blogijad

Saurused ehk vanad kalad ehk suured elulised blogid

/ Eveliis / 2 Comments

Alustame sellest, et mul on äärmiselt kahju, et siin kategoorias nii vähe kandidaate on, kuidagi selline mulje jääb, et meil ongi vaid viis suurt blogi ja ülejäänud on sellised väikesed isetegijad, sellised “neeeh-blogijad”, aga see selleks, see on lihtsalt minu täiesti lamp arvamus. Kui nüüd siit valida oma lemmik, siis ausalt ma annaksin hääle kõigile neile. Nelja neist loen ma vahelduva eduga juba aastaid, viies oli totaalselt uus blogi mu jaoks, kuid grammigi mitte kehvem kui nood teised neli.

  1. Liivi blogi on üks väheseid, kus ma loen tootearvustusi ja reklaame ning usun neid. Ühe erandiga – Heleni kaerahelbed. Ma läksin reklaami peale neid poest ostma ja avastasin, et kõik on lisanditega, mis mulle absoluutselt ei tundunud ahvatlevad. kookos, õun, jõhvikas…prrrr! Ei suutnud end sundida isegi proovima. Aga muidu on minu meelest Liivit ja eelkätt siis tema blogi (kuna ma Liivit ennast ei tunne) võimalik kirjeldada sõnadega  ehe, eluline ja aus. Liivi blogi on nagu hea raamat. Võtad kätte ja unustad end Liivi sidrunite maailma. Ääääääääärmiselt sümpaatne blogi!
  2. Life of Liisa blogist ei olnud ma midagi kuulnud. Tegin siis nüüd lahti ja mõtlesin (tunnistan, natuke üleolevalt), et no mida head sel blogil ikka pakkuda on. Oh boy, kuidas ma eksisin! Kuramus küll, ma lõpuks saan aru, miks mu kohta Perekoolis öeldakse, et vana ja kole ja kibestunud, sest no kui mind ümbritsevad sellised blogijad, siis mida mul enam öelda on. Ainuke asi, mida ma jälle julgen kritiseerida, on blogikujundus. Mul on seda natuke raske lugeda (vanus? silmanägemine?) ja tahaks, et pildid oleks suuremad. Kui need asjad natuke muutuks, siis sellest blogist võiks saada minu üks uutest lemmikutest.
  3. Mallukas. Kas ma pean üldse linkima? Ei pea ilmselgelt, sest kui sa ei tea Mallukat, siis on mul sulle vaid üks küsimus, kus sa elad? Mind teeb tegelikult alati natuke kurvaks, et ma olen suutnud jätta mulje, et vihkan ja/või kadestan teda. Seda ei ole ma kunagi teinud, ei hakka ka kunagi tegema. Ma ausalt ütlen ka seda, et ma ise ei ole aru saanud, et ma teda aastaid järjepidevalt terroriseerinud, mõnitanud oleksin, aga kuna nii näevad paljud, siis ilmselt on tõesti viga minus enda, et ma ise ei näe.  Vist need pinnud ja palgid siis?  Mina tean enda jaoks, kust asi “vihavaenuks” kiskus ja tema teab enda jaoks. Pada ja katel laias laastus. Aga see selleks, las see isiklik vihkamine jääb.  Ma absoluutselt kindlasti pööritan silmi teatud tegude ja väljaütlemiste peale, kuid see on tingitud iseloomu erinevustest, kui blogija leian ma, et Marianni näol on tegu absoluutse fenomeniga, kes on tunnustuse ära teeninud. Ausalt, ma ei kurdaks kui saaksin elu veeta luksuslikult elades (pealtnäha) lillegi liigutamata, aga siin see erinevus ongi, miks ei mina ega kõik wannabe-Mallukad ei saa temaks, mina ei suudaks ja tahaks 24/7 jagada kõike oma elust, mida siin jagadagi ja need kes tahaks, neil jääb “sellest millestki” puudu. Seega inimsuhted, iseloomud ja “I am what you get” või mis iganes see popp lause on, kõrvale jätta. Blogimaailmas on Mallukas tõepoolest tegija, kellele ei ole vastast.
  4. Meie käopesasse olen ma suhtunud igatmoodi. Miiuga kohtusin ma esimest korda kui mul oli vaja kedagi, kes Mon Amie moeshow´d kajastaks oma blogis. Vaatasin tema blogi ja mõtlesin, et on see kindel, et see blogija eestlane on. Tundus nii väljamaalselt khuul värk. Kui ta siis ka oma postituse üles sai, olin ma teist korda rabatud. Kes on see imelise väljendusoskuse, suurepärase maitse ning fantastilise fotograafioskustega inimene? On ta ikka päris? Mõnda aega hiljem tundus mulle, et kõik, mida ta jagab on liiga roosamanna, kuidagi tundus minu jaoks võlts ja ülepingutatud, ma jätsin selle blogi unarusse. Siis hakkasin uuesti jälgima, siis jälle jätsin lugemata, siis jälle hakkasin uuesti jälgima. Nüüd jälgin uuesti juba pikemat aega. Vloge ei vaata, ma ausalt ei ole vist vlogide inimene, aga blogi ja Instagrami jälgin küll. Teate, ma olen küll ja küll kuulnud neid lugusid, et aga issake, sa ei tea, mis inimene ta päriselt on. Ausalt? Kelle kohta ei oleks midagi sellist öeldud? Mind isegi ei huvita, mind isegi ei huvita, kas on fassaad või ei ole fassaad, mulle meeldib jälgida seda õhinapõhisust ja aktiivset pealehakkamist. Ma fännaks Kukupesa poodi ka veel rohkem, aga ma igaks juhuks hoian teatavatel põhjustel distantsi, ja need ei ole kuidagi Miiuga seotud. Mulle meeldib tema perekond, tema stiilsus, tema mõttemaailm, kuigi mõnikord ma leian ka, et see on liiga must ja valge, aga laias laastus ütlen ma, et Miiu on see blogija, kes peaks olema eeskujuks kõikidele nendele blogijatele, kes janunevad koostööde ja tasuta asjade järgi. Meie käopesa perenaine on ideaalne näide sellest, mida peaks blogijate ja turundajate vaheline koostöö tähendama.
  5. Printsessi blogi on minu “Kroonika”. Selline blogi, mida ma ühelt poolt justkui häbenen öelda, et jälgin ja loen, isegi kui aegajalt diagonaalis, aga ikka ja jälle leian end seda külastamas. Täpselt nagu “Kroonika”. Ei tuleks selle pealegi, et seda osta või tellida, aga juuksurisalongis võtan ikka kätte. See on selline teine maailm, minust nii erinev ja minust nii kaugel, aga annab mulle mingi arusaama, et kõik ei peagi niimoodi asjadest aru saama ja niimoodi mõtlema nagu mina. See ei tee neid halvemaks, see lihtsalt tähendab, et on erinevad inimsed erinevate soovide erinevate maailmavaadetega. Mul on üks tuttav, kes ütles, et ta näriks enne käe otsast kui elaks Põlvas, tema eesmärk oli saada nö kõrgseltskonda, kus ta nüüd ka on, minu meelest on see lihtsalt nii kitsarinnaline lähenemine. Mõelda vaid, milline oleks konkurents kui iga põlvakas, tartlane, kambjakas, tahaks sellesse samasse kõrgseltskonda? Ja ma ei halvusta lõuna-eestlasi, ma olen ise, pagan võtaks ju tartlane. Tsiteerides klassikuid, siis mitu meetrit m…i tuleks siis imeda kui kõik  naised näeks vaid Tallinna tulesid? Läks lappama? Läks vist jah. Ühesõnaga Printsess on minu selline ehtne Eesti naine. teda (vist? loodetavasti?) ei huvita absoluutselt, mida teised temast arvavad. Ta lihtsalt on tema. Jaanika Põlvast.

