Ma olen nii mõnelegi töövestlusele kutsutud ning mõnedest neist olen ma erinevatel põhjustel loobunud. Alles hiljuti kutsuti mind kandideerima ühele üsna ambitsioonikale ametikohale, olin omamoodi meelitatud, kuid mida rohkem ma kuulasin, seda rohkem sain ma aru, et mul puudub tegelikult igasugune sellelaadne ambitsioon. Täitsa naljakas kui mõtlema hakata. Ma mäletan aega kui ma olin 20+, siis oli mu vaat et ainus eesmärk, et jõuaks kaugemale ja kõrgemale ning üldse ei saanud aru inimestest, kes ütlesid, et neid karjäär ei huvita, täna saan ma neist täiesti aru. Võib olla see siis tulebki vanusega, et kuulad rohkem oma sisemist häält kui et tahad pidevalt midagi kellelegi (endale?) tõestada. Ma ei tea. Ma lihtsalt ise tunnen, et mu prioriteedid on mingil määral muutunud.

See on omamoodi kogemus loobuda kandideerimistest kui sind kutsutakse kandideerima, öeldakse et sobid oma profiili järgi nagu valatult ja ise tunned sisemas, et näääh, tegelikult mitte. Aga loomulikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Ikka teisel teemal – töövestlused, mis on nagu lõputud koolieksamid. Ausalt, ma saan aru, et kandideerijaid on palju, aga ma ei tea, kes neid personalijuhte õpetab, et nad justkui kõik täpselt ühesuguseid asju nõuavad ja see on nii tüütu juba. Esseede kirjutamine on selle kõrval lapsemäng. Ja veidraid suhtumisi on ka olnud omajagu, viimane neist eriliselt üllatav.

Minulikult alustan ma jälle kusagilt kaugemalt ja üldse mitte asjast. Ma ei tea, miks, aga üsna tihti, kui ütlen kellelegi, et olen hariduselt norra keele filoloog, üllatutakse selle peale ja tehakse suured silmad. Kas on raske uskuda, et ma olen ülikoolis käinud? Et olen filoloog? Või on see hoopis positiivne üllatus nii põneva eriala üle? Olen sellele päris palju mõelnud, aga eile, kui ühel projektikohtumisel käisin ja see jutuks tuli, sain vist lõpuks vastuse: see on positiivne üllatus põnevast erialast. Ja ausalt, kuidagi uhke tunne oli.

Kui siis õhtul kaasfiloloogidega “elu näitemängu” üle arutasime, sain ma veel korra aru, et kuigi me kõik oleme liikunud oma suunas, elab meis ikka sees see sisemine norra filoloog. See, kes pärast teatrikülastust ei pääse mõtlemast: kuidas tekst norra keeles kõlaks? Kas tunne oleks sama? Rohkem? Vähem? Need küsimused viivad meid otse tagasi ülikooliaega – panevad meenutama, arutama, vahel ka vaidlema. Me kõik tajume etendusi natuke erinevalt ja see ongi nii põnev: need nüansid, tõlgendused ja väiksed erimeelsused.

Jah, eilse “Näitemängu” osas jäime me eriarvamusele. See meeldib mulle kõige rohkem. Need analüüsid ja sõbralikud vaidlused, keskustelud, mis jätkuvad ühises messenger’i grupis ka veel järgmisel päeval. Mina ise olen selline lihtne – meeldib/ei meeldi tüüpi arvustaja, aga minu kursakaaslased oskavad palju rohkem ja palju sügavamale minna. Nii jagas keegi meie ühisesse gruppi katkendit Jon Fosse “Skodespelet’ist”, et ikkagi seal tekstis oli sees tunne, mida Theatrum ei suutnud edasi anda. Ma pidin nõustuma. Mitte selle Theatrumi osaga, selle kohta ütlen mina juba etteruttavalt, et mulle meeldis, aga tunde osas. Kui norrakeelsete tekstikatkete sees oli tunnet ehk rohkem, siis minu jaoks oli tunne ka eestikeelses tekstis (kui mõned minu kõrva jaoks kõlanud konarused välja arvata). Esimest korda Fosse tekst päriselt rääkis minuga, jõudis minuni, ma sain aru, miks ta on Nobeli kirjanduspreemia laureaat. Selles tekstis oli sees mingi eriline tunne. Ma pole alati nii arvanud.

