Laupäeval, kui kohe kohe oli algamas mai, sadas lund ja lörtsi, ilm oli hall, tänavad loppa täis ja inimesed sama hallid ja pahurad kui ilm. Ma läksin tol päeval teatrisse. Transpordikoolis mängitavat Theatrumi etendust “Talvevalgus” vaatama. Lugesin tutvustusest, et loo tegevus toimub igasuguse hiilguse minetanud külakoguduses. Pastor Toomas vaevleb ummikseisus, aga ümbritsevad vajavad teda, teiste seas ka kooliõpetaja Marta, kes teda tuliselt armastab. Pastor ei ole aga oma tunnetes kindel, ta ei tea, kas tal on midagi enam üldse inimestele anda. Ja just sel hetkel vajab tema abi üks perekond.  Etendust mängiti viimast korda (kuigi kui ma õigesti aru sain, siis võib olla saab seda veel ka sügisel näha) ja mul oli tunne, et sompus, hall ja depressiivne ilm oli justkui tellitud. Hall ja kõle transpordikool ning sisenemine saali suurest trepist, esikusse, mille tagaseinas asuv aken jättis mulje nagu oleksimegi me sisenemas päriselt ühte kirikusse jutlust kuulama, andsid oma osa meeleolu loomisele. Etteruttavalt ütlen, et ka lavakujundus ja valgus olid nii geniaalsed, et publik muutuski üheks, väikeseks külakoguduseks. Täiesti fantastiline, kuidas nii väheste vahenditega anti edasi nii palju.

Theatrum on üleüldse üks minu lemmikteatreid Eestis. Selline hingega. Näiteljad ja lavastajad hingavad ühes rütmis. Kõik tundub nii siiras ja loomulik. Samas avangardistlik. Esimest korda kogesin ma seda J. Fosse “Ma olen tuul” vaadates. “Isa” viis Theatrumi minu jaoks hoopis uutele kõrgustele, kõrgemale kõigist teistest (Eesti) teatritest. Vaid Norra Riksteater Knaustgårdiga on mind viimasel ajal VEEL rohkem vaimustanud.  Ja nüüd siis Bergman. Talvevalgus. Jan Uuspõld peaosas.

Ütlen ausalt, et see on üks raskemaid tükke, mida ma vaatamas olen käinud. Mitte selles mõttes, et ma ei saanud tükist aru. Sain küll ja vägagi hästi, pealegi ma jumaldan natuke depresiivseid, süngeid, halle, diipe etendusi. Lihtsalt see oli üks selline etendus, mis pani sind mõtlema usu ja usu kaotuse peale, kriisis olemise ja enese kaotuse peale. Nii et sa ei tea enam, kes sa oled, mida sult oodatakse, mis on sinu roll. Kas te olete olnud olukorras, kus keegi tuleb teile oma mure kurtma ja te avanete ise ka, hakkate kaasa rääkima ning selle asemel, et teise muret kuulata, kallate teise hoopis üle oma muredega? Mis juhtub siis kui kriisis olev ja abi vajav inimene saab lisaks oma muredele kaela ka teise mured? Selles etenduses lõppes see enda maha laskmisega.

Ja kui oma muredega teise üle valaja on kirikuõpetaja. Inimene, kellelt oodatakse vankumatu usku ning kes peaks igas olukorras oskama kuulata ning nõu anda. Kas saab talle seda ette heita, et ta on usu kaotanud ja kriisis? Kas ühiskonnas on kirikuõpetajale sellised nõrkusehetked üldse lubatud?

Bergmani filmid keskenduvad kahele suurele teemale: mehe ja naise ning inimese ja Jumala vahelisele suhtele. Selles 1,5 tundi kestvas etenduses tulevad need suhted nii intensiivselt välja. Kooliõpetaja Marta (Maria Peterson)  roll on siinkohal ühtpidi nii ärritavalt altruistlik, teistpidi nii naiivselt lootustandev. Kui kõik on oma usu kaotanud, siis kellelgi ikka jagub seda ka teistele, isegi kui samal ajal ise oma meeleheitele leevendust vajaks.  Jan Uuspõld, kes kuulub ka minu lemmiknäitlejate hulka, teeb samuti ideaalse rolli. Läbi tema saavad lendu visatud sõnad hoopis teise ja tugevama tähenduse.

Peale jumalateenistuse etenduse lõppu väljusin ma halli maja hallist ruumist, mis oli täidetud hallide inimestega, halli ilma kätte. Parafraseerides Bergmani olin ma  “Eesti naine Eesti reaalsuses keset Eesti kliima lohutut olekut”.