Hästi palju on teemaks olnud fassaadiblogimine. Kui kellelgi fassaadi ei ole, siis minu arvates just täpselt Jaanikal. Mulle meeldib, et tema “koledate piltidega” blogi on nii tuntud ja nii kaugele jõudnud. Minu hääl sellel EBA-l läheb just talle. Ootamatu? Võimalik, aga ma kuidagi loen isiklikest kätsidest sõltumatult. Näiteks on Renti blogi minu arvates ikka üks Eesti parimaid blogisid, kuigi minu “mõnitamise” pärast võiks ma teda ju hoopis vihata.

Päisepildil olen ma blogisid lugemas.Ma mäletan nii hästi seda päikeselist suvepäeva.

Minu lemmikud “väikesed tegijad” ehk elulised blogid (< 5000)

/ Eveliis / 3 Comments

Huhh, selle kategooria läbi lappamine võttis ikka aega, aga pole hullu sest mis mul öösiti ikka muud teha on kui blogisid lugeda. Täielik unetus vaevab juba kolmandat ööd, hommikul ärkan nagu zombie ja ei taha kuhugi minna, aga elu… Homme peab veel ekstravara tõusma, st laupäeva kohta. 6.30. Et laevale jõuda.

Aga siis elulised “pisiblogid”.

  1. Aune blogi on armas, Aune ise tundub armas, Aune Instagram on armas, Aune riietustiil on armas, Aune laps on armas, Aune elu tundub armas. Ühesõnaga kõik selle blogi juures on üllatus-üllatus! armas.
  2.  See blogi on mu meelest hea näide, milline võiks/peaks olema üks elustiiliblogi. Ilusad inimesed, ilusad pildid, vahva jälgida. Otseselt võib olla mitte just lugeda, aga selline mõnus ajaviide ja meelelahutus, mis kohe toob naeratuse suule. Positiivne selle sõna kõige otsesemas mõttes.
  3. Caroly blogist ei olnud ma midagi kuulnud veel mõnda aega tagasi, Instagramis sain tema, tema pere ja tegemistega tuttavaks ja kuigi ma pean ausalt ütlema, et igapäevaselt ma seda blogi otseselt jälgima ei hakka, teemad lähevad minust natuke mööda, küll aga meeldib mulle tema pealehakkamine, särtsakus ja kihvt elu(stiil) Bad Art managerina. Kui teile meeldivad muusika ja lapsed, siis visake pilk peale.
  4. Jummel Juurikas on minu arvates üks blogimaastiku toredamaid blogisid. Tema enda kirjeldus võtab selle blogi olemuse ideaalselt kokku: “Nüüd kirjutan enam-vähem kõigest, mis pähe tuleb – emadusest, veganlusest, toidust, ökomutindusest ja maailmas rändamisest. Emme rõõmuks teen vahel paljude piltidega argielu postitusi. Südames olen minimalist, tegelikkuses ostan liiga palju kleepsuraamatuid.“
  5. Ühepajatoit oli lapsepõlves pea ainus toit, mida ma süüa ei suutnud, ajaga muutub palju, nüüd on kapsad ja kaalikad ühed minu lemmikud, nii toidus kui blogides. Jällegi, ma igapäevaselt ei loe ega jälgi, kuid aegajalt leian end jälle tema blogi sirvimas.
  6. Marge blog on viimase aja lemmikleid. Ma vist ei eksi, kui ütlen, et tegin selle blogiga tutvust alles sel nädalal. Ta ise kirjutab, et “ma usun ja loodan, et Sul ei hakka siin blogis igav.” Vastab tõele – ei hakka igav. On huvitav blogi, adekvaatse täiskasvanud inimese silmade läbi. Kirjastiil on nii nauditav ja kaasahaarav, võib olla mängib siin rolli ka see, et tegu on õpetajaga?
  7. See blogi on lihtsalt nii hea. Punkt. Rohkem ei olegi nagu midagi öelda. Ühtlasi leidsin ka üles, kes oma ilulemmikutest ja räimerullidest kirjutas. No muidugi, kes see teine oleks saanud olla kui Ritsik.
  8. Suhkruprintsessi blogi ei ole ma tegelikult lugenud. Aga kuidas või miks ma ta siis siia lemmikute nimekirja panin? Ma sain selle blogijaga tuttavaks läbi Instagrami, st mitte isiklikult ja otse, aga läbi blogijate konto elasin ühe päeva tema tegemistele kaasa. Ta jättis nii positiivse mulje ja nüüd kui ma ka blogi sirvisin, siis mulle tundub, et see on üks selline blogi, millel tasuks silm peal hoida.
  9. Uusmaakatega on selline värk, et mu meelest jälle õudselt kihvt blogi, aga ma ei saa sinna  midagi parata, et mind häirib selle blogi kujundus ja kuigi ma tahaks selles blogis rohkem aega veeta, siis see kujundus. Muidu aga…uusmaakad noh, minu masti inimesed. Andekad ja tublid.