Minu esimene kogemus Jon Fossega on ülikooliajast kui me lugesime “Naustet” (Paadikuur). Käsi südamel, päris rumalaks ma end ei ole kunagi pidanud, aga kui siis kõik teised seda romaani kiitsid ja mina mitte midagi aru ei saanud ja ikka nägin väga vaeva, et üldse see läbi lugeda, tabas mind täielik impostor syndrome. Mida ma teen siin kursusel? Mis siis kui nüüd tulebki välja, et a olen tegelikult hoopis rumal? Mu järgmine kokkupuude Fossega oligi palju aastaid hiljem ka Theatrumis. “Ma olen tuul”, ikka koos kursakaaslastega. 2013.aastal olen ma seda esimest kokkupuudet kirjeldanud nii: Etendus algas. Lava läks valgeks. Laval seisid kaks paljaste jalgadega meest. Vaikus. Ja kõik. “Ja nii järgnevad 45 minutit,” kommenteerisid mu kursakaaslased. “Ja lõpus astub keegi paadist välja,” lisas keegi neist. Need, kes Fossega tuttavamad olid, naersid. Meie, Fossest veel puutumata, istusime vaikuses. Ma mäletan, et ma ei osanud midagi oodata, arvata, tõlkisin etendust vaadates teksti enda peas norra keelde ning peale etendust olin nagu puuga pähe saanud. Mis see oli? Millest see rääkis? Kas see meeldis mulle? Koju sõites jõudsin ma järeldusele, et siiski pigem meeldis, kuid minu sees oli ikka selline kõhklev tunne.

Seda tunnet ei olnud mul aga eile Theatrumist välja astudes. Ma ei tõlkinud teksti oma peas norra keelde, kui siis vaid paaris kohas jäin mõtlema, mis sõna Jon Fosse siin originaalis kasutas, sest eestikeelne tundus veidi kohmakas, aga ma nautisin seda etendust ja kui pärast üks meie erimeelsusi oli näitlejatöös – osa meist arvas, et Theatrumi etendusi vaadates jääb mulje nagu vaataks amatöönäitlejaid, siis mina isegi ei vaadanud seekord näitlejaid. Palun vabandust, ma ei mõtle seda kuidagi halvustavalt. Nad olid näitlejad, näitemängus, aga minu jaoks seekord ebaolulised. Mina kuulasin. Kuulasin vaikust. Neid pikemaid ja lühikesi pause. Ma kuulasin Fosset. Isegi kui hiljem norrakeelset teksti lugedes saan ma aru, et Fosse eesti keeles ei anna edasi seda päris õiget tunnet. Vahet ei ole, kes seda edasi esitab või tõlgib, asi ei ole selles, vaid keelte eripäras. Või samas, ega ma ju ei tea täpselt. Kui eesti keeles mõjusid dialoogid mitte nii voolavalt, vaid pigem rangete repliikidena, siis see võis ju olla taotluslik? Sest tegu oli näitemänguga. Ja näitemängu dialoogid ongi sellised.

Igatahes erinevalt 2013.aastast oskan ma täna öelda, et Fosse jääb iseendaks: keegi ootab, keegi loodab. Just nende teemadega Fosse mängibki. Ta lubab publikul naerda ootamise üle , selle üle, et keegi «võib-olla tuleb». Kuigi vormilt väga fosselik, hakkab näitemäng elama sootuks laiemas värvipaletis. Aga Fosse on samal ajal ikkagi Fosse. Pealtnäha lihtsa mängulisuse all väreleb tuttav eksistentsiaalne pingestatus. See aimus, et ootamine ei ole kunagi lihtsalt ootamine ja lootus ei ole kunagi ainult lootus.

