Jälle ATH!

Ma ei ütle, et ATH-d ei ole olemas. Ma ei ole absoluutselt üleolev selle diagnoosi suhtes. Minu arvamused selle teema kohta on siin blogis otsinguga täiesti leitavad. Kuid jälle kord jõuan ma tagasi sinna punkti, kus ma küsin, et kas tõesti iga eksimuse ja apsaka taga on ATH või äkki ikka on kohati ka selline asi nagu organiseerimatus olemas.

Ma ei räägi siin sassis riiulitest ja lauapealsetest, avali kapiustest ja segamini garderoobidest, vaid mõtlen, et kui inimestega tööalaselt suhelda ja midagi vussi keeratakse, siis kas ma lihtsalt pean leppima, sest “ATH inimese jaoks on mu soov liiga palju”. Kusjuures, ma ei ole üldse pahane, st pahane apsakate peale, sest juhtubki, aga ma olen pahane kui keegi teine, kõrvalseisja, leiab, et ainus vastus on ATH.

Kui laps otsustab

Vähemalt ühe asja olen ma enda jaoks selgeks mõelnud. Esimese emotsiooniga blogima ei tule, sest muidu saaks sellest vist siin aastatepikkune ikaldus ja hädaorg, aga seda ma ei taha. Sest ausalt – pole vaja, ma mõistan püüan mõista kui raske on teismeline olla, kõik need uued emotsioonid ja tunded ning niigi kodus näägutav ja non stop pahane ema on vist viimane, mis asja veel paremaks teeks.

Aga mõnikord (loe: tihti) ma olen pahane. Või võib-olla pettunud.

Mul oleks tööd vaja

Teate, ma olen siin istunud ja mõelnud ja nuputanud. Aga tundub, et mõtlesin välja, mida selle tühjusetundega teha. Mul on vaja tööd. Sest teine variant on lihtsalt, et ajan Mareki hulluks ja/või näägutan Ida kallal, mida ma väga teha ei taha. Aga kui mul oleks rohkem teha, siis mul poleks lihtsalt aega näägutamiseks ja kurtmiseks, et kõik on kehvasti (kui ei ole).

Ma sellist 9-17ni tööd ei otsi, vaid projektipõhist, mida saaks teha näiteks lisatööna. Olen viimaste aastate jooksul saanud aru, et minu tugevuseks on inimestega suhtlemine ja asjade organiseerimine, kirjutamine ja kõik turundustegevustega seotud tegevused meeldivad mulle 100% ja nii palju kui ma olen saanud viimaste projektide põhjal tagasisidet olen saanud, siis ma päriselt olen kohusetundlik ja teen asjad ära ka siis kui need tunduvad võimatud. Olen küll ehk blogi põhjal “diip kunstiinimene”, kuid tegelikult meeldib mulle väga ka asju Excelis kontrolli all hoida, saan hakkama eelarvetega ja oskan asju soodsamaks kaubelda, et kokku hoida. Põhimõtteliselt võin teha ka müügitööd, aga fookus ei saa olla vaid aktiivsel müügil. Ideaalis võiks selline projekt olla 2-3 kuud kestvusega, aga ei saa ju välistada, et sellest kasvaks välja ka 9-17ni töö. Ma ei välista midagi. See tähendab projekti pikkuse osas.

Mul ei jää muud üle kui lahku minna

Võib-olla ei ole just kõige õigem sellel teemal kirjutada Mareki sünnipäeval, aga ma ei saa sinna midagi parata, et Taavi ja Luisa Rõivas teatasid oma lahkuminekust just aasta lõpus ja see teema jälle päevakorda tõusis. Ja lõppkokkuvõttes ei tee ma enam nalja ka, sest ma olen veidi väsinud.

Ma ei ole väsinud ” jämedas proletaarses keskkonnas elamisest” nagu Mang 2026 .aasta horoskoobis kirjutas ning mille pärast Kalad “hakkavad jooma või püüavad muul viisil põgeneda”. Võib küll öelda, et mingil määral on tal õigus, et “mul on raske elada puhtalt praktilist elu, kus pole ei kõrgusi ega sügavusi”, aga see tähendab minu jaoks ka puhtalt seda, mida mõned postitused tagasi kirjutasin ning ka välja olen öelnud otse. Seda on väga lihtne muuta ja seda saan muuta ka ma ise.

Millest ma olen väsinud on see veider… parema sõna puudumisel ütlen hirm? Eelmisel aastal läks lahku päris palju pikalt koos elanud paare ja mu meelest neid läheb lahku juba nii palju, et ma ammu ei pea järge, ei tahagi pidada, sest ausalt öeldes ei tunne ka väga huvi, et miks siis tegelikult. Loen neid “sõbralikke lahkukasvamiste” teadaandeid, kus jätkatakse ikka parimate sõpradena, kuid millegi pärast ilmuvad üsna pea välja uued kaaslased, kes “üldse ei mänginud lahkuminekus rolli”. Võib-olla tõesti, las siis olla nii. Ma olen oma arvamusest lahkukasvamiste kohta avaldanud ning mina ei usu sellesse. Enda vaatevinklist, kellegi teise eest ma rääkida ei saa. Mina vajan oma aega, Marek vajab oma aega ja ma mitte kunagi ei ole mõelnud, et vat kui me seda ja teist koos ei tee, siis tähendab, et lahkukasvamine on paratamatu või muud sellist. Ma ei oska nii mõeldagi. Minu jaoks on täiesti loomulik, et inimesed elavad ka eraldi elu, käivad erinevates kohtades, erinevate sõpradega, peaasi, et koos ka käiakse ja ollakse. Ohumärki eraldi olemises ei ole ma kunagi näinud ja siis iga kord kui mõni tuntum paar lahku kasvab, peab Marek nalja tegema, eriti kui ma juhtun mõnda aega pikemalt kodust eemal olema. Nagu sel suvel olime Idaga vist nädal ringi trippimas mööda Eestit ja mu pähe üldse ei mahtunud, et see võiks probleem olla. Või noh polnudki probleem, aga need naljad olid mu jaoks nii off. Sest miks me peaks lahku kasvama, sest keegi teine kasvab?