Siin kategoorias läheb mu hääl…appi, ma tõesti ei tea…no kuna anda saab kolmele hääle, siis: Suhkruprintsess, Ritsik ja Marge blog.

Aasta uustulnukas EBA-l

/ Eveliis / 2 Comments

Eesti blogiauhindade hääletamine on alanud ja siit sealt on juba näha, kuidas inimestel on oma lemmikutele hääled antud. Mulle hästi meeldis Britti postitus sellel teemal. Mind ennast on alati häirinud natuke see “ma annan sulle hääle, sa anna mulle”, sest see kuidagi rikub minu jaoks hääletamise ja auhindade saamise mõtte ära. Veel rohkem häirib mind see, et inimesed ei vaevu teiste blogidega tutvuma, klikivad vaid ühele tuttavale nimele ja ütlevad, et ah, ma teisi blogisi ei loegi. Muidugi on kõigil oma kindlad lemmikud, keda igapäevaselt jälgitakse ja kelle tegemistele kaasa elatakse, aga mulle meeldiks kui kõrvale jääks igasugu skeemitamised, isiklikud suhted ja muu säärane.

Ma olen täna päev otsa niisama logelenud ja nüüd õhtupoolikul hakkasin minagi vaatama, kes siis sel aastal ja kus osalevad (LINK). Esimene kategooria on “aasta uustulnukas”, ma ei jõudnudki kaugemale, sest nii palju toredaid blogisid on tekkinud. Osasid olin ma juba tänu Eesti blogijate ühiskontole Instagramis juba jälgima hakanud, aga ka täna tõdesin ma, et vau…kui palju hästi kirjutavaid inimesi meie ümber on. Ma soovin neile kõigile libedat sulge. Hääle andmine oli keeruline (issand, ma kõlan nagu mingi tobeda muusikasaate žürii, kus valikut on ALATI äärmiselt raske teha, sest tase on nii kõrge), sest mul oli pikalt üks kindel lemmik olemas, kes asendus mõnda aega tagasi uue lemmikuga ja täna vaatasin, et aga kui annaks hääle hoopis kolmandale.

Siin on selle kategooria minu lemmikud suvalises järjekorras:

  1. Tätoveeringud ei ole minu teetassike, kuigi mul on alaseljal üks äärmiselt kole ja kulunud roos, mis sai kunagi Norras 800 NOK-i eest tehtud, sest millegi parema jaoks ei olnud raha, aga see blogi köitis mind täiesti. Mulle ei meeldi üldiselt ühe kindla teema blogid, aga AddiDraws on erand. Kirjutada ja pildistada nii, et see haarab kaasa ka inimese, keda see teema üldse ei huvita, on oskus omaette.
  2. Vana aja lood on nii minu teema. Omamoodi veider, sest koolis ma tõepoolest lausa vihkasin ajalugu. Ajas astudes blogist kuulsin ma täna esimest korda, aga nii vahva, teistmoodi ja põnev blogi. Soovitan kindlasti pilgu peale visata kui teile vana aja lood meeldivad.
  3. Kristi Vaikla blogi. Ütlen vaid vau! Nii ilus blogi, nii professionaalne. Kuidas on võimalik, et see blogi on uustulnukas? Selline tunne nagu tegu oleks aaaastaid bloginud inimesega, sest kõik on kuidagi nii paigas. Samuti kõnetab mind tervislik, liikuv ja jätkusuutlik elustiil, mis on selle blogi teemadeks.
  4. Ma armastan oma kohvi piimaga, aga täna selgus, et oma blogisid armastan ma koorega. Kohvi koorega on hästi armas, lihtne ja mulle ka visuaalselt meeldiv blogi, mida kindlasti plaanin jälgima hakata.
  5. See blogi on minu totaalne uus lemmik. Ma avastasin selle üsna hiljuti, aga nüüd olen päris fänn. Täielikult naudin ma Mari Jaanuse Instagrami, aga ka blogi on nagu värske sõõm õhku blogimaastikul. I-M-E-A-R-M-S-A-D pildid pere pisipreilist on boonus omaette. Minu jaoks on just see blogi blogimaastiku uus täht!
  6. Baari-Madise blogi ei hakka ma ilmselt just igapäevaselt jälgima ja lugema, ometi pean ma tunnistama, et selle blogi juures meeldib mulle siiski midagi. Võib olla just see kollasus, mida kõik praegu nii põlastavad, aga salaja ikka loevad, kes kellega magab ja kes kellega parsjagu tülis on. Selline omanäoline ja omamoodi huvitav blogitoode.
  7. Paksuke, oh paksuke. Kas on veel kedagi, kes oleks blogimaailma nii kihama pannud kui see anonüümne preili. Pikka aega oli blogi mu täääääielik lemmik, see oli jällegi nii mõnus vaheldus vanadele blogipeerudele, aga mingi hetk hakkas ta nii vähe kirjutama, et mida ma ikka seal nii väga jälgin. See aga ei tähenda, et mulle ei meeldiks tema võrratute toidupiltidega Instagram ja persoon. Viimane on jälle tiba kummaline, sest tegelikult ma ju ei tea, kes ta on. Aga on seal üldse vahet? Mulle Paksuke, isegi kui ta oleks 43 kg kaaluv anorektik, meeldib.
  8. Suletud ringi avastasin ma täielikult tänu blogijate instagramikontole. Aitäh selle eest! Mina püüdlen beebisammudega roheluse poole, Suletud ring blogi on mulle sel teel eeskujuks.