Kai äärde kogunenud inimesed ootavad laeva, mida ei tule, aga nad ei või enne laevale astuda, kui nad on näinud näitemängu. Nii muutub “Näitemäng” eksistentsiaalseks komöödiaks, kus Fosse toob mängu suured küsimused. Kerges absurdses huumoris on olemas sügavam varjund. Kas nad ootavad surma? Või paradiisi? Või seda, et elu päriselt algaks? Pole sugugi kindel, et kõik pääsevad just sellele konkreetsele reisile, isegi kui neil on piletid. Kuid esimene näitleja kinnitab: mingil hetkel saab igaüks oma laevaga sõita. Tasapisi ilmneb, et näitemäng võib-olla ümbritseb kõiki kaile kogunenud tegelasi ja kestab kogu aeg ning ka repliigid võivad olla lihtsalt dramatugi poolt ette kirjutatud sõnad. Sellisel juhul ei saa enam vältida küsimust, kas meie maiset elu juhib mingil moel looja või ettemääratus. Me jõuame küsimuseni, kes on selle näitemängu lavastaja, kas kogu maailm on lava ja kas meie selles vaid näitlejad? Kui me ootame, et elu meie ees lahti rulluks, võib-olla leiame me iseendid hoopis elu laval? Kes on see tõeline dramaturg, kes kirjutab meie kõigi elu? «Kas kogu mu elu on kellegi teise poolt ette kirjutatud?» küsib üks tegelane lõpu poole. Kõigi segaduste keskel kerkib inimene esile hapra ja haavatavana.

Lõpp ei ole Fosse käekirja tundes eriliselt üllatav, kuid ometi on ta ilus, just sellepärast, et on nii sügavalt inimlik. Ja sellepärast, et publikul lastakse naerda kuni lõpukell heliseb viimast korda. Mina, mitte Jon Fosse kõige suurem fänn siiani, ütlen, et see etendus on kindlasti tema parim ja kui ta sellises stiilis jätkab, siis pole ka teine Nobeli preemia kaugel. Saate isegi aru, et mind tõesti seekord see etendus kõnetas kuidagi eriliselt. Isegi kui osad kursakaaslased jäid eriarvamusele, et Theatrum ei suutnud meile serveerida seda, mis “Skodespelet” tekstist välja pidi tulema ning näitlejad ning rollid ei läinud omavahel kokku ning miskit jäi puudu sõnumi kohale jõudmises. Mina pöördusin eile Fosse usku. Ma tahaksin seda raamatut nüüd tellida. Norrakeelset. Ja ma tahaksin uuesti “Ma olen tuul” etendust näha. Eesti keeles. Mulle tundub, et täna, 12 aastat hiljem, vaataksin ja mõistaksin ma seda hoopis teisiti.

Läks aega 25 aastat, et ma saaksin aru, millest ülikoolis räägiti. Kas võiks öelda, et hakkan siis lõpuks täiskasvanuks saama? Mõistma sügavamat kunsti? Saan jälle enda üle uhke olla, et millestki peale Netflixi aru saan? oeh, päriselt MINUL tuleb kananahk peale kui eilsele etendusele tagasi mõtlen. Hea mõttes. Minu jaoks Theatrum sai serveerimisega hakkama. Hästi.

Ja kui palju pakuvad need ühised teatrikülastused hiljem kui on vaja teha etenduse järelanalüüs. Igal sellisel koosviibimisel saan ma aru, et imposter või mitte, aga selle grupiga koos käimine annab kuidagi iga kord uue energia ja hingamise, sest nagu öeldud, iga üks meist on leidnud oma näitemängu, aga need teed ja lood on nii inspireerivad, et juba nendest võiks eraldi kirjutama jäädagi. Filoloogid on ikka ägedad. Sellega ei saa keegi “ikke enig” olla.** Meie enda (või kellegi teise meie jaoks kirjutatud) näitemäng on äge. Järgmiste näidenditeni.

*Kui “Näitemängu” vaatama lähete, siis ostke kindlasti ka kava. Seal on see Jon Fosse ja Lembit Petersoni omavahelised kirjavahetused ja see on väärtus omaette. Pax et bonum.

**Meenutasime, et juba ülikooli ajal üks meie kahjuks varalahkunud kursavend, oli alati loengutes “ikke enig med oss” (meiega mitte ühel arvamusel) ja nüüd siis omamoodi tema mälestuseks on see väljend kasutusel nendes järelanalüüsides.

