasutage”. Selle näite puhul ma muidugi viskan kivi ka reklaamitellija kapsaaeda. Et vaatad numbreid, otsustad, et oo, see on hea blogija jas saadad talle degusteerimiseks uue “Vana Tallinna”. Mis sellest, et blogija on rase.
Muidugi ei saa välistada, et blogijale on saadetud ühekordseks testimiseks toode ning blogija on sellest vaimustusse sattunud ning tõepoolest ei ütle kunagi ära kui talle neid tooteid uuesti ja uuesti vaid promo eest saadetakse. Kõik on võimalik. Või et kiidad taevani ühte toodet, kuid avastad siis, et firm Y toode tõepoolest on veel rohkem taevani ja hakkad seda kiitma. Ka see on võimalik. Alati ei saa ka skeptiline olla. Ma ei kritiseerigi selle postitusega üldse blogijaid, kes teevad rohkesti ja erineval kujul koostöid, vastupidi, ma kiidan neid tegelikult, sest ilmselgelt teevad nad oma tööd hästi kui ukse taga on järjekord reklaamipakkujatest. Ma kritiseerin pigem seda kui pole oma kohta, publikut ja fookust leitud ning lihtsalt lahmitakse/ahmitakse kõike kokku, sest siis ollakse justkui “päris blogija”. Päris blogija ei võrdu reklaami ja tasuta asjadega. Päris blogija on see, kes oskab kaasa haarata ja inimesed rääkima panna, olgu see siis hea või halb. Pigem muidugi head, aga eesti inimest teades, siis anonüümne heit on paljudele “highlight of the week”, et ega neilegi ei saa pahaks panna, et nende elus muid kõrghetki pole. Igale oma.
Blogija eesmärk võiks olla kaasahaaratus, mitte kui palju #koostöö saab oma instapildile juurde panna.
Arvan, et ma pole ainus selline, kes langeb pigem juhusliku reklaami ohvriks (ja siis räägib, kuidas talle reklaam üldse ei mõju 😀 ), aga kui tegu on pideva pressinguga, siis tekib hoopis negatiivne mõju. Näiteks Marimelli jogurtikuhjade peale on mul ammu juba tülgastus tekkinud ja endal enam nagu isu ei olegi. Nende puhul on see konks ka veel, et sageli ei oska nad reklaamjuttu muu jutu sisse pikkida, samas peita nagu üritavad. Aga lugeja siiski ei ole päris lambavai. Palju toredam oleks lugeda ausat juttu, nagu sinull, et näe, reklaamingi seda ja seda, mitte et juhuslikult keegi hea tuttav tõi, üllatas jne. Mis võib ka juhtuda, aga mitte vahetpidamata. Eriti kui teised blogijad samal ajal sama kaupa koostööna saavad.
Bränditruudus on blogija ja brändi suhtes tõesti eetilisem kui siia-sinna karglemine, aga lugeja seda vist päris nii ei näe. Mina ei näe.
Toome jälle näiteks Marimelli ja jogurti. Minu jaoks see reklaam ei tööta. Ka peale kümnendat korda mitte ja tõenäoliselt ei hakkagi. Aga võimalik, et mingi muu toote nad suudaks mulle maha müüa. Sama võimalik, et selle jogurti suudaks mulle maha müüa hoopis Eveliis, vaja on ainult teistsugust lähenemisnurka.
Eks ma saan aru küll, et brändinäod, koostöölepingud ja pidev pildisolek, aga lugejana on lõputud kordused küll viimane asi, mida blogist näha tahaks. Jogurtil või voodipesul pole nii palju erinevaid külgi, et suudaks lugejat pikalt köita. Ilma tekikotita Napsie tekki on kah siit ja sealt oksendamiseni nähtud, ega sealt enam palju midagi välja meelitada ei anna. Iluteenustega on aga hoopis teine teema, kliinik võib olla ju igavalt sama, aga teenused on ju pidevalt erinevad, kohe on põnev.