Kellele ma selles kategoorias oma hääle andsin? Mari Jaanusele. Päisepildi napsasin ka tema blogist, loodetavasti ta ei pahanda.

Kas mõni teie lemmik on ka selles kategoorias? Kõiki blogisid näete siit.

Käed eemale Mari-Leenist!

/ Eveliis / 7 Comments

Igal aastal kui Mari-Leen hakkab tegelema blogiauhindade jagamisega ja hakkab ilmuma ärapanevaid kommentaare, artikleid, blogipostitusi, tekib mul natukene selline tunne, et inimesed on debiilikud. Vabandust otsekohesuse pärast! Esiteks ilmub välja hulk kritiseerijaid, kes teavad täpselt, kuidas nad paremini teeks, aga ei tee. Nagu moodsa kunsti kritiseerijad.

img_2160.jpg

Siis tuleb välja hulk inimesi, kes ütlevad, miks nad ei osale. Küll on korraldaja vastumeelne, küll on valed kategooriad, küll on keegi midagi kunagi ammu valesti öelnud, küll ei ole selline üritus üldse oluline, küll on olulised vaid lugejate kommentaarid. Sada häda.  Siis selle ürituse teemaliste artiklite kommenteerijad – kes nedd blogisid ikka loeb, milleks neile see üritus, mõttetud artiklid, kas millestki muust pole kirjutada. Lõpuks blogijad ise. Ma viimati tundsin end natukene puudutatuna Pille (vist oli?) blogist, kus oli kirjas, et kõige nõmedam on blogijana öelda, et ei loe teisi blogisid. Mina võin ka nii vastata, ses mõttes, et kui mult küsida, milline on mu lemmikblogi, siis ma ei tea, sest ma ei loe peale blogipostituse reklaamgrupist lahkumist väga paljusid blogisid. Muidu klikkisin ikka mõnele huvitavamale pealkirjale ja avastasin, kas mõne vahva blogi või siis ka pettusin, aga jah, ma olin erinevate blogidega paremini kursis. Nüüd tänu Eesti blogijate IG kontole olen natuke jälle paremini kursis ja loodetavasti toob just EBA mulle mõned uued lemmikud. Ma ei ütle, et ma ei loe blogisid, aga ma loen põhimõtteliselt ikka neid samu blogisid, mida viimased viis aastat. Neid vanu tuttavaid, otsest lemmikut nende seas ei olegi tõesti, on harjumus neid läbi skrollida. Näiteks loen ma pidevalt Printsessi blogi. Lemmikblogiks ma seda selle pärast siiski ei pea.

Igal aastal ilmuvad aga välja ka drama queenid. Sel aastal on Brigitte Susanne Hunt ja Kristina Pärtelpoeg võlli mõnuga üle keeranud. Alustame eelmisest aastast. Okei, ma olen nõus, et see nende mõlema lavale kutsumine oli natuke lame, ma ei saanud hästi aru, mis selle mõte oli, igatahes ei meeldinud mullegi see trikk. Ei meeldinud mulle ka seal diivanil istuda ja rääkida, miks ma Mallukat nö vihkan või kas ma peale Mutrikest üldse kuhugi tööle olen saanud, aga see selleks. See oli EELMISEL AASTAL.

Kui sel aastal on puust ja punaselt igal pool kirjas, et osalevad vaid KIRJUTAVAD BLOGID ja sa kandideerid VIDEOBLOGIGA, siis sorrivaan, kes siin rumal on? Kas korraldaja, kes sul osaleda ei laseks, või blogija, kes lugeda ei oska? Aa vbla ei oskagi tõesti lugeda ja kirjutada, seepärast vaid videoblogi peabki? Mille eest see BSH üldse  dzotile viskub? Ka ei oska ei lugeda ega süveneda? Või on nii traumeeritud, et sel aastal läheb blogiauhindade tähelepanu nendest mööda ja on vaja kuidagi pildis olla?

