Ma jäin täna mõtlema, et kui kellelgi on õnnega sitasti ja seda sõna kõige otsesemas mõttes, siis on see Marek . Sest noh okei, ühe korra läheb sitasti, teinekord läheb sitasti, kolmas kord, aga no neljas ja viies ka, siis see on ju juba mingi muster. Fun fact selle juures on, et mul on selle üle jumalast hea meel. Tahaks lausa öelda, et sitaks hea meel, aga ega mul endal ka nüüd ülemäära hästi selles vallas ei lähe, et päris nii õnnelik olla ei saa.
Täna näiteks jõudsin mõelda, et oh, mul ju vedas, et just Marekil selles osas kehvasti läks, aga hiljem sain aru, et hõiskan enne õhtut. Ja nii oli ka.
Ühesõnaga. Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et meil on koer nimega Dexter. Selline nunnu paharet, kes kaalub 65 kilo ja toob meie argipäeva vürtsi aegajalt, sest tal on VÄGA tundlik seedimine ja isegi kui talle ei anna midagi tavapäratut süüa, siis mõnikord üllatab ta meid sellega, et midagi ikka ei sobinud ning selle tagajärjeks on kodus ees ootamas…No te saate ise ka sõnadeta aru, kuhu ma jõudma hakkan. Minul on olnud au õnnetuspaika koju jõuda esimesena üks kord. Vaatepilt oli ikka jõhker. Seinad, vaip, kardinad, kapid – kõik oli täis koera väljaheiteid. Korraks oled meeleheitel, sest kurat, ikka megarõve on koristama hakata, aga milles see koergi süüdi on. Peab aru saama ja hakkama saama.
Mul on lihtne rääkida, sest järgmised kolm korda, mil sama vaatepilt on avanenud, on Marek esimesena koju jõudnud. Ja ilmselgelt ei istu sa ju siis diivanile, vaid hakkad koristama. Selleks ajaks kui mina koju jõudnud olen, on kodu juba korras ja enam-vähem lõhnatu olnud. Täna olin ma kauem tööl ning pidin sealt minema edasi kohe Ida rahvatantsu koosolekule. Sõidan kooli poole ja mõtlen, et huvitav, millal Ida helistab, et kus ma juba olen, kui telefon helisebki. Ida asemel helistab Marek. Küsib, kus Dexter on. Toas ei olevat koera. Ma mõtlesin, et ma hakkan mõistust kaotama. Ma tean, et tõin hommikul koera tuppa, tean, et andsin talle viinerit ja teadsin, et panin ukse lukku, aga keda ei olevat toas on Dexter. Kuidas? Mis mõttes? Ta on küll Mesi Tares teinud kadumistrikki ja kadunud toast läbi tuulutusakna, aga siis olid ka jäljed maas. Praegu aga tühi kodu, vaikus, ei ühtegi jälge ja Dexterit.
Siis muidugi selgus, et härra koer oli end kinni pannud Mareki kola/pesuruumi. See ei ole nüüd just väga suur ruum, nii et ma saan täitsa aru, et härra proovis õue saada, välisuks seal oli muidugi kinni ja kuna koer on sama suur kui see ruum, siis lükkas ta sisemise ukse rapsimise käigus enda järel kinni. Mis oleks olnud okei, et noh liikmisruumi ülearu pole, aga ta oleks hakkama saanud, lihtsalt siis maganud ja oodanud kuniks koju tuleme. AGA kui me nüüd paneme siia võrrandisse sõna “kõhulahtisus” , siis te saate aru, mis olukorras see ruum oli kui Marek avastas, et Dexter on seal kinni. Marek, kes vannub väga harva, äkki ongi seda teinud neli korda meie kooselu jooksul ning need on seotud olnud just nende Dexteri olukordadega, oli ikka üsna Kermo Murel läbi telefoni ja mitte selles mõttes, et I fucking love you to the moon and back.
Käisin koosolekul ära. Sõitsin koju ja mõtlesin, et nojah, õnneks on hullem ju koristatud (mis kind of pole ju vale), AGA kas mulle siis meenus, et selles pisikeses ruumis, mis oli täis vedelat väljaheidet, oli kinni olnud ka koer, kes kindlasti mitte ei mõelnud, et aa, oot, midagi on valesti,ebameeldiv, ma leban rahulikult, ei rapsi ja ootan millal mind siit välja lastakse. Muidugi mitte. Ta suutis selles väikeses kompkus tekitada kaose, mida Marek oli kaks tundi juba likvideerinud ning uidugi ootas mind koju jõudes ees küll peaaegu juba puhas tagaruum ning maharahunenud Marek, aga 65 kilogrammi sõna otseses mõttes sitast koera. Koera, kes laseb end puhastada ja pügada vaid mul (ning groomeril). Milline au ja rõõm oli peale pikka päeva sisustada oma õhtupoolik telekavaaamise asemel Dexteri puhastamisega. Tund aega hiljem oli Dexter enam-vähem puhas. Thank god, et tal groomeri aeg juba reedel on.
Nüüd kui see sitaralli on siin majas tänaseks lõppenud, siis on juba nats naljakas ka, aga no ausalt ma julgen öelda, et Marekil selle loosiga ikka üldse ei vea.