Marimell kirjutas eile teemal, millest ma olen ammu juba mõelnud. Igal pool on ühed ja samad näod, et ausõna kopa viskab ette. Alustame algusest. Kui BSH “tekkis” vaatasin ma igavusest paari tema blogi. Oma üllatuseks leidsin ma, et need olid täiega coolid, BSH tundus lahe ja vaba ja hästi värske vaheldus. Olgugi, et ma olen ilmselt sihtgrupist sada aastat vanem, hakkasin ma teda ka Instas jälgima, huvitav oli. Siis aga hakkas teda uksest ja aknast sisse tulema nii, et mul tekkis totaalne üleküllastus. Võtsin oma laigi ka ära, mitte et see üks õnnetu laik midagi muudaks ja see polnudki eesmärk mingit steitmenti teha, lihtsalt mulle tundus, et teda tuli nii palju igalt poolt, et ma ei tahtnud vabatahtlikult ka veel lisaks BSH uudiseid kuulda ja näha.
Teine kuju, kes mulle õudselt meeldis (meeldib?) on Daniel Levi. Jällegi nii äge tüüp, totaalne vastand kuivale ja mornile eestlasele. Ma olen täiega ta tegemistele kaasa elanud ja nö pöialt hoidnud. Ja siis hakkas ka teda uksest ja aknast sisse pritsima. Nii palju, et mul viskas kopa ette. Ma ei taha enam rohkem Daniel Levi Viinalassi. Samas kuulasin ühel õhtul koju sõites Pereraadiot, kus ta oma naisega oma suhtest ja abielust ning maailmavaadetest rääkis. Hästi huvitav kuulamine oli. Aga ikkagi
Asi tegelikult polegi üldse ei Daniel Levis ega Brigitte Susanne Huntis, vaid selles, et meil on liiga vähe “staare”, väikese riigi “mured”. Meie meedia viga on see, et tuleb üks kirkam kriit korraks esile ja siis nätsutatakse seda kriiti nii kaua, kuni kõigil on oksendamiseni. Pole üldse ime, et tulevad negatiivsed kommentaarid ja negatiivne suhtumine, sest kõigil on kopp ees.
Mingi hetk topiti igale poole Teele Viirat, Lauri Pedajat, Kristel Aaslaidi. Inimestel pole ju mitte midagi viga, aga kui ükskõik, mis kanalilt 24/7 samad näod vastu vaatavad, siis öäk noh. Anu Saagim oli mulle ka täiesti vastumeelne kui ta igast ajakirjast ja saatest vastu vaatas. Ma ei ole teda kunagi pidanud rumalaks naiseks, ega ole ta peale kade olnud (kuigi milline naine ei tahaks välja näha nagu tema?), aga ma tahtsin Anu Saagimi pausi vahel. Nüüd kui teda on tunduvalt vähem (ja ikka on ta igal pool!), on mu arvamus temast hoopis positiivsem.
Marimell kirjutas, et blogijaid ja vlogijaid võiks rohkem kaasata oma telesaadetesse ja mujale. No minu meelest on neid ka juba päris palju kaasatud, aga täpselt jälle nii, et ühed ja samad näod ning pole ime, et neist kopp ees on. Mallukas, Marimell, Porgand, Mallukas, Mallukas, Porgand, Porgand, Mallukas, Mallukas, Marimell. Katrikats ja Juhani ka. Viimastest mul endal veel kopp ees ei ole (tunduvad ikkagi väga khuulid noored), aga ega see kaugel ka pole, kui nendest üleküllus tuleb. Kommentaarides kirjutati, et no saatesse ei saa ju blogijaid/vlogijaid kutsuda, sest 70aastane memm ei tea neid. Ma võin teile ausalt öelda, et mu 86-aastane vanaema ei teaks kes Liis Lemsalu ja Jesper Parve on kui nad ei oleks nii tihti teles. Seepärast ta neid teabki. Inimesed ei vaata totakaid telemänge seal osalevate inimeste pärast, vaatavad need, kes leiavad, et need saated on meelelahutus ja siis pole vahet, kes seal end tolaks teevad. On see Brigitte Susanne Hunt või blogija Põlvast. Paljud blogijad ilmselt ei sobiks saadetesse, sest pole jutuinimesed (nt mina olen 100% kirjutaja), aga edevamate isMendite seast võiks leida pärle küll ma usun. Miks mitte uusi siis proovida? Oleks vaheldust, rohkem kloune ja vähem negatiivset vingumist, et kopp on ees. Aga ei… Ikka ühed ja samad näod oksendamiseni.