file85972761_screenshot-2019-04-21-at-134316.png

Ma ise olen alati EBA üritust toetanud. Olen kriitiline olnud ka, kuid mulle on alati selle ürituse mõte meeldinud. Mulle ausalt meeldib, et keegi seda vankrit viitsib vedada ja vähemalt püüab igal aastal paremini. Sel aastal tundub mulle, et on päris palju mõeldud, kuidas üritus oleks lahe meelelahutus ja ka blogijate tunnustamine, mitte niisama reklaamin-jogurtit-peksan auhinnasaajaid (seda heiti tuleb uksest -aknast sisse ka niisama)-üritus. Ma olen alati ka osalenud, sest mulle meeldib, et selline üritus olemas on. Auhinnad ja kohad pole olulised. Kui üdini aus olla, siis ma tegelikult vihkan võistlusmomenti, mulle üldse ei meeldi võistelda. Sel aastal ma natukene kahetsen, et end kirja panin, täpselt ei teagi põhjust, aga on mingid asjad, mille pärast ma tunnen, et ei tahaks kohale minna. Kohati ei tahaks blogidagi enam, põhjust tean hästi, aga siis jälle tunnen, mida ja kui palju see blogi mulle annab, et niipea kindlasti mitte seda tegevsut jätta ei suuda/taha/oska. Sellest tundest hoolimata ajavad mind igasugused EBA-vastased sõnavõtud ja lambist väljaimetud draamad närvi. Saage üle ja ärge kujutage ette, et olete maailmanabad! Ja kui aru ei saa/lugeda ei oska ning sellele tähelepanu pööratakse, siis võiks veidi intelligentsemaid vastuseid loopida.

57614883_2288463738037487_1088845239705141248_n.jpg

Paljas porgand vs Hensugusta

/ Eveliis / 15 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et ma olen teadlik leiutisest nagu telekapult, ma tean seda, et mu telekast saab valid 3794269 erinevat telekanalit, ma võin iga kell valida “Netflixist”, midagi sellist, mis mulle meeldib (Triinu soovitusel vaatasin hiljuti ära “Bird Box” Sandra Bullockiga ja nüüd omakorda soovitan teistelegi).

Aga ma olen uudishimulik inimene. Ja seepärast vaatasin ma ära nii ühe Hensugusta show kui “romantilise tõsielusarja” paljast porgandist Itaalias. Kui me enne kummagi saate vaatamist julgesin öelda, et ma suudan mõista, et porgandi saatel saab sihtgrupp olema, sest ilus ja noor sotsiaalmeediastaar, siis peale KÕIGEST MINUTIT porgandi saate vaatamist tahtsin ma omal silmad peast kratsida ja küsin siiralt, KES seda saadet vaadata tahab? Saate pealkirjas on sõna ITAALIAS, mille järgi iga normaalne inimene eeldaks, et saates on rõhk Itaalial, selle ajalool, loodusel, kultuuril, eripäral. Kui te sellest saatest seda ootate, siis te eksite rämedalt, sest te näete ekraanil vaid seda, kuidas üks ebareaalselt edev inimene püüab vaimukas ja/või armas olla, räägib ainult sellest, kuidas ta ei saa endale esitatud “foodprep challenge`it” teha, sest korteris ei ole pliiti, vaevleb ilmselt söömishäirete  käes, räägib rumalamat juttu kui viieaastane ja on lihtsalt #piinlik. Minu aju ei suuda aru saada, KUIDAS selline inimene saab olla influencer ja eeskuju? Ma ausõna tunneks end vanemana eriliselt läbikukkujana kui mu teismeline tütar peaks sellist sotsiaalmeediastaari eeskujuks pidama.

Samal ajal pean ma ütlema, et Hensugusta suhtes olin ma liigselt kriitiline. Mitte saate, vaid tema kui juutuuberi osas. Saade on TÕELINE KRÄPP, aga tänu saatele olen ma vaadanud ära mõned tema juutuubi klipid. Ma pean tunnistama, et need olid päris meeleolukad ja ma täiesti olen võimeline aru saama tema fenomenist. Lisaks sain ma teada, et ta õpib ülikoolis ajalugu ja käib rahvatantsus ehk siis selline cool nohik ning mu meelest täiega äge eeskuju. Kahju ainult, et ta sellist saasta pandi juhtima!

Mul on Kanal 2 üks ettepanek. Tasuta. Teil on kaks piinlikku saadet eetris. Tehke saatejuhtide vahetus. Pange paljas porgand niisama mingeid klippe kommenteerima, sest olgem ausad vahet ei ole, mida ta kommenteerib või teeb, keskendub ta vaid iseenda eksponeerimisele ja las ta siis kommenteerib neid “so yesterday” videosid. Hensugusta saatke (perega) Itaaliasse. Seda saadet võiks olla täitsa lõbus vaadata.  Või no järgmine kord kui tahate porgandiga vaatajaid võita, siis ei pea teda Itaaliasse saatma. Saatke Pärnussse, seal on ka bussijaam ja Mac ja toidupoed olemas. Võimalik, et ka auk -põrandas- wc-d, mida ta for the sake of experiment or whatever kommenteerida saaks. Itsitades nagu viieaastane.

Blogija, kes ise ei blogi

/ Eveliis / 11 Comments

Lugesin Ebapärlikarbi postitust sellest, kuidas ta endale copywriter´i palkab, sest tal ei ole enam aega blogida. Igati mõistlik otsus ja vaevalt see kuidagi imelik oleks, et keegi teine paneks blogija mõtted kirja. Blogi jääks ju ikka blogija näoga, sest blogija armastab blogimist ja sellest piisabki. Vahet pole, kes seda siis tema eest kirjutab.

Okei, ma ju tean, et ta tegi nalja, aga ma tean ka, kust ta sellisele mõttele tuli. Ma lugesin ühe blogija postitust, et ta tahab oma blogi nii palju paremaks teha, et palkas endale appi copywriter´i.

