blogijad
Mis värk nende kustutamistega on?
Mul on paar (hmm, okei räägime hetkel vaid paarist) lolli harjumust. Õhtul enne magamaminekut mängin candy crushi ja scrollin Facebooki läbi selle mõttega, et vaatan, mida erinevates blogides kirjutatakse pealkirjade järgi, et siis hommikul hommikohvi kõrvale lugeda.
Ja ma lähen jummmmalast närvi kui selle kuue tunniga, mis ma magan, on postitus ära kustutatud. Just like that. Okei, üks kord. Okei, kaks korda. Aga blogijad kustutavad oma postitusi pidevalt. Miks? Miks seda teha? Et kirjutad midagi, ei saanud positiivseid kommentaare või üldse kommentaare ja tunned, et krt, siis ma ei taha, et see postitus üleval oleks kui inimesed minuga ei nõustu? Mul on sada tuhat korda inimesed siin blogis minuga mitte nõus olnud ning mõnikord mulle isegi selgeks teinud, et mul ei ole õigus, aga ma ei kustuta ju sellepärast oma arvamust ära. Isegi kui mu arvamus hiljem muutus.
Või milleks siis üldse blogida mingitel teemadel kui pärast ei julge oma näo ja nimega arvamuse taga olla? Ma päriselt ei saa aru. See ajab mind närvi, et inimesed nii selgrootud on. Kas teid ei aja närvi? Mõnes mõttes ju sama, et ajakirjanik tõmbaks mingi teema üles ja siis mõtleks järgmisel hommikul ümber, et pagan, vist läksin liiale, et unustaks ära ja kustutame ära.
See kadedus
Mul ei tulnud õhtul und. Scrollisin Facebookis, Instagramis, Delfis, blogides ja mõtlesin ühe raamatu peale, mida mu sõbranna hiljuti luges. Ma nime ei mäleta, aga laias laastus räägib sellest, kuidas inimese aju töötab. Muuhulgas toodi seal välja ka see, et kui ikka midagi väga kritiseerid, siis on selle taga kadedus. See teooria hakkas mind närima.
Ühelt poolt olen ma sellega nõus. On ikka asju, mis teevad kadedaks. Või panevad mõtlema, et aga miks tema ja mitte mina. Ma ei tea, no näiteks, miks tema võitis loteriil suure summa, miks tema sai päranduseks kadunud lehma lellepojalt villa Balil, miks mina ei võitnud seda konkurssi, miks mina ei saanud seda tööd, miks mulle ei kuku midagi sülle. Inimlik kadedus. Samas natuke selline abstraktne kadedus. Otseselt ju ei häiri või ei pane vanduma, aga natuke ikka kriibib, kasvõi korraks. Siis läheb meelest ja liigud eluga edasi. Võib olla hakkad ise tegutsema. Kunagi üks mu tuttav ütles, et kadedus on edasiviiv jõud. Ma olen sellega ka natuke päri. Et kui kadestan, et naaber saab lubada endale x ja y asju ja ma tunnen, et tahan ka, siis pean ma selle nimel pingutama. Hoopis teine teema on see, et me püüame naabrist paremad olla ja end ikka võrdlema kipume.
Hiljuti jäi mulle silma üks arutelu, kus müügis oli uhke villa ja inimesed kommenteerisid, et tasuta ka ei tahaks, sest maitsetu. Maitsetu või mitte, aga mis loll jutt, et tasuta ka ei tahaks. Kas see võiks olla kadedus? Ma arvan küll. Olen ise mõned korrad mõelnud mõnd kodu vms vaadates, et esimese hooga tahaks öelda, et ma küll nii ei teeks, aga siis hakkan mõtlema, et miks ma nii ütlen. Kas seal taga võib ka väike kadedus olla? Võimalik. Et tahaks endale sisestada, et ei meeldi või et mina küll nii ei teeks, siis pole põhjust kadeduseks. Kõlab loogiliselt. Seega kadeduse-teooriaga nõus.
Samas jälle. Paljud tuttavad näod on viimasel ajal abiellunud. Eile vaatasin kolme inimese (naise) pulmapilte. Kõik kolm on mulle ebasümpaatsed, kõik kolm on minu meelest mitte kõige kaunimad naised oma tavaolekus. Kaks neist nägid aga pulmapiltidel välja tõeliselt säravad ja kaunid, õnnelikud ja armastust täis, kolmas see eest oli mu meelest nagu vahakuju, elutu ja kole. Kui ma tooksin selle viimase pildi siia välja ja ütleksin, et no on minu meelest kole naine, siis saaksin ma esimeseks kommentaariks, et kade oled. Püüdsin seda kadedust analüüsida. Kas olen kade? Et ei saanud selliseid pulmi lubada? Et ise ei ole nii ilus? Et ise ei ole armastatud? Et ise…? Meil olid väga ilusad ja armsad pulmad, praegu muidugi teeks ma teistsuguse peo, aga 11 aastat tagasi olime me hoopis teised inimesed. Ilus olen ma piisavalt inimeste jaoks, kes mind armastavad. No ei ole kade. Lihtsalt ei meeldi. Sama ka teatud inimeste tegevused, väljaütlused, arvamused, olek, riietus, soeng, you name it. Ei ole kade. Tee või tina.