Pean täiesti ausalt ütlema, et ma ei osanud oodata, millise reaktsiooni mu Facebooki postitus inimestes tekitab ja kui nüüd täitsa algusest kõik ära rääkida, siis ma isegi ei plaaninud sellist postitust teha, aga ma olin tõesti kurb, sest ilmselt jälle olen elanud mingis eluvales, et end mingil väiksel moel suunamudijaks pidanud, kuid kui ikka mitte ükski ettevõte ei vastanud mu kirjale, et pakun neile oma blogis ja instagramis ka reklaami kui nad aitavad mul ehk ühe pere lastele jõulukingid teha. Ma ei tea, kas mina olen s***t suunamudija või teie s***t sihtgrupp, kellele reklaami teha, aga minu kiri jäi hüüdja hääleks kõrbes. PS: Te ju saate aru, et ma tegelikult ei pea oma jälgijaid s**aks publikuks, vaid olen sarkastiline.

Enne kui ma tulen oma positiivsete emotsioonide juurde, siis ma tahan veel öelda, et ma ei ütle midagi suunamudijate kohta – nemad teevad oma tööd (jah, täna ON see töö!) ja nii mõnigi neist kasutab oma mõjuvõimu ära ka heategevuseks, mind kurvastas, et minu palve kõrval samal ajal saatsid need samad ettevõtted vildikaid ja raamatuid ja muid asju suunamudijatele edasi. Kasutan ühe oma tuttava lihtsat mõtet selle kohta: “okei, saada posu tooteid influkatele, genereeri selline liiklus, et mingi vildikakomplekt on välja müüdud üle Eesti. Aga kas sellest ei piisa? Kas selle kõrvalt ei saa panna kasvõi 10-20 komplekti seda komplekti teele nendele, kelle vanematel ongi kuu keskel 12 eurot arvel…” Sest on jõulud ja meile meeldiks uskuda, et jõuluimed on olemas? Jah, ühegi ettevõtte kohustus ei ole lastele jõuludeks rõõmu teha, ka ei pea keegi tundma end süüdi, et tal läheb paremini ja asju lihtsalt saadetakse, aga ma olen seda mõtet edasi mõlgutanud ning mõelnud, et meie influencer turundus on ikkagi nii pinnapealne ja sisutu. Sorry, et selle välja prahvatan nii. Võib olla ebaausalt, ma ei tea ka ju tegelikult.

Aga aitab sellest. Ma olen SÕNULSELETAMATULT tänulik kui paljud teist minu postituse peale reageerisid ja kohe olid nõus aitama. Kingid väiksematele olid olemas praktiliselt kohe ja kuna need soovid olid nii väikesed ja lihtsad, siis ilmselt see puges inimestele südamesse ja lisaks pakkusid inimesed veel välja, kas võiks juurde panna veel selle ja tolle ning mul on tunne, et veidike liialdades saavad need lapsed kogeda enam-vähem selliseid jõule nagu Kevin kui ta perega New Yorkis hotellis üles ärkas. Eile ja täna kirjutasid mulle veel paar inimest, kes uurivad, kas saavad telefoniga aidata ja ma olin hämmingus, heas mõttes hämmingus kui lugesin kui mõistvad on inimesed, miks lapse soov on just üks teatud iPhone mudel. Vaid paar inimest sadade hulgas arvas, et seda poleks vaja, et nad ei osta ka endale 300-400 eurost telefoni, aga vastan nii nagu vastas keegi kommentaarides – see laps tahab ka kuuluda, et tal oleks asi, mis on popp. Mina lisan omalt poolt, et jõulud ongi ju soovide esitamise aeg ning teate ma arvan, et see laps esitas selle soovi sisimas teades, et see on midagi sellist, mis kunagi ei täitu, aga soovis ikka. Ja mina soovin koos temaga, et ta selle saaks.

