Rääkisin eile sõbrannaga ja jõudsime mõttele, et peaks mulle väljakutse esitama, aga kuna ma olen üsna mugav inimene ja minus puudub igasugune võistlushimu, siis pidin ma ausalt tunnistama, et me võime väljakutse mulle küll esitada väljakutse, kuid võin ka juba eos öelda, et feilin.

Aga! Väljakutse võib alati esitada Marekile, sest tema on oma loomult nii võistlushimuline, et ei jätaks ühtegi väljakutset vahele, veel vähem lubadust täitmata kui midagi on lubanud, seega ei jäägi mul muud üle kui väljakutse talle esitada.

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et eks ma isegi olen “beesha” kallal siin hambaid teritanud, sest…no mis sest…mida ma siin ikka püüan end õigustada, lihtsalt tema teod ja väljaütlemised on pannud kulmu kergitama ja ka arvamust avaldama. Nüüd paar päeva olin ma meediast veidi eemal ja pean tunnistama, et täna olin veidi šokeeritud kui ükskõik, mis kanali ma lahti tegin, käis seal suunamudija üle arutamine, nalja tegemine, ilkumine ja avalik lintšimine. Ma saan aru, millest see teema alguse on saanud, aga minu arvates sellises mahus lintšimine ei ole okei. Ja ärme pane mulle sõnu suhu ning ütle nüüd, et ma toetan lähisuhte vägivalda. Ei, ma ei tee seda kohe kindlasti, aga las ma natukene seletan oma mõtteid.

Ma alustan sellest, et ütlen otse ja ausalt, et “beesha” on minu jaoks absoluutselt ebasümpaatne tegelane, isegi kui ma teda isiklikult ei tunne, kuid nende paari korra puhul, mis ma põgusalt olen kokku puutunud, julgen öelda, et soe ja siiras ta pole. Aga see selleks. See polegi siin oluline, kas ta mulle meeldib või mitte. Mulle on vastukarva sotsmeedia tuleriidad, sest sotsmeedia on tihti nagu külaplats, kuhu tullakse õigust nõudma, igaks juhuks tõrvik kaenlas. Äkki ikka saab kellelegi tule alla panna. Ega suurt vahet pole kellele, peaasi, et saab. Viimastel päevadel on selle platsi keskele tuleriidale tõstetud suunamudija. Mitte vägivallatseja. Vaid naine tema kõrval. Ja mulle tundub, et selle asemel, et toimuks sisuline arutelu lähisuhtevägivalla kohta, sai alguse avalik lintšimine. Kõik on justkui võtnud ühiseks nõuks suunamudija oma peksukotiks võtta. Õigustades seda sellega, et aga ta ise ju on, ta ise ju tegi. Kas sellest ärapanemisest sünnib rohkem kasu või kahju?

Ma olen nii mõnelegi töövestlusele kutsutud ning mõnedest neist olen ma erinevatel põhjustel loobunud. Alles hiljuti kutsuti mind kandideerima ühele üsna ambitsioonikale ametikohale, olin omamoodi meelitatud, kuid mida rohkem ma kuulasin, seda rohkem sain ma aru, et mul puudub tegelikult igasugune sellelaadne ambitsioon. Täitsa naljakas kui mõtlema hakata. Ma mäletan aega kui ma olin 20+, siis oli mu vaat et ainus eesmärk, et jõuaks kaugemale ja kõrgemale ning üldse ei saanud aru inimestest, kes ütlesid, et neid karjäär ei huvita, täna saan ma neist täiesti aru. Võib olla see siis tulebki vanusega, et kuulad rohkem oma sisemist häält kui et tahad pidevalt midagi kellelegi (endale?) tõestada. Ma ei tea. Ma lihtsalt ise tunnen, et mu prioriteedid on mingil määral muutunud.

See on omamoodi kogemus loobuda kandideerimistest kui sind kutsutakse kandideerima, öeldakse et sobid oma profiili järgi nagu valatult ja ise tunned sisemas, et näääh, tegelikult mitte. Aga loomulikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Ikka teisel teemal – töövestlused, mis on nagu lõputud koolieksamid. Ausalt, ma saan aru, et kandideerijaid on palju, aga ma ei tea, kes neid personalijuhte õpetab, et nad justkui kõik täpselt ühesuguseid asju nõuavad ja see on nii tüütu juba. Esseede kirjutamine on selle kõrval lapsemäng. Ja veidraid suhtumisi on ka olnud omajagu, viimane neist eriliselt üllatav.

Minulikult alustan ma jälle kusagilt kaugemalt ja üldse mitte asjast. Ma ei tea, miks, aga üsna tihti, kui ütlen kellelegi, et olen hariduselt norra keele filoloog, üllatutakse selle peale ja tehakse suured silmad. Kas on raske uskuda, et ma olen ülikoolis käinud? Et olen filoloog? Või on see hoopis positiivne üllatus nii põneva eriala üle? Olen sellele päris palju mõelnud, aga eile, kui ühel projektikohtumisel käisin ja see jutuks tuli, sain vist lõpuks vastuse: see on positiivne üllatus põnevast erialast. Ja ausalt, kuidagi uhke tunne oli.

Kui siis õhtul kaasfiloloogidega “elu näitemängu” üle arutasime, sain ma veel korra aru, et kuigi me kõik oleme liikunud oma suunas, elab meis ikka sees see sisemine norra filoloog. See, kes pärast teatrikülastust ei pääse mõtlemast: kuidas tekst norra keeles kõlaks? Kas tunne oleks sama? Rohkem? Vähem? Need küsimused viivad meid otse tagasi ülikooliaega – panevad meenutama, arutama, vahel ka vaidlema. Me kõik tajume etendusi natuke erinevalt ja see ongi nii põnev: need nüansid, tõlgendused ja väiksed erimeelsused.