Laupäeval istusin kodus ja hakkasin blogima. Vaatasin, et mul on pooleli neli erinevat postitust, aga ma ei tahtnud neid edasi kirjutada. Ma sain aru, mis oli juhtunud. Blogimelanhoolia oli mul juba mõnda aega peal ja nagu te väga hästi teate, siis plaan lõpetada kirjutamine oli ka kindel, aga samuti vastab tõele, et kirjutajast kirjutamist välja ei saa. Ma tundsin, et kui ma kirjuta, siis ma olen nii tühi seest. Jätkasin.

Siis aga juhtus midagi. See, mille taipamine, mulle kohale jõudis laupäeval ja pani teatud määral pastaka nurka viskama.

Vaatasin, kuidas jälle üks inimene vaatas mulle üleolevalt otsa, et mida sa ka räägid ja tead, sa oled ju kõigest blogija ja ma mõtlesin, et eff juu. Ma sulle veel näitan. Ma ei ole kehvem. Aga ma ei taha, et sellised inimesed saavad tulla siia vaatama, mida ja millal ma kirjutan.

Seega siinkohal tuleb teha mõtlik paus.

Ja kui üdini aus olla, siis rohkem kui need üleolevad pilgud, muserdas mind, et lugejaid kukkus viimasel ajal ära, see andis aimu, et ma ei kõneta ja mõjus lisaks sisemisele kriisile demotiveerivalt. Milleks siis üldse kirjutada, eksju. Facebooki leht jääb. Instagrami leht ka (vähemalt seniks kuni sealt inimesi ei hakka ära kaduma). Siin jään jagama vaid nö reklaampostitusi – reisidest, muuseumidest, muusikaelamustest jms – ühesõnaga elamustest, mis tahavad minust välja saada ja mille kohta ma arvan, et võiksid ka teistele huvi pakkuda soovitusena. Blogi avalikuks ja tasuta ikka ei tee, jääb 1eur tasu kõigele.

Aga et olla enda vastu aus, siis tuleb tagasi tulla selle alguse juurde. Kirjutamist kirjutajast välja ei saa ja tegin endale nö salakonto. Patreoni. Tasulise. Asub ta siin.