Blogimaailmas on ilmselgelt puhumas uued tuuled. Rohkem professionaalset sisu turundamist. Ma mõtlen, et kui kõik on kinnimakstud, siis see on ju nagu teleturg. Kõik asjad saavad olla imelised/kasulikud/parimad/kaunimad/vajalikumad.

Mai saa aru. Päriselt. Kui blogija asemel kirjutab tekste selle jaoks palgatud inimene, siis mis blogi see on. Täis sisuturundust, mis on silmade särama panemise kunst. Okei, olgu, keegi leiab, et tahab teha blogi asemel professionaalse sisuturunduse kanali, aga palun selgitage mulle, kes ja mille pärast tahaks vabatahtlikult sellist asja lugeda? Täitsa imelik, kuidas inimesed mõtlevad. See tähendab, et nii erinevalt.

Mulle hakkab aina rohkem tunduma, et kägudel on õigus ja blogivad laias laastus inimesed, kes millegi muu jaoks on kas liiga rumalad või liiga laisad. Samas ma ise olen isegi blogimise jaoks liiga rumal – argijuttu kirjutan igavalt, targa jutu jaoks pole piisavalt teadmisi ja seda “miskit” mul ka ei ole. Ei kutsu mind keegi ei poliitikasse ega saada tasuta vorsti. Võib olla oleks mul ka copywriter´it vaja, kes mu blogile selle “miski” ja silmade säramise kunsti juurde poogiks?

 

Loodusvägi retseptid

/ Eveliis / 4 Comments

Mul oli eile õhtul peas nii palju negatiivseid mõtteid, et peale seda kui ma olin ära nutnud, end haletsenud, saanud teada, et suure tõenäosusega ei ole mu rahavargusega midagi teha (läinud, siis läinud) ja jõudnud mõelda ka, et blogimine jäägu minevikku, sest sellest ei tule mitte midagi head, jõudsin ma ka mõelda, et magan peatäie ja haletsen siis ennast edasi. Pean ausalt tunnistama, et hommikuks ei olnud mu tuju kuigi palju parem, aga kuna ma siiski messi jaoks pean end ja oma tuju kokku klopsima, otsustasin ma vahelduseks keskenduda, millelegi positiivsele.

Mõnda aega tagasi kutsus Loodusvägi, mind oma 10.sünnipäevale, et ühiselt Anni Arro stuudioköögis kokata ja mahetoidust rääkida. Mul oli selle üle väga hea meel, sest viimasel ajal olen ma teadlikult püüdnud oma pere toidulauda tervislikumaks muuta ning hakanud kriitiliselt üle vaatama ka, mida toit sisaldab. Ma olen varasemalt toitu ikka pigem hinna järgi ostnud (restoranis ma ei koonerda, aga kodutoite tehes tahan olla võimalikult säästlik) ja mulle on ikka ja alati tundunud, et mahe ja tervislik ja looduslik on priiskamine. Viimasel ajal olen hakanud aru saama, et ei ole ja kui natuke planeerida ja mõelda, siis pole mahetoit ka palju kallim kui üldse on. Nädalavahetusel tulid mulle sõbrannad külla ja ma tegin toite inspireeritult just Loodusvägi ürituselt saadud retseptidest. Oma üllatuseks vaatasin ma kassatšekki ja see oli isegi väiksem kui tavaliselt (kui ma valimatult asju korvi laon). Mõned asjad vahetasin välja, mõned unustasin ära, aga mis see toidutegemine siis muud on kui katsetamine.

Jagan teiega ka mõningaid retsepte sellelt ürituselt. Rohkem retsepte leiate siit.

thumbnail01.11.18.Loodusvägi-8313 (1).jpg

1

thumbnail (7)thumbnail (2)

2thumbnail (3)thumbnail (12)thumbnail (6)

3thumbnail (4)thumbnail (13)

4thumbnail (5)thumbnail (8)

5.JPG

thumbnail (10)

Fotod: Loodusvägi.

Hoidke Loodusväe lehel ja blogil ka silma peal, päris palju saab targemaks.

Ma olen vaimustuses

/ Eveliis / 3 Comments

 

Ega mul ei olegi midagi väga öelda peale selle, et olen uutest lõhnaküünaldest vaimustuses. Ma olen üldse (lõhna)küünalde järgi hull ja see on ka üks põhjus, miks mulle sügisene pime aeg meeldib. Ma saan küünlaid põletada! Plussiks on see kui need maja imelise lõhnaga täidavad.

Paar päeva tagasi lugesin ma, et üks blogija on oma küünlad valmis meisterdanud. Läksin ta e-poodi ja kuigi ma pean tunnistama, et hind hirmutas mind, tegin ma emotsiooni ajel siiski tellimuse. Panin ostukorvi creme brulee, mille lõhnas ma ei kahelnudki, ja natuke skeptiliselt lisasin korvi ka sweet and sour lime küünla. Õhtul ostsin selverist 5,99 eest vanilje lõhnaküünla ja vandusin natuke oma emotsiooniostu. Täna sain ma Costany küünlad kätte. Need on tavalise küünlaga nagu öö ja päev. Ma ei liialda, mul ei ole põhjust valetada, aga Costany küünlad põlesid nii ilusa leegiga ja täitsid maja koheselt imelise lõhnaga. Ja kui ma ütlen imelisega, siis ma mõtlen IMELISEGA. Laimilõhnaline küünal, millesse ma suhtusin skeptiliselt, üllatas mind äärniselt positiivselt. Brüleelõhnaline oli minu jaoks kindla peale minek – mulle meeldivad küünlalõhnades sellised magusamad lõhnad ja polnud kahtlustki, et ka see mulle meeldib.