Vana hea klassika siin blogi kommenteerijate ja minu vahelisest erimeelsusest. Mulle ei sümpatiseeri Kersti Kaljulaid (mis ei tähenda, et ma teda targaks naiseks ei peaks), ei meeldi ja kõik. Kade. Sest tema on president ja mina ei saa kellekski mitte kunagi. Aga kes seda ütleb, et ei saa kellekski. Mis on kellegi jaoks see keegi? Ambitsioonid on erinevad. Minu ema tahtis, et minust saaks vähemalt välisminister, suursaadik või Nobeli preemia laureaat, halvimal juhul jurist. Ma ei saa öelda, et minust ei võiks üks neist neljast saada (okei, Nobeli preemia siiski välistaks), aga mul ei ole selleks absoluutselt mitte mingit ambitsiooni. Ja kui ma ütlen, et pooled meie ministritest ja Riigikogu liikmetest on lambad ja isegi mina võiks ilma igasuguse probleemita neid asendada, siis ei räägi ju minus kadedus, vaid mõistuse hääl.
Mis “eveliisilikult kibestunud” arvamusblogija ma oleks kui ma ei tooks näiteid ka blogijatest. Pean ausalt tunnistama, et 90% blogijate saavutustest jätab mind külmaks, loen postitusi nagu scrollitavat tapeeti, lihtsalt harjumusest, aga laias laastus jätavad mind külmaks inimeste laste sünnid, uued töökohad, uued kodud, reisid… Välja arvata kui on ilusad kodupildid (nagu näiteks üks mu lemmikblogi,mida mulle täiega meeldib vaadata stiili ja piltide pärast) või huvitavad reisijutud (näiteks Susanna blogis), mis mulle pakuvad lihtsalt mõnusat emotsiooni, aga kadedust ma küll ei tunne, et appike, miks mina ei saa. On blogisid ja blogijaid, kes ajavad mind nii närvi, et ma ei suuda neid isegi lugeda, mitte kadedusest, vaid selle pärast, et nad tunduvad ulmedebiilikud. Kelle jaoks olen mina ulmedebiilik, kes minu jaoks – elu. Osa ajavad mind megalt närvi oma poliitkorrektsusega. Ühte oma endist lemmikblogi ma enam ei suuda lugeda, sest kommentaaridest sain aru, et inimene peab end näiteks minust paremaks ja tema poliitkorrektsus muutus mulle vastumeelseks, kahepalgeliseks. Ometi on “kibestunud” minu blogilistis blogijaid, kelle tegemistele ma elan kaasa ja täiega tunnen rõõmu nende kordaminekutest. Ei jäta külmaks, vaid tunnen siirast rõõmu. Üllatus-üllatus, üks neist on…Herling (te arvasite, et Ebapärlikarp, eksju?) Blogijad ei aja mind kadedaks.
Küll aga julgen ma väita, et paljude kommenteerijate sõnade taga peab olema kadedus. Ma mõnikord loen kommentaare (mitte enda kohta) ja mõtlengi, et mis ajendab inimest niimoodi kirjutama. Lihtne näide. n+1 aastat on kommenteerijad vingunud, et mis inimene see Mallukas on, et lube ei tee. Ja siis teeb tüdruk load ära. Mis läheb lahti. Kommentaarid, et teeme panused, kuna ta avarii teeb, kogume allkirju, et ta ei saaks lube. Reaalselt vastik lugeda. Keegi ütles, et no eks näis, mis auto talle antakse, sest ise ta ju ei osta midagi. Kui selle lause taga ei olnud kadedus, siis ma ei tea, mis kadedus on. Mina oleks ka kade. Kes ei oleks tasuta auto pärast kade? Või tasuta maja ei tahaks nagu eelpool kirjutasin? “Ise teenitud on palju suurema väärtusega” öeldakse. Jaa, osaliselt olen ma nõus. On tõesti hea tunne kui oled ise midagi teinud ja saavutanud, aga tasuta majadest ja autodest ei ütleks keegi ära. Eriti need, kes vastu rinda taovad, et nemad küll ei tahaks.
Osa kommenteerijaid ütleb, et aga miks ma peaksin kade olema sinu (st minu) peale või blogija peale, kel on vaid põhiharidus ja neli last ning kes tööl ei käi. Aga võib olla just selle viimase peale oledki kade? Et pead ise tegema tööd, mis ei meeldi, samal ajal kui keegi “mõttetut mula” kirjutades ära elab. Olgu see siis tasu saades jogurtites, šampoonides või taskurahas. Vähemalt ei pea hambad risti tegema midagi, mis ei meeldi. Ma isegi saan aru, miks minu peale kade ollakse.