Kusjuures mina olen Napsie täielik fänn, mul on megahea meel, et need tooted endale sain, tekid on võrrrrratud, aga ma olen sinuga nõus, et tekikotita Napsie pildid on ka mul ära visanud. Ses mõttes, et läbi pildi ei ole ju vahet, kas toode on koti sees või mitte, sest piltreklaami juures müüvad sõnad ning emotsioon. Ehk siis tekikotita tekk ei tekita minus seda tunnet, et torman ostma. Kui see aga on peres kasutusel ja inimene seda reklaamib kui loomulikku osa oma magamistoast võ imida iganes, siis ma tahan ka võib olla seda pehmust ja romantikat, mida iganes, mida pildil näen.
Neid Napsie tekke tellisin koju suisa kaks. Langesin reklaami ohvriks 😀
Tekid ise olid täielik pettumus. Mul polegi elus nii halba tekki olnud. Mees pole kunagi aru saanud, et mis tekk või padi tal parasjagu on, aga seda tekki ta ei saanud märkamata jätta. Paari nädala pärast tõi meile uue teki, mittekrabiseva ja ühtlase vatiiniga. Laps ei pidanud oma tekiga niigi kaua vastu. Andsin ära need tekid ja edaspidi käin sellest firmast suure kaarega mööda. Meile lihtsalt ei sobinud, hea, kui teistele sobivad.
Jah, tegelikult ju nii ongi, et see mis ühele meeldiv, see teisele ebasobiv. Mina olen täielik fänn. Alles nädal tagsi vahetasin tekikotte ja panin endale kogemata vana teki. Ühe öö kannatasin ära ja rohkem ei saanud, tõin oma Napsie tagasi teisest toast. Isegi see ei seganud et jargmised kaks ööd (laiskusest) olid Mareki ja mu tekil erinevad tekikotid, st eri komplektist. Peaasi et mu tekk tagasi oli. Nii et mina väga kiidan😀
Ma tean reklaamist vähe, aga olen näinud mitmeid ja mitmeid postitusi, kus blogija on öelnud reklaamitava toote kohta, no mitte, et “fui”, täielik saast, vaid et pole suurem asi kraam. Erinevas viisakas sõnastuses, kuid siiski üheselt arusaadavalt. Ja seda nimelt raamatublogides – kirjastused ja kirjanikud jagavad oma raamatuid headele raamatublogijatele lahkesti, olles kord juba su aadressi saanud, saadavad lihtsalt, igasuguste tingimuste ja kokkulepeteta, tihti isegi toonitades, et “ei mingeid kohustusi – puhtalt lugemise rõõm” (ilmselt sama, nagu marimellidele saadetakse viinereid) ja ükski raamatublogija ei saa olla hea raamatublogija, kui talle meeldib kõik, mis pihku satub. Ta pole siis enam tõsiseltvõetav (ja siis sulle enam raamatuid ei saadeta). (Samas, eks kirjastuste (turundus)inimesed vist arvestavad kirjutajate maitstega ka). Nii et… võimalik, et see on mingi suunaspetsiifiline, kuid raamatublogijate puhul on hoiatus “Ok, kirjutan, aga ausalt” siiski asjakohane.
Tõsi – mina isiklikult ei tea ühtegi Eesti raamatublogijat, kes kirjutaks arvustusi raha eest. Mujale – (trüki)meediasse, jne – sinna küll. Aga et ainult blogisse ja fb teemakohastesse gruppidesse raha eest – ei tea.
Jah, isver, see oleks nüüd küll äärmiselt imelik kui raamatublogijatele meeldiks absoluutselt kõik raamatud ja ma isegi usun, et kirjastused/kirjanikud ei ootagi, et kõigile meeldiks, sest maitsed on nii erinevad ja see, mis üks toob välja negatiivsena, võib teisele hoopis positiivsena mõjuda. Nii et ma raamatud arvaks küll, et on tiba teine teema.
Muude toodete “viisakad fuih” reklaampostitused ei ole mulle silma jäänud, aga tõsi, pean ka ütlema, et ma ei loe väga palju reklaampostitusi.