Eile õhtul pakkus paar inimest, et nad sooviksid pere ka rahaliselt toetada. Täna õhtuks on pisikestest summadest mu kontol saanud suur summa. Kokku 360 eurot telefonifondi ning eile ühe inimese 100eurose (!) ülekande juba edastasin emale, sest ma ei olnud kindel, kas hakkame telefoniks raha koguma või saame telefoni teisiti lapsele kingiks. See on minu meelest täiesti ebareaalne, sürreaalne ja kas ma juba kasutasin sõna SÕNULSELETAMATU, et tõesti nii palju on toredaid inimesi meie ümber.

Ma ei taha selle perekonna kohta detaile jagada rohkem kui juba teinud olen, aga kinnitan teile, et tegu on äärmiselt tööka, tubli, hakkaja naisega, kes väärib selliseid jõule 120%. Jah, ma tean, et selliseid naisi ja emasid on veel ning aidata tahaks rohkemgi, aga alustama peab kasvõi sellest ühest ning kui see pereema täna mu küsimusele, kas tal endal ka mõni soov on, vastas, et ta ei oska midagi tahta, sest tal ei ole endal kunagi elus olnud jõule, et käivad päkapikud ja on selline jõuluhelgus, siis tema suurim jõulusoov ongi, et saab lastele kinkida jõulud, nii nagu ta igal aastal püüab ise oma jõududega teha, aga sel aastal on niimoodi. Ja lapsed oleks aru ka saanud, et on keerulised ajad ning poleks pahandanud, et kinke pole, sest nad on tänulikud paljude muude asjade eest. See lause läks mulle nii hinge ja mul on siiras hea meel, et see lihtne soov ning veidi emotsionaalne postitus nii suure kõlapinna on saanud. Ma soovingi, et neil oleks kõige ilusamad jõulud, mida nad kunagi kogenud on. Ja teate, mis ma veel tunnen? Kui ma siin peale koondamist olin ebakindel ja tundsin end kasutuna, siis nii paganama hea oli end kasulikuna tunda, tunda, et ma ei ole mõttetu ning ma teen midagi, mis loeb. Päriselt.

Aitäh teile kõikidele, kes aitate aidata! Teid on nii palju ja ükshaaval ei jõua teid ära tänada, aga uskuge, et aitasite teha ühe pere jõulud imeliseks. Ja kniks ja kummardus, suure südamega ettevõtjatele, kes kohe oma abikäe ulatasid/olid valmis ulatama. Aitasite nii minu kui selle pereni tuua PÄRIS jõulutunde.

• Ameli
• Camofin
• Jetu.ee
• Tegelusraamatud ja mängud
• Safal Kids
• Hammas32
• Prangli kodusadama kohvik
• Momoodi
• Retro Pesa

Ja palun vabandust kõikide ees, kes ei ole mult vastust saanud, mul päeval ei ole väga aega vastata olnud ning õhtul tõesti mõni kiri/sõnum on jäänud ilmelt kahe silma vahele. Ma püüan kõik kirjad läbi käia, aga võite mulle endast märku anda kui teie soov aidata pole minult vastust saanud veel. Kindlasti ma ei ignoreeri teid tahtlikult.

Ma jäin täna mõtlema, et kui kellelgi on õnnega sitasti ja seda sõna kõige otsesemas mõttes, siis on see Marek . Sest noh okei, ühe korra läheb sitasti, teinekord läheb sitasti, kolmas kord, aga no neljas ja viies ka, siis see on ju juba mingi muster. Fun fact selle juures on, et mul on selle üle jumalast hea meel. Tahaks lausa öelda, et sitaks hea meel, aga ega mul endal ka nüüd ülemäära hästi selles vallas ei lähe, et päris nii õnnelik olla ei saa.

Täna näiteks jõudsin mõelda, et oh, mul ju vedas, et just Marekil selles osas kehvasti läks, aga hiljem sain aru, et hõiskan enne õhtut. Ja nii oli ka.

Ühesõnaga. Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et meil on koer nimega Dexter. Selline nunnu paharet, kes kaalub 65 kilo ja toob meie argipäeva vürtsi aegajalt, sest tal on VÄGA tundlik seedimine ja isegi kui talle ei anna midagi tavapäratut süüa, siis mõnikord üllatab ta meid sellega, et midagi ikka ei sobinud ning selle tagajärjeks on kodus ees ootamas…No te saate ise ka sõnadeta aru, kuhu ma jõudma hakkan. Minul on olnud au õnnetuspaika koju jõuda esimesena üks kord. Vaatepilt oli ikka jõhker. Seinad, vaip, kardinad, kapid – kõik oli täis koera väljaheiteid. Korraks oled meeleheitel, sest kurat, ikka megarõve on koristama hakata, aga milles see koergi süüdi on. Peab aru saama ja hakkama saama.

Mul on lihtne rääkida, sest järgmised kolm korda, mil sama vaatepilt on avanenud, on Marek esimesena koju jõudnud. Ja ilmselgelt ei istu sa ju siis diivanile, vaid hakkad koristama. Selleks ajaks kui mina koju jõudnud olen, on kodu juba korras ja enam-vähem lõhnatu olnud. Täna olin ma kauem tööl ning pidin sealt minema edasi kohe Ida rahvatantsu koosolekule. Sõidan kooli poole ja mõtlen, et huvitav, millal Ida helistab, et kus ma juba olen, kui telefon helisebki. Ida asemel helistab Marek. Küsib, kus Dexter on. Toas ei olevat koera. Ma mõtlesin, et ma hakkan mõistust kaotama. Ma tean, et tõin hommikul koera tuppa, tean, et andsin talle viinerit ja teadsin, et panin ukse lukku, aga keda ei olevat toas on Dexter. Kuidas? Mis mõttes? Ta on küll Mesi Tares teinud kadumistrikki ja kadunud toast läbi tuulutusakna, aga siis olid ka jäljed maas. Praegu aga tühi kodu, vaikus, ei ühtegi jälge ja Dexterit.

Siis muidugi selgus, et härra koer oli end kinni pannud Mareki kola/pesuruumi. See ei ole nüüd just väga suur ruum, nii et ma saan täitsa aru, et härra proovis õue saada, välisuks seal oli muidugi kinni ja kuna koer on sama suur kui see ruum, siis lükkas ta sisemise ukse rapsimise käigus enda järel kinni. Mis oleks olnud okei, et noh liikmisruumi ülearu pole, aga ta oleks hakkama saanud, lihtsalt siis maganud ja oodanud kuniks koju tuleme. AGA kui me nüüd paneme siia võrrandisse sõna “kõhulahtisus” , siis te saate aru, mis olukorras see ruum oli kui Marek avastas, et Dexter on seal kinni. Marek, kes vannub väga harva, äkki ongi seda teinud neli korda meie kooselu jooksul ning need on seotud olnud just nende Dexteri olukordadega, oli ikka üsna Kermo Murel läbi telefoni ja mitte selles mõttes, et I fucking love you to the moon and back.

Käisin koosolekul ära. Sõitsin koju ja mõtlesin, et nojah, õnneks on hullem ju koristatud (mis kind of pole ju vale), AGA kas mulle siis meenus, et selles pisikeses ruumis, mis oli täis vedelat väljaheidet, oli kinni olnud ka koer, kes kindlasti mitte ei mõelnud, et aa, oot, midagi on valesti,ebameeldiv, ma leban rahulikult, ei rapsi ja ootan millal mind siit välja lastakse. Muidugi mitte. Ta suutis selles väikeses kompkus tekitada kaose, mida Marek oli kaks tundi juba likvideerinud ning uidugi ootas mind koju jõudes ees küll peaaegu juba puhas tagaruum ning maharahunenud Marek, aga 65 kilogrammi sõna otseses mõttes sitast koera. Koera, kes laseb end puhastada ja pügada vaid mul (ning groomeril). Milline au ja rõõm oli peale pikka päeva sisustada oma õhtupoolik telekavaaamise asemel Dexteri puhastamisega. Tund aega hiljem oli Dexter enam-vähem puhas. Thank god, et tal groomeri aeg juba reedel on.

Nüüd kui see sitaralli on siin majas tänaseks lõppenud, siis on juba nats naljakas ka, aga no ausalt ma julgen öelda, et Marekil selle loosiga ikka üldse ei vea.