Seega see kadeduse teema on ikka nii ja naa. Osaliselt ma täielikult nõustun, et kadedus on kriitika ja sõimu taga, osaliselt jälle ei nõustu üldse. Mida teie arvate sellest teemast?
This displeases me!
Tuntud blogija oma lugejatelt/fännidelt igapäevaselt: Kas te ütleksite mulle, kust saab, kuidas saab, kuidas jõuab, millega saab, miks on vaja, kes see on, mis see on, milleks seda vaja on, kuidas lahendada, kuidas küsida, miks valmistada, millest valmistada, millist värvi teha, milline mudel valida, miks see parem on, mitu last saada, palju on lasteraha, kes on meie peaminister, palju maksab Selveris kilo tomateid, kes teeb?
Blogilugejad: Kallis inimene, kasuta Google otsingut!
Tuntud blogija:
Blogilugejad tuntud blogijalt: Kas sa ütleksid mulle, kust saab, kuidas saab, kuidas jõuab, millega saab, miks on vaja, kes see on, mis see on, milleks seda vaja on, kuidas lahendada, kuidas küsida, miks valmistada, millest valmistada, millist värvi teha, milline mudel valida, miks see parem on, mitu last saada, palju on lasteraha, kes on meie peaminister, palju maksab Selveris kilo tomateid, kes teeb?
Tuntud blogija oma lugejatele/fännidele:
Mina:
Inimesed. (Kodu)riided. Mina.
Kogumispäeviku grupis tõstatati huvitav küsimus koduriiete kohta. Mitmed blogijad on juba jõudnud oma arvamust avaldada. Mina rääkisin kogumispäeviku lehel kaasa, et ma pole KUNAGI aru saanud koduriiete konseptsioonist ja tahtsin sel teemal pikemalt ka blogis kirjutada, sest…
Ma ei ole kunagi aru saanud, mis asjad on koduriided ja miks need peaksid erinema riietest, mida ma tavaliselt ning ka väljaspool kodu kannan ja miks ma peaks neid vahetama. Panen hommikul riided selga ja õhtul võtan seljast ära. Lihtne. Samas ei ole kõik nii must ja valge. No näiteks täna. Taksoga kodu poole sõites ei suutnud ma ära oodata, kuna saaks koju ja kleidi seljast ära võtta. Ei, mitte sellepärast et see oleks ebamugav, vaid ma olin selle kleidiga kümme tundi reisinud. Rongis, lennukis, bussis, taksos. Tassinud kohvreid ja higistanud. Muidugi ma tahan selle seljast ära saada. elementaarne. Aga ma ei pane selga koduriideid.
Ma panen selga riided. Mul oli lapsest saati selline kiiks, et ka kodus peab “presentaabel” välja nägema. No et kui keegi kogemata külla tuleb. Või noh on riideid, mida ma jah pigem kannan vaid kodus, aga laias laastus on need siiski ka riided, millega ma võiksin minna ka tänava peale, inimeste sekka. On riideid, mille ma koju jõudes kohe ära võtan, sest ma ei tahaks neid rikkuda, need on liiga hinnalised ja neid ei saa lihtsalt poest asemele osta (see konkreetne valge seelik on näiteks vanaema riidekapist ja üks minu lemmik). Samas on riideid, millega ma käin tööl, külas, kontserdil, kannan puid, pühin tolmu, teen süüa. Mõnikord saavad need riided kannatada. Näiteks olen ma paganama kurb, et ma ajasin veini oma lemmik t-särgile. Okei, et üdini aus olla, siis selle Massimo Dutti särgi ostsin ma Marekile, aga kuna ma olen valgete t-särkide hull, siis ühel hetkel oli mul vaja laenata ning kuna see sobis nii hästi, siis ma sujuvalt omistasin selle. Nüüd on see rikutud. Kahju on, aga ma ei oleks tulnud selle pealegi, et võiks koju jõudes teise t-särgi selga panna. Vähe sellest. Alguses istusin ma samas riietuses kai peal, siis hakkasin võsa maha raiuma, kui avastasin, et raiun juba liiga hoogsalt ja võin särgi ära määrida/higistama hakata, võtsin seljast ära särgi, tulid külalised, panin selga tagasi.
Ehk siis. Mul on riided. Mitte kodu ja linnariided. Peoriided ja kostüümid on midagi muud. On ju loogiline, et kui mul on seljas pintsak ja seelik, siis nendes ma koju tulles kotlette praadima ei hakka, aga muidu on riie riie. Istun diivanil ka samade riietega, millega linnas käin, sest…No kuulge, ma ei ütle ju oma külalistele, et heiii…ära istu enne mu diivanile kui oled koduriided selga pannud, sest võib olla sa istusid trammiistmel, millel oli nähtamatu sitajunn. Voodi on teine teema. Linade vahele jah ma riietega ei lähe. Tundub nii vale. Aga ma ei vedele ka kunagi päeval voodis ja ei kutsu sinna ka oma sõpru, nii et probleem lahendatud.
