Ma oleks natukene pettunud olnud kui keegi Marimelli feikide blogijate postituses mind poleks feigiks nimetanud. Nagu ma ka ütlesin eelmises postituses, küll vaid parooliteadjatele, siis jah blogi-mina on parasjagu feik.

Marimellide postituse kommentaarides oli minu kohta kirjutatud “EWTBB on endast jälle liiga heal arvamusel, tundubki et tema laps on ülim ja tema arvamus ainuõige, vastu pole mõtet vaielda, sest siis saad.”

Palun öelge mulle, milline ema ei peaks oma last ülimaks? Kas pole nii, et igale emale on oma laps kõige armsam ja targem ja nunnum? Vähemalt niikaua kuni lapsest ei ole saanud narkomaani, varast, sarivägistajat, Breivikut… Ma ei tea, kas see tegelikult ka nii oli, aga mu ema on mulle rääkinud, et kui ma sündisin, siis ema ei jõudnud ära imestada, et isssssand kui ilus laps. Vanaema oli mind vaadanud ja öelnud, et mis ilus, vaata kui suured kõrvad tal on. Aga oma emale jäin ma kõige ilusamaks lapseks kõrvadest hoolimata. Ma ise olen ka mõnikord (jah, ma olen just nii palju halb inimene) vaadanud mõnd beebit ja jumala eest, samal ajal kui ema ilu kiidab, näen mina Benjamin Buttonit, aga see pole oluline. Nii nagu igale emale on ka minu laps minu jaoks ülim. Ja ta on tõesti ülim. Selles mõttes, et mul puudub igasugune varasem kogemus lastega ja võib olla ongi kõik lapsed oma loogikaga sama säravad pliiatsid, ma ei vaidle üldse vastu, aga Ida on mulle õpetanud, et lapsed on tihti palju andekamad ja targemad kui me oskame ettegi kujutada. Viie-aastane küll, aga nupp nokib nii, et ma jummmmala tihti lihtsalt jään hämmingus mõtlema, kust lapsed oma teadmised võtavad. Või vankumatu loogika, millele on raske vastu vaielda.

Ida on ka äärmiselt tubli ja tragi laps. Temaga koos reisida on 99% ajast lausa lust, sest ta ei muutu virilaks ega väsi ära. Pikad jalutuskäigud, kirikud,muuseumid – me ei ole pidanud käima vaid  nö laste asju tegemas, sest Idat huvitavad need asjad, kuhu me teda tirime. Muidugi naudib ta nagu iga väike laps üle kõige lõbustusparke ja mänguväljakuid, aga ei ole haruldane juhus kui Ida kirikust möödudes ütleb, et tahab sisse minna. Me oleme külastanud kirikuid Riias, Stockholmis, Kopenhaagenis ja ma olen püüdnud lapsele arusaadavalt selgitada, miks seal on küünlad ja hauakivid ja muud sellist värki. Hariv endale ja hariv talle.  Ida on tubli laulutunnis, näitetunnis, tantsutunnis, lasteaias ronimas käies, ujumas käies, matkamas käies…Jah, ma julgen öelda, et ta on isegi andekas.

Ida on tõesti (mulle kui emale) ÜLIM.

Kui see kõik on öeldud, siis pean ma ka ütlema, et Ida on nagu te teate ainuke laps ja ma näen, et tal on, hoolimata sellest, et me püüame teda mitte ära hellitada, üksiku lapse sündroom. Meil on kodus päris ranged reeglid, kuid Ida on meister reeglite väänamises. Kui diivanil pole lubatud süüa, sest määrib diivani ära, paneb ta pleedi alla ja ütleb, et aga diivanit ja pleedi saab pesta ning pealegi on ta näinud, et mina ju söön. Miks siis tema ei või. Õige. Ma ei ole alati kõige parem eeskuju emana. Kipun olema see “tee mu sõnade mitte tegude järgi” tüüp.   Ida oskab seda ära kasutada.

Ta oskab jonnida, lihtsalt jonni pärast tunde. Ta võib olla nagu Tõnisson, raputa ja sakuta ja pane pärast tunde “see, kes on meie Issand” salmi pähe õppima, aga ta ei ütle, kas tema lasi parve põhja. Ta on meister ignoreerimises ja vaikimises kui ta tahab, st ei taha rääkida ja vastata.

Ida on kangekaelne, isepäine ja enesekeskne, ta ei oska teistega arvestada ja teistega asju jagada. St ma küll üldistan siin natuke ja teen talle liiga, sest see ei ole alati nii, aga kui Ida tahab, et tal jalanõud ära võetakse KOHE, siis see peaks olema KOHE, mitte siis kui ma olen endal 7438029621 poekotti käest pannud. Kui oleks tema teha ja ta ei oleks vaid viie-aastane, siis jääks igas vaidluses tema sõna peale.

Ida on keerulise iseloomuga ja ma juba tean, ette et me hakkame päris tuliselt vaidlema kui ta vanemaks saab, sest no Skorpion ja Kalad…Mu ema on ka Skorpion, ma tean, kui tuliseks nende kahe tähtkuju vahelised vaidlused võivad minna.

Sellest kõigest hoolimata jääb Ida mulle ikka ülimaks. Sest see on loomulik.

Ja mis puutub minusse ja sellesse, et olen endast liiga heal arvamusel. Teate, ma olen olnud väga madala enesehinnanguga ja mul on ausalt hea meel, et ma olen muutunud, selle kallal tööd teinud ja endasse uskuma hakanud aastatega. Ma ei tahaks olla see ebakindel suss. Mulle hakkas täna silma Õhtulehe pealkiri, kus Brigitte Susanne Hunt ütleb, et ta on parem ülbe lits kui odav kuivik. Ma ei ole küll sõnakasutusega nõus, AGA PÕHIMÕTTELISELT olen ma nõus. Parem liiga heal arvamusel kui ebakindel tossike.

Minu arvamus pole kindlasti alati ainuõige, ma ei usu, et ma olen seda ka kunagi väitnud, aga mulle meeldib, et mul on oma arvamus. Kui see on pahe, siis  – põrgus pidigi lõbusam olema;)