Igatahes olen ma täiesti vaimustuses ja ei kurda, et natuke liiga palju raha küünalde peale raiskasin. Pealegi, ma ostlen nii vähe, ausalt, ning mulle meeldib kui saan anda oma tillukese killukese panuse kellegi väikeettevõtluse toetuseks. PS: Kui ma ei eksi, siis käib ta blogilehel veel giveaway;) 

DSC00602DSC00590DSC00603DSC00614

Mul on Brigitte Susanne Huntist kopp ees

/ Eveliis / 18 Comments

Marimell kirjutas eile teemal, millest ma olen ammu juba mõelnud. Igal pool on ühed ja samad näod, et ausõna kopa viskab ette. Alustame algusest. Kui BSH “tekkis” vaatasin ma igavusest paari tema blogi. Oma üllatuseks leidsin ma, et need olid täiega coolid, BSH tundus lahe ja vaba ja hästi värske vaheldus. Olgugi, et ma olen ilmselt sihtgrupist sada aastat vanem, hakkasin ma teda ka Instas jälgima, huvitav oli. Siis aga hakkas teda uksest ja aknast sisse tulema nii, et mul tekkis totaalne üleküllastus. Võtsin oma laigi ka ära, mitte et see üks õnnetu laik midagi muudaks ja see polnudki eesmärk mingit steitmenti teha, lihtsalt mulle tundus, et teda tuli nii palju igalt poolt, et ma ei tahtnud vabatahtlikult ka veel lisaks BSH uudiseid kuulda ja näha.

Teine kuju, kes mulle õudselt meeldis (meeldib?) on Daniel Levi. Jällegi nii äge tüüp, totaalne vastand kuivale ja mornile eestlasele. Ma olen täiega ta tegemistele kaasa elanud ja nö pöialt hoidnud. Ja siis hakkas ka teda uksest ja aknast sisse pritsima. Nii palju, et mul viskas kopa ette. Ma ei taha enam rohkem Daniel Levi Viinalassi. Samas kuulasin ühel õhtul koju sõites Pereraadiot, kus ta oma naisega oma suhtest ja abielust ning maailmavaadetest rääkis. Hästi huvitav kuulamine oli. Aga ikkagi

Asi tegelikult polegi üldse ei Daniel Levis ega Brigitte Susanne Huntis, vaid selles, et meil on liiga vähe “staare”, väikese riigi “mured”. Meie meedia viga on see, et tuleb üks kirkam kriit korraks esile ja siis nätsutatakse seda kriiti nii kaua, kuni kõigil on oksendamiseni. Pole üldse ime, et tulevad negatiivsed kommentaarid ja negatiivne suhtumine, sest kõigil on kopp ees.

Mingi hetk topiti igale poole Teele Viirat, Lauri Pedajat, Kristel Aaslaidi. Inimestel pole ju mitte midagi viga, aga kui ükskõik, mis kanalilt 24/7 samad näod vastu vaatavad, siis öäk noh. Anu Saagim oli mulle ka täiesti vastumeelne kui ta igast ajakirjast ja saatest vastu vaatas. Ma ei ole teda kunagi pidanud rumalaks naiseks, ega ole ta peale kade olnud (kuigi milline naine ei tahaks välja näha nagu tema?), aga ma tahtsin Anu Saagimi pausi vahel. Nüüd kui teda on tunduvalt vähem (ja ikka on ta igal pool!), on mu arvamus temast hoopis positiivsem.

Marimell kirjutas, et blogijaid ja vlogijaid võiks rohkem kaasata oma telesaadetesse ja mujale. No minu meelest on neid ka juba päris palju kaasatud, aga täpselt jälle nii, et ühed ja samad näod ning pole ime, et neist kopp ees on. Mallukas, Marimell, Porgand, Mallukas, Mallukas, Porgand, Porgand, Mallukas, Mallukas, Marimell. Katrikats ja Juhani ka. Viimastest mul endal veel kopp ees ei ole (tunduvad ikkagi väga khuulid noored), aga ega see kaugel ka pole, kui nendest üleküllus tuleb. Kommentaarides kirjutati, et no saatesse ei saa ju blogijaid/vlogijaid kutsuda, sest 70aastane memm ei tea neid. Ma võin teile ausalt öelda, et mu 86-aastane vanaema ei teaks kes Liis Lemsalu ja Jesper Parve on kui nad ei oleks nii tihti teles. Seepärast ta neid teabki. Inimesed ei vaata totakaid telemänge seal osalevate inimeste pärast, vaatavad need, kes leiavad, et need saated on meelelahutus ja siis pole vahet, kes seal end tolaks teevad. On see Brigitte Susanne Hunt või blogija Põlvast. Paljud blogijad ilmselt ei sobiks saadetesse, sest pole jutuinimesed (nt mina olen 100% kirjutaja), aga edevamate isMendite seast võiks leida pärle küll ma usun. Miks mitte uusi siis proovida? Oleks vaheldust, rohkem kloune ja vähem negatiivset vingumist, et kopp on ees. Aga ei… Ikka ühed ja samad näod oksendamiseni.

“EWTBB on endast jälle liiga heal arvamusel, tundubki et tema laps on ülim ja tema arvamus ainuõige, vastu pole mõtet vaielda, sest siis saad.”

/ Eveliis / 8 Comments

Ma oleks natukene pettunud olnud kui keegi Marimelli feikide blogijate postituses mind poleks feigiks nimetanud. Nagu ma ka ütlesin eelmises postituses, küll vaid parooliteadjatele, siis jah blogi-mina on parasjagu feik.

Marimellide postituse kommentaarides oli minu kohta kirjutatud “EWTBB on endast jälle liiga heal arvamusel, tundubki et tema laps on ülim ja tema arvamus ainuõige, vastu pole mõtet vaielda, sest siis saad.”

Palun öelge mulle, milline ema ei peaks oma last ülimaks? Kas pole nii, et igale emale on oma laps kõige armsam ja targem ja nunnum? Vähemalt niikaua kuni lapsest ei ole saanud narkomaani, varast, sarivägistajat, Breivikut… Ma ei tea, kas see tegelikult ka nii oli, aga mu ema on mulle rääkinud, et kui ma sündisin, siis ema ei jõudnud ära imestada, et isssssand kui ilus laps. Vanaema oli mind vaadanud ja öelnud, et mis ilus, vaata kui suured kõrvad tal on. Aga oma emale jäin ma kõige ilusamaks lapseks kõrvadest hoolimata. Ma ise olen ka mõnikord (jah, ma olen just nii palju halb inimene) vaadanud mõnd beebit ja jumala eest, samal ajal kui ema ilu kiidab, näen mina Benjamin Buttonit, aga see pole oluline. Nii nagu igale emale on ka minu laps minu jaoks ülim. Ja ta on tõesti ülim. Selles mõttes, et mul puudub igasugune varasem kogemus lastega ja võib olla ongi kõik lapsed oma loogikaga sama säravad pliiatsid, ma ei vaidle üldse vastu, aga Ida on mulle õpetanud, et lapsed on tihti palju andekamad ja targemad kui me oskame ettegi kujutada. Viie-aastane küll, aga nupp nokib nii, et ma jummmmala tihti lihtsalt jään hämmingus mõtlema, kust lapsed oma teadmised võtavad. Või vankumatu loogika, millele on raske vastu vaielda.

Ida on ka äärmiselt tubli ja tragi laps. Temaga koos reisida on 99% ajast lausa lust, sest ta ei muutu virilaks ega väsi ära. Pikad jalutuskäigud, kirikud,muuseumid – me ei ole pidanud käima vaid  nö laste asju tegemas, sest Idat huvitavad need asjad, kuhu me teda tirime. Muidugi naudib ta nagu iga väike laps üle kõige lõbustusparke ja mänguväljakuid, aga ei ole haruldane juhus kui Ida kirikust möödudes ütleb, et tahab sisse minna. Me oleme külastanud kirikuid Riias, Stockholmis, Kopenhaagenis ja ma olen püüdnud lapsele arusaadavalt selgitada, miks seal on küünlad ja hauakivid ja muud sellist värki. Hariv endale ja hariv talle.  Ida on tubli laulutunnis, näitetunnis, tantsutunnis, lasteaias ronimas käies, ujumas käies, matkamas käies…Jah, ma julgen öelda, et ta on isegi andekas.

Ida on tõesti (mulle kui emale) ÜLIM.

Kui see kõik on öeldud, siis pean ma ka ütlema, et Ida on nagu te teate ainuke laps ja ma näen, et tal on, hoolimata sellest, et me püüame teda mitte ära hellitada, üksiku lapse sündroom. Meil on kodus päris ranged reeglid, kuid Ida on meister reeglite väänamises. Kui diivanil pole lubatud süüa, sest määrib diivani ära, paneb ta pleedi alla ja ütleb, et aga diivanit ja pleedi saab pesta ning pealegi on ta näinud, et mina ju söön. Miks siis tema ei või. Õige. Ma ei ole alati kõige parem eeskuju emana. Kipun olema see “tee mu sõnade mitte tegude järgi” tüüp.   Ida oskab seda ära kasutada.

Ta oskab jonnida, lihtsalt jonni pärast tunde. Ta võib olla nagu Tõnisson, raputa ja sakuta ja pane pärast tunde “see, kes on meie Issand” salmi pähe õppima, aga ta ei ütle, kas tema lasi parve põhja. Ta on meister ignoreerimises ja vaikimises kui ta tahab, st ei taha rääkida ja vastata.

Ida on kangekaelne, isepäine ja enesekeskne, ta ei oska teistega arvestada ja teistega asju jagada. St ma küll üldistan siin natuke ja teen talle liiga, sest see ei ole alati nii, aga kui Ida tahab, et tal jalanõud ära võetakse KOHE, siis see peaks olema KOHE, mitte siis kui ma olen endal 7438029621 poekotti käest pannud. Kui oleks tema teha ja ta ei oleks vaid viie-aastane, siis jääks igas vaidluses tema sõna peale.

Ida on keerulise iseloomuga ja ma juba tean, ette et me hakkame päris tuliselt vaidlema kui ta vanemaks saab, sest no Skorpion ja Kalad…Mu ema on ka Skorpion, ma tean, kui tuliseks nende kahe tähtkuju vahelised vaidlused võivad minna.

Sellest kõigest hoolimata jääb Ida mulle ikka ülimaks. Sest see on loomulik.

Ja mis puutub minusse ja sellesse, et olen endast liiga heal arvamusel. Teate, ma olen olnud väga madala enesehinnanguga ja mul on ausalt hea meel, et ma olen muutunud, selle kallal tööd teinud ja endasse uskuma hakanud aastatega. Ma ei tahaks olla see ebakindel suss. Mulle hakkas täna silma Õhtulehe pealkiri, kus Brigitte Susanne Hunt ütleb, et ta on parem ülbe lits kui odav kuivik. Ma ei ole küll sõnakasutusega nõus, AGA PÕHIMÕTTELISELT olen ma nõus. Parem liiga heal arvamusel kui ebakindel tossike.

Minu arvamus pole kindlasti alati ainuõige, ma ei usu, et ma olen seda ka kunagi väitnud, aga mulle meeldib, et mul on oma arvamus. Kui see on pahe, siis  – põrgus pidigi lõbusam olema;)