Nüüd viskasin oma musta lemmikkleidi pessu ja panin selga roosa kleidi, mida võiks nimetada kodukleidiks, sest ma ei läheks sellega kodust välja. Aga samas võiks. Lihtsalt ma ei tunne end selles mugavalt, see teeb mind veel paksemaks. Kodus ju võib? Vahet pole. Kes see näeb. Mina ise näen. Ja sellepärast vahetasin ma ka riideid. Panin selga teise kleidi. Hetkel on see kodukleit. Sest see on liiga lühike (läks pesus megalt kokku). Ma võin sellega muru niita, kotlette praadida, aga ülehomme (kui ma ei ole seda kotlettide praadimise ära mökerdanud) võin ma möelda, et oh päris kena ja sobib teksade peale tuunikaks. Kodukleidist võib vabalt saada töökleit.
Ida on nagu mina. Marek seevastu vahetab KOHE koju tulles riided ära. Nende nö koduriiete vastu.
Ma saan kallitest firmamärkidest orgasmi
Sõbranna saatis mulle selle artikli lingi ja te ei kujuta ette, mitu erinevat mõtet mul seda lugedes peast läbi käis. Et lõpuni aus olla, siis ka mina armastan firmamärke, aga sinnani ma veel jõuan. Ma lugesin seda artiklit ja mõtlesin, et 1) pole ime, et blogijaid peetakse idiootideks 2) ma hakkan nõustuma Perekooli kägudega, kes väidavad, et blogivad vaid need inimesed, kel millestki (kasvõi mõistusest) puudu on 3)kas kõik müügiks, selles mõttes, et kas inimene ongi nii pinnapealne ja loll või vaid provotseerib, et uuesti kuulsaks (?) saada 4) kas see ongi see kuulsus, mille poole me (?), blogijad, püüdleme 5) kas nii lihtsalt toodetaksegi uusi staare – varsti hakkame nägema lugusid staar-blogija Madisest. Vist said kõik mõtted kirja, mis mind seda artiklit lugedes valdasid, nii et liigume edasi sinna kallite firmamärkide ja orgasmide poole.
Ka mina külastasin Pariisis Louis Vuittoni poodi. Jäi tee peale ette, olime ämmaga kahekesi, aega oli, mõtlesime, et miks mitte uudistada, mille pärast sabas seistakse. Nats tuli isegi nostalgia peale. Kohe kui kusagil saba oli, pidi kenasti ritta mindma, sest äkki on midagi head. Aga see selleks.?Seisime sabas ära nagu teised ja ausalt mõtlesin ka, et mis tunne oleks istuda sinna laua taha, juua šampust ja kohvi samal ajal kui teenindaja mulle hinnalist 3800eurost kotti näitaks (kindad käes, et seda kaitsta), öelda siis, et jah see sobib ja jalutada välja suure oranži LV logoga kandekotiga. Ma pean ka ausalt tunnistama, et pooled LV asjad mulle ei meeldiks kui seal poleks peal maailmakuulsat logo. Sama ka paljude teiste luksusbrändidega. Ma ihalen endale Gucci kotti, kuid ma ei ole kindel, et kott mulle meeldiks kui seal poleks tuntud logo peal. Fun fact – sain kunagi endale Versace käekoti, väga ilusa kujuga kott oli, vaid kuldne logo oli mu meelest liiast. Kangutasin selle sealt küljest ära. Kui hiljem sain teada, et tegu oli Versace logoga, õmblesin selle niidiga tagasi koti külge. Nii et ma selles mõttes ei saa staarblogija Madise üle irvitada, sest mulle meeldivad ka teatud brändid ja logod ja isegi nende kinkekotid.
Aga. Logode hullus – kui isegi teksapükstele pidi rihma panema peale nii, et pükste firmamärk näha jääks ja “kogemata” särgiäär üles unustada, et kõik ikka kindlasti seda näeksid, jäid minu puhul 1990-aastate lõppu/2000-aastate algusesse. Nui neljaks pidin ma jalga saama Iceberg teksad ja Versace pluusi, sest püha issand jumal kui keegi peaks arvama, et ma ei saa neid endale lubada. Tegelikult ei saanudki, minu tollane poiss-sõber pidi tegema kõik selleks, et saaks mulle soovitud riideesemed osta. Just selline 1000% harakas ma olin. Nagu ka 97% teistest väikestest linnadest pärit tüdrukuid, kel oli vaja midagi tõestada.