Perekonnanimesid käänatakse nagu vastavaid käändsõnu ehk sul on Brigitte Susanne Hundist kopp ees. Aga postituse sisuga olen 800% nõus. Kusjuures kummaline, et kas need inimesed ise ei tunne seda tõrget, et “oota kui ma IGAS saates olen, siis ma lõpuks tekitan rahval okserefleksi ju…?” Või kas edevus on nii suur, et ei taju ise seda momenti ära?
Ma ei vaata juba mõnda ühtegi telesaadet just nimelt sellepärast, et need inimesed ei ole minu jaoks enam huvitavad. Olen teda näinud räppimas, kedagi imiteerimas, viktoriini mängimas, laulmas, tantsimas – you name it. Kümme korda parema meelega vaataksin kedagi enda jaoks pooltundmatut, kes pole meedias ära leierdatud. Säravaid ja huvitavaid inimesi on ju mega palju ja igasugustelt aladelt, aga kõigil saatetegijatel oleks nagu kamba peale üks ainus telefoniraamat…
Kui mina koolis käisin õpetati, et nime tüvi käänamisel ei muutu, ehk siis Huntist. Millal see muutus?
Ei tea mina, mis ajast, aga nii on:
https://keeleabi.eki.ee/?leht=8&id=45
Täiesti ebaoluline norimine, lihtsalt kriipis silma 😀 Teiste õigekeelt peaksid vist tegelt korrigeerima ainult need, kes ise veatult kirjutavad. Mul endal eelmises kommentaaris ka kirjaviga sees, nii et mida mul on targutada üldse 😀
President Kaljulaid soovib näiteks, et tema nimi käänatakse Kaljulaidist mitte Kaljulaiust. Kuigi viimane on käändsõnu arvestades õige. Lennart Meri käänatakse ju ka Merist ja Merile, mitte Merest ja Merele. Ma mäletan, et meile koolis õpetati, et nimesid käänatakse nii nagu nimeomaja soovib. A ma käisin koolis ka 10 aastat tagasi. Ja kes see Hunt on, seda ei tea ma üldse. Õnneks Eestist väljaspool elades ei pea selliste persoonidega kursis olema 🙂
Ekspert ei ole ja vaidlema ei hakka, aga ausalt oleksin võinud pea anda, et mulle koolis õpetati, et nimesid EI käänata. Mäletan veel väga hästi kui õpetaja pidi andma kiituskirja vms inimesele, kelle perekonnanimi oli Lind ja ta oli nii hädas, et kas peab siis kirjutama Lindile, kui 12 aastat oleme Linnule kirjutanud. Lõpuks kirjutas, et kiituskiri Lind Pillele:D Aga see selleks.
Olen Pillega nõus, et säravaid inimesi leiaks igast valdkonnast, aga justkui täpselt ongi ainult üks telefoniraamat. Hea näide on näiteks ETV Eesti mäng, kus igasugu tuntumaid ja tundmatumaid, kohmekamaid ja säravamaid inimesi on külalisteks. Minu meelest hästi tore. Ma saan ka aru, et agendid on üliagarad ja peab loomulikult püüdma oma staare pildil hoidma, aga kas tõesti okserefleksini? Mina nende staaridena ei tahaks olla nii valvestaar, et ongi nii nagu Pille kirjutas – äppimas, kedagi imiteerimas, viktoriini mängimas, laulmas, tantsimas – you name it.
Mulle õpetati põhikoolis, et tüvi ei muutu perekonnanime käänamisel. Ja keskkooli ajal tuli luba seda käänata nii ja naa, võimalusel küsida, kuidas nimeomanik soovib. Samas aga muudab ju mõni nimi sõnana käänates tähendust, see ei tundu nagu õige. Näiteks mu enda nimi on Uus. Alati on olnud Uusile ja ma ise eelistan ka nii. Kusjuures nüüd mul on kolleeg kelle nimi on Uue. Sedasi me võiks ju täitsa ühenimeliseks muutuda 🙂
With all respect… aga see marimelli postitus tundus küll, kas äga kalkuleeritud “ving ja hala” eelreklaamina mingile nende endi tulevasele projektile, mille tarbeks usinalt reklaamvõtteid korraldati või siis kadeduseussi närimise sündroom. Idee õige, et igal pool ühed ja samad näod, aga kas on vaja igas lõigus n+X korda rõhutada, et miks näiteks ei võiks olla nemad paarisaates, nemad kokasaates, nemad Y saates. Häirima hakkas juba lõpus (tegelikult poole artikli pealt juba).
Jah, olen sellega nõus, et selle enda reklaami oleks võinud sellest postitusest välja jätta, mind ka nats häiris, aga samas ega nad midagi valesti ka ei kirjutanud, sest põhimõtteliselt miks mitte ka nemad?
Ma olen vist üks neid õnnelikke, kes reageerib lühendile BSH (kuskile tuli hiljuti ette ja olin sunnitud pika jutu lõpuni lugema, et teada saada, uudishimu, noh) suure küsimärgiga ja ei tea temast midagi peale selle, et nüüd oli mingi teema Anu Saagimiga. And that’s it.
Kui mul telekas oleks ja seda vaataks, oleks ka kopp ees ilmselt sellise tulva peale. Küll ikka viitsivad.
Kusjuures nii naljakas, et ma tegelikult ei vaata ka telekat, aga ikka lendab ta igalt poolt mulle sisse:D
Neil tegelastel on heade connectionitega managerid kes neid pushivad. See on töö, bisnes. Kui saab mõnele blogijale ka manageri v vajalikud produtsentidest tutvused, küll näeks neid ka rohkem.
Ei no jaa, ma saan aru, et head managerid, aga issake, kas saatejuhtidel/tegijatel endal ei ole kopp ees.
Seetõttu ei vaata ma neid saateid, ei käi kümnel eri versioonis kontserdil, külasta igat kodukohvikupäeva ega laata. Ja seda mitte ainult seetõttu, et mulle nt ei meeldi mõni laulja või inimesed ei teeks väga lahedaid küpsetisi, neil ei oleks väga ilusaid kodusid. Kôik on mõistlikus koguses väga okei, aga sellisest ürituste/saadete voolust hoian ennast eemale.
Kusjuures nii palju kui ma ka ei armastaks kodukohvikutepäeva mõtet, siis ka nendest on mul kopp ette tulemas. Igas külas ja igal tänaval on oma kohvikutepäev ning igavaks läheb juba. Tglt ju üks ja see sama copy ja paste,
kuidas sul küll saavad sellised asjad närvidele käia? Korda minna? ära ava, keri edasi ja kogu lahendus. ma näen ka neid nimesid, aga ei ava, ei kuula, ei loe, ei vaata, täiesti ükskõik.
Usu voi mitte, mu elu ei jaa toesti seisma ja ma ei hakka üle keha värisema kui neid nimesid näen, aga aru ma ei saa, ka tõesti ei tohi öelda, et eesti meedia on nats ühe telefonimärkmikuga, ilma et keegi ei ütleks, omg saa üle, ära loe jne
Sul on instas ka, päris ausalt kohe, ilusaid, väga ilusaid, vägaväga ilusaid ja vägavägaväga ilusaid pilte/hetki ja videosid üleval, aga nii palju, et lõpuks hakkab tööke sama efekt, millest ise kirjutad. Et siis, tegelikult võiksid sa sel juhul sama asja küsida iseendalt, miks sa seda teed, kui pmst töötab see sulle ühel hetkel vastu? Oleks harvem ja vähem, võidaksid ehk rohkem. Ah, ma ei tea, tundus nagu miski seos olevat, aga ehk panen puusse ka.
Aga muidugi voib sama efekt tekkida, uldse ei vaidle vastu. Samas ma arvan et ma pole lihtsalt muus meedias esindatud et üks tühine insta-konto uldse oluline oleks selles valguses.