Selle “probleemi” saime me lahendatud, aga siis tuli see Rõivaste lahkuminek, kes olid koos olnud sama kaua kui meie JA lisaks tulid välja erinevad horoskoobid. Mu meelest on aastast aastasse seal üks ja sama jutt, alati on Kalad kõige põneva, tähemärk, kel on elus värve vikerkaare jagu ja kes armuvad, ka kui abielus ja midagi sellist. Ning nii ka sel aastal. Marek siis luges ja kuulas neid horoskoope ning ütles naljaga, et näed Mang kirjutab ja Kirsti Timmer rääkis ka, et Kalad armuvad ja lahutavad. Mitu Kalade tähemärgi esindajat on maailmas? Ilmselgelt neist mõni armub ja mõni lahutab. Ilmselgelt. Küsisin siis Marekilt otse, et kas tal on mulle midagi rääkida, et näed, Mangi horoskoop ütleb sama ka Kaljukitsede kohta. Ei, see ei ole kindlasti mitte tema kohta, et talle lubas Timmer hoopis muud. Küsisin, mida siis Meelise taroskoop lubas, sest seda me ka lugesime aastavahetusel meelelahutuseks ette. See kui ma ei eksi läks rohkem Timmeri omaga ühte paati, ma ei mäleta, sest nagu öeldud minu jaoks on see kõik meelelahutus. “Kelle horoskoobi järgi sa siis elama hakkad?” tegin ma ka nalja, sest ega nüüd ma ei saa Marekile liiga teha, ta on liiga praktiline, et ühtki horoskoopi päriselt uskuda. Aga need naljad justkui kõik, mis minu horoskoobis on negatiivset paarissuhte kohta, hakkavad väsitama. Milleks need? Muidugi ei ole me paar, kes üldse ei kakle – tülitseme ja vaidleme ja karjume ja nutame, eks siin vihahoos olen minagi öelnud, et nüüd ma enam ei jaksa, kuid tegelikult on need sellised sõnad, mida…no mida ei peaks ka loopima. Sest kui ei mõtle tõsiselt, siis pole vaja teisele ka tekitada kehva tunnet, mis lõppkokkuvõttes võib olla ongi päädinud sellega, et teise sees ongi alateadlik hirm. Sest iga nalja taga on alati ka natuke tõde. Ja ma ei taha, et kumbki meist peaks mingi hirmuga elama. Põhjendamatu hirmuga.

Ehk siis jaa, ma tulin ka siia nalja tegema, et hahhaahaa, äkki mul ei jäägi siis midagi üle kui lahku minna, sest siis saan lõpuks neist naljadest lahti, aga kirjutamise peal sain aru, et võib olla siis mina võin ka oma suhtumist muuta. Kui mõni selline nali või kommentaar jälle lendu läheb Mareki poolt võin ka ise öelda, et küll on hea, et meil ei ole seda karta või et meil neid probleeme pole. Eks neid muresid ja kraaklemisi on ka eelmisel aastal olnud rohkem kui oleks tahtnud, aga ma ei peaks teise “nalju” pisendama, vaid olema siis toetavam. Ise siin käin psühholoogi juures, et Ida teismelise-tujudega hakkama saada ja olla ka toetavam abikaasa (mulle on psühholoog isegi koduseks ülesandeks andnud, et pean välja ütlema, mida hindan, mitte seda oma peas hoidma, sest “ahh, ta ju teab küll”) Alati ei pea vaid mind toetama, sest ma olen naine ja happy wife, happy life. Võib olla mu 2026. aasta lubadus võiks olla, et ma püüan olla toetavam abikaasa ka ise. Mitte vaid nõuda ja eeldada?

Siis ehk ei lähe need horoskoobid ja inimeste lahkukasvamised nii hinge enam ka?

Avalik häbipost mulle ja väljakutse Marekile

Rääkisin eile sõbrannaga ja jõudsime mõttele, et peaks mulle väljakutse esitama, aga kuna ma olen üsna mugav inimene ja minus puudub igasugune võistlushimu, siis pidin ma ausalt tunnistama, et me võime väljakutse mulle küll esitada väljakutse, kuid võin ka juba eos öelda, et feilin.

Aga! Väljakutse võib alati esitada Marekile, sest tema on oma loomult nii võistlushimuline, et ei jätaks ühtegi väljakutset vahele, veel vähem lubadust täitmata kui midagi on lubanud, seega ei jäägi mul muud üle kui väljakutse talle esitada.

2025 hetked

Mõtlesin, et oleks aeg teha 2025 aasta hetkede kokkuvõte. Kuna aasta on pikk ja minu mälu lühike, siis otsisin abi blogist ja valisin kuude kaupa välja ühe või paar hetke, olgu see siis positiivne või negatiivsem. Nii et kui mõtlete ja tahate