Normaalsed inimesed kasvavad sellisest näitamisest välja ja kuigi ka mind on Norras juba ootamas pakk uute Marimekko papudega, ja ma ei jõua ära oodata, kuna need kätte saan, siis ausalt – mul oleks piinlik mu elu tipphetk oleks postkontorisse pakile jätele minek, et saaksin sealt tuntud nimega kotikesega välja jalutada. Kuulutaksin tervele maailmale, et nüüd on mu maailm palju täiuslikum, sest mul on Instagramis näitamiseks uued jalavarjud. Või et ma teeks endast pilti DKNY kotiga, tunneksin elevust Michael Korsi saadetise üle nagu oleks taevast mannat sadama hakanud. Mul on elu jooksul olnud n+1 DKNY ja MK riideeset, on ka praegu, aga need ei ole ju luksusbrändid, millega eputada? Ma pigem varjan oma MK asjade logosid, sest ma ei tea…kuidagi piinlik on näidata, et mul ka.
Mulle meeldivad tuntud ja kvaliteetsete firmade riided ja kotid ning jalanõud, aga ma ei taha, et need kaugelt karjuksid firma nime. Ma ei taha seda näidata. Kallimad ja kvaliteetsemad märgid annavad mulle lihtsalthea enesetunde ja – enesekindluse (nagu hea pesu, mida me ju ei välguta, aga mis annab hoopis parema enesetunde). Mu meelest on firmamärkidega eputamine kuidagi nii eilne päev. Aasta 2000 kui võitis see, kel oli kõige suurema Armani kirjaga valge t-särk. Praegu tundub mulle, et võimalikult nähtavaid firmamärke kannavad just inimesed, kes tegelikult seda endale lubada ei saa. Kes tahavad tõestada, et nemad ka. Või inimesed, kes ongi nii lollid, et tekitavad tänu firmalogodega kottidele sotsiaalmeedias oma võltsmaailma – vaadake mind, ma olen parem ja elan paremini kui sina.
Väga häbiväärne juhtum
Ma arvan ka, et …. näo alaosa vajaks plastilist sekkumist.
… tarvitab juurde mõnuaineid. Poleks ime siis, kui ta psûhhoosis. Loodan, et eksin.
… lapsed, kes väidetavalt kunagi magusat ja muud rämpsu ei saa, Instagrami piltide põhjal vaid küpsistest, maiustustest ja limonaadist toituvadki.
Kas ta on igas asjas nii kahepalgeline?
Ma ei taha siin diagnoosi panna aga tähendan küll et … käitumine on väga sarnane bipolaarsusega.
Pettur/varas … tegi ka kammbäkki…ha ha
Teeb paar korda nädalas oma maltsast pilti ja siis ajab endale võileibu ja krõpse edasi näost sisse. Ja siis inimesed õhkavad veel nende piltide peale, et mmmm nii isuäratav, ära narri! Teile tundub paar pakist tulnud köögivilja selge vee sees hulpimas mingi jube maitsev kraam, päriselt ka?
Ta ju muud ei tee,kui on rase ja soiub alati kuskil teisest nädalast kui raske ja valus on olla.
Kuid näiteks… tundub olevat küll histriooniline isiksushäire- tahab olla pidevalt tähelepanu keskpunktist, on draamatiline, kunagi minevikus pidas seksiblogi (käitus meestega provokatiivselt ja vahetas neid tihti). Ilmselgelt tuleneb see sellest, et tema oma isa tarvitas alkoholi (seda on ta blogis maininud) ja nagu ka blogi kaudu olen aru saanud, siis oli isa ka emotsionaalselt üsna tuim tegelane- sealt ka siis see pidev meeste tähelepanuvajaduse otsimine … poolt täiskasvanu eas.
Kommntaar viisaka küsimusega, kas ta on sseesama kerjav mutt ei ilmunud.
Või ongi neil selline tore avatud suhe, et … tohib vahepeal meestega ka sebida ja asjatada?
Selle kolmekümne minuti sees näppis ta oma juukseid täpselt 74 korda! Jumal, miks inimene peab end koguaeg näppima.
Ma ei tea, mulle ta üldse ei sümpatiseeri. Titelik ninnu-nännu, sisutühi, kompleksid.
Omal vanust juba piisavalt, aga näiteks mingid suured läbipaistvate klaaside prillid ees, millel mingi lipsuke küljes jne
No mida krdit sa siis paned endast neid näopilte, kui kriitikat ei talu. Kui ise arvad et oled krdima ilus ja värske näed välja, ja kõik teised seda ei näe, siis don’t põe. Talu veits kriitikat ja ole üle.
No see naine pole iial 36! Ma pakuks 55 talle.
Need nabapluusid, mida ta armastab kanda on lihtsat jubedad. Tõesti, õigesti ütlesid, nagu lapspruut oma riietusega, mis ei kannata kriitikat.
… on riietuselt pigem neutraalne aga ehted ja kulinad (ja need võltsjuuksed, mida ta mingi aeg väga armastas 🤮) need on küll sellise odava Ida-Euroopa stiili musternäidis.
Või kas ta räägib kogu aeg niimoodi, eputades või beibetades või ma nagu ei saagi aru. 4.10-… “jäääää matchä lattät on mäil” “meil on krõpsä.. ja natukene kaaaarbse, saiää hihihi!” “musuu, töölää!” issand kui õudne, räägib nagu autist, vabandust.
…tundub vähemalt blogi järgi küll üks jube eksemplar olevat. Ise veel nii uhke oma üleoleva satiiri pärast. Küll elu õpetab.
…ongi ülbe, sest ta arvab, et saavutas nii palju oma AJUga.
Need on vaid MÕNED ANONÜÜMSED KOMMENTAARID Perekooli foorumist. Puhas tõde ja konstruktiivne kriitika, võib olla isegi meelelahutus. Selliseid kommentaare on seal kümnete lehekülgede kaupa.
Siis kirjutab üks blogija oma nime ja näoga midagi põhimõtteliselt sama ja mida ütlevad need samad, ülalpool kommentaare kirjutanud teadjakäod Perekooli foorumist? Nad kirjutavad:
Kui vana on shoppinq blogija?
Väga häbiväärne juhtum. Kahjuks tundub küll, et vaimselt on midagi valesti.
Are you effing kidding me?
Kuidas need vanasõnad paja ja katla ja pinnu ja palgi kohta olidki? Kui blogija oleks selle postituse kirjutanud anonüümselt Perekooli, siis ilguksid kõik kaasa, et oli jah nii ja oli jah naa, kedagi ei poodaks üles, sest…elu…Aga näed, kirjutas loll oma nimega ja pillutakse virtuaalsete kividega surnuks.
Pindu näen, aga palki mitte?
Ma olen tihti mõelnud, miks blogijad oma lastest igasugu detaile jagavad ilma ühegi filtrita ja lausa uhkusega postitavad kui need midagi rumalat korda saadavad. Seinad ära mökerdavad, ennast täis joonistavad, riided kusagil seljast kisuvad, vaiba alla kakavad…. Teiste postitused riivavad silma, aga enda omad? Ehk siis. Korraliku sotsiaalmeedia-emana jagan ma ka ju Ida elu ja mõttemaailma teiega.
No näiteks pidin eile Ida kaasa võtma kosmeetiku juurde. Lugesin talle sõnad peale, et käitu kenasti ja kui kenasti käitud, siis ma ostan sulle jäätist. Ida vaatas mulle otsa ja ütles, et ta käitub hästi kui ma ostan jäätist JA värviraamatu.
Või siis sõitsime ratsutama ja selleks, et Ida magama ei jääks, püüdsin teda ärkvel hoida ja palusin tal teed vaadata. “Sa vaata, et mõni hobune metsast tee peale ette ei karga,” ütlesin talle, “mis siis küll saaks?” “Jaa, seda me küll ei taha, siis läheks hobune katki ja me peaksime ta täis pumpama uuesti,” vastas Ida.
Mu meelest on sellised seigad vaimukad, naljakad, armsad. Eks ma natukene muidugi kasutan oma last selles mõttes ära, et olen tema eest otsustanud, et on okei jagada tema elu teistega. Kirjutada kõigest. Beebiea raskustest, kasvuraskustest emana kuni nende (minu arvates) humoorikate dialoogideni. Pole ma ka kunagi mõelnud, et äkki Ida tööandja kunagi loeb, et krt, sa beebina ei maganud ja muutsid oma ema välimuselt kümme aastat vanemaks, et me ei saa sind tööle võtta, tundud liiga hull tüüp. Või et appikene, sa arvasid, et Prangli saar on välismaa, et krt ikka liiga rumal, et sind tööle võtta. Ühesõnaga ma olen alati arvanud, et jagan Idast asju, mille üle ta kunagi piinlikust ei peaks tundma.
SAMAS.
Viimasel ajal on mulle ette visanud päris mitu kakateemalist postitust. Need ei pannud mind (kaasa) naerma, et, et hahhaaaa, päris hea pullivend või isver kui naljakas, vaid nina kirtsutama. Esiteks no lihtsalt ma ei ole jalaga-perse-kook-näkku-naljade-tüüp ja teiseks, olen ma mõelnud, et miks, oo miks, üks ema selliste asjade üle koos sadade, tuhandete lugejatega naerab. Või miks inimesed kommentaarides kaasa kiidavad, et täitsa pekkis on jah naljakas. Mina ei tahaks oma lapse üle naerda.
AGA.
Ma ju naeran ka oma lapse üle? Täpsustan siis, et ma ei tahaks tema üle niimoodi naerda. Kuid ikkagi…need postitused ja minu suhtumine nendesse postitustesse pani mind mõtlema. Kas ma ei ole mitte kahepalgeline? Et ongi klassika, et pindu teiste silmas näen, aga palki enda omas mitte?
(Ja ei pea Perekool spekuleerima, et issand, kas tahab JÄLLE Mallukale ära panna. Ei taha ära panna kellelegi, aga Jane ja Malluka kakapostitustest on see postitus inspiratsiooni saanud küll. Mitte intriigikiskumise tagamõttega nagu arvata on, eksju, vaid lihtsalt ongi küsimus, et kus läheb piir. Mida on okei oma lastest jagada ja naljaks pidada ja mida mitte.)
Kommentaarid
Uudis: Tanel Padar käis korterit uudistamas.
Kommentaarid: Mõttetu mees oma mõttetute otsingute ja pesa punumisega. Endal tuleb tal juba mulla haisu suust aga ikka kiibitseb. Täielik keigar.
Peder ei julge veel kapist välja tulla
Uudis: Laura Kõrgemäe nõuab kupeldamisskandaali avalikustanud neidudelt vabandust.
Kommentaarid: tola kuubis ei muud -loll ja rahaahne prost.
Olen kunagi Lauraga isiklikult kokku puutunud, ülbemat ja pealiskaudsemat inimest annab otsida.Muidugi maitse asi 🙂
Uudis: Anu Välba peres kasvab tulevane maratonijooksja
Kommentaarid: Reikop ei saa isa olla, Reikopile meeldib see koht, kust tavaliselt välja tuleb. Muttika ei saa ka olla. Nii suurte kõrvadega on Saar-poiss. Räägitakse, et ta on isateenust ka edukalt teistele pakkunud.
Mulle küll libedad tolerastid ei meeldi, anu samuti.
Kolm esimest täiesti suvalist uudist, mis Õhtulehest leidsin ja kaks suvalist kommentaari.
Perekooli ajaviite juttude foorum:
Kirjuta millest ja kellest tahad, ütle, mida ja kui halvasti tahad – pederastid, neegrid, vargad, petised, muidusööjad, sarisigijad, värdjad – kõik on lubatud.
VÄLJA ARVATUD juhul kui räägitakse blogijatest. Blogijate kritiseerimine (mõnitamine, halvustamine, naeruvääristamine, alandamine, kuidas keegi seda nimetada tahab) on keelatud, sest see ei vasta “Perekooli kasutustingimustele ja teemad kustutatakse ning suletakse”.
Ärge saage minust valesti aru, ka minu meelest rapitakse seal blogijaid, ükskõik keda, liigselt ja ärateenimatult, lihtsalt kuidagi nalajakas fenomen.
PS: Mina lähen ka aegajalt närvi kui enda kallal ilkumist loen, aga samas külad ja koerad, eksju. Ja ütlen ausalt, et kui keegi mind kogu aeg niimoodi kritiseeriks nagu Perekoolis tuntumaid blogijaid, siis ma ei kannataks seda välja, aga samas ma ka ei teaks, mida nad kirjutavad, sest ma ei loeks seda.
PS2: Ei saatnud sõbranna linki, lõuna ajal ise käisin vaatamas.
Kuidas seest mitte nii katki ja kibestunud olla?
Teate kuidas ma tahaks seest “mitte nii katki, kibestunud ja kade olla”. Noh nii, et ei loeks blogisid ja kommentaare ja ei läheks põlema, vaid lihtsalt pööritaks silmi ja vaataks oma laupäevahommikust multikat rahulikult edasi. Aga ei saa. Ma tegelikult läksin juba paar päeva tagasi põlema, aga mõtlesin, et pole minu tsirkus ja minu ahvid, et las ta jääb, kuid nii palju siis sellest enda vaos hoidmisest. Annan inimestele jälle põhjuse öelda, et “kus see Eveliis on ikka kibestunud ja kade ja seest nii katki nii katki, et peab kohe selle Malluka peal end välja elama.” What else is new, eks.
Ühesõnaga ma lihtsalt pean blogiauhindade kohapealt sõna võtma. SUURED JA TÄHTSAD BLOGID ei osale, sest neile ei meeldi Marimell. Saime aru. Nemad tahaksid saada auhinda vaid juhul kui seda korraldaks keegi teine. Saime aru. Seda on ka sada korda öeldud, et keegi võiks siis teha, aga keegi ei tee. Vaid kritiseerivad. Mina kritiseerin ka, aga mul ei ole ambitsiooni ega isegi mõtet, et vat kui keegi teine teeks siis oleks ikka üliäge, aga nii ma never ei osale, sest vaid mõttetud prahiblogid osalevad. Hetkel on ÜKS Eesti blogiauhindade üritus. Ei ole Miss Estonia ja Eesti Miss valimisi. On ÜKS üritus. KÕIKIDELE. Prahiblogijatele ja suuretele blogijatele. Kui ei taha osaleda, siis ei peagi, aga teate mu meelest on natuke alatu üritust naeruvääristada vaid selle tõttu, et vaid tundmatud blogijad osalevad.
Jah, palju on blogide seas paska. Sõna otseses mõttes. Paar päeva tagasi naersin ma (isegi ei häbene seda öelda) ühe kirjaneitsi blogi üle. Ullikestel peaks olema lausa keelatud end avalikult lolliks teha. Keegi peaks või võiks neile, kel vapsee ei ole kirjutamise soolikat, et palun palun palun kirjutage paberile ja sahtlisse või lihtsalt palun palun palun ärge reklaamige end. Aga “tundmatute ja mõttetute blogide” seas on ka uusi ja huvitavaid leide. Keegi pole neist kuulnud? Kuidas siis saavad nad osaleda Eesti Blogiauhindade jagamisel kui keegi neist kuulnud pole? Palun öelge mulle, aga kuidas nad siis tuntuks peaksid saama? Mis hetkest on blogi tuntud ja piisavalt hea, et mõni auhind saada? Mis hetkest armulised blogikõrgused neile pilgu peale viskavad ja ütlevad, et pagan, see oli päris hea uustulnukas. Kas Fotoraadi “blogi” on HEA blogi, mida KÕIK lugesid eelmisel aastal või sai see auhinna vaid seepärast, et…teate isegi. Kas osad blogijad ei osale seepärast, et äkki satuvad blogikõrguse põlu alla. Hea ja ilus inimhing küll, aga tean oma sõpruse ajast, et tal on kombeks öelda, et “kui sa nendega mängid, siis kuidas sa saad minu sõber olla”. Emamesilase värk. Ma olen täiesti kindel, et näiteks Costany osaleks küll, sest ta on lihtsalt piisavalt edev. Aga sel aastal ei ole mainekas, sest SUURED BLOGIJAD ei osale. News flash, sweetie, pole sa ka teab kui suur☺️ Mulle tundub üldse, et osad blogijad mõtlevad vist, et SUURED ei osale, ma ka ei osale, siis saan ka öelda, et olen SUUR blogija. Wishful thinking või nii.
Samuti ei saa ma aru (jah, Perekoolist lugesin), miks see nüüd nii kohutav on, et Marimellid tegid eraldi kategooria blogitegudele. Issand kui alatu. Ise veel naersid AE üle ja nüüd tahavad talle eriauhinda anda. Küüniline onju. Kurat võtaks, kõik teevad vigu. Ma usun, et neil on ka endal piinlik oma varasemate sõnavõttude pärast. Ja mis jama te kõik ajate, et ei tohi auhinda anda, kui inimesed ise ei taha? Jõulude ajal on mingi saade, kus antakse auhindu inimestele, kes on midagi erilist/ilusat korda saatnud. Nad ei ole ju end ISE sinna üles andnud, vaid nende poolt on hääletanud inimesed, kes tahavad neid tunnustada. Täpselt sama on selle blogiteo kategooriaga. LUGEJATELE anti võimalus TUNNUSTADA neid, kes on tänu blogile midagi ägedat korda saatnud. Ausalt, mõnikord võiks osata inimestest läbi/kaugemale vaadata. Mulle on mingil põhjusel äärmiselt ebasümpaatsed Reno Hekkonens ja Marje Hansar, ometi olen ma Õllesummeril käinud. Ma oskan asju lahus hoida.
SUURED BLOGIJAD võiks tuletada meelde oma algusaastaid. Kui oluline ja vahva oli kui keegi tunnustas, kellelegi silma jäid, keegi midagi head ütles, motiveeris. SUURED BLOGIJAD on ka kunagi väikesed ja nähtamatud olnud, tuletage meelde kui suur asi oli saada oma esimene auhind, oma esimene koostöö, rohkem kui 40 lugejat päevas, rohkem kui 400 lugejat päevas, rohkem kui 4000 lugejat päevas, isegi esimesed kriitilised kommentaarid olid põnevad, sest noh oma heiterid, eksju.
Terad eralduvad sõkaldest niikuinii. Ja niikaua kuni EI OLE teist konkureerivat üritust (oo ei, Playnupp, mida SUURED blogijad armastavad, on veeeeeeeeeeeeel piinlikum ja mul oleks veeeeeeeeeeeeeel piinlikum uhkustada seal saadud auhinnaga kui EBAl saadud auhinnaga), tulge oma hobustelt maha ja ärge mõnitage neid uusi ja väikeseid tegijaid, kes “Eesti TUNDMATUTE BLOGIDE auhindade” jagamisel osalevad. Mina olen osalenud neli aastat, pole kunagi mõelnud, kes või miks ma olen, võitnud pole kunagi, aga näete ei õpi ka, ikka osalen. Sest mulle lihtsalt meeldib mõte sellisest üritusest.
Siiralt teie mõttetu prahiblogija Eveliis, kes mingil põhjusel on oma (piisavalt tundmatu, et EBAl osaleda) blogi üle isegi uhke. Et see on minu nägu. Mitte mingi fassaad. Ei ühele ega teisele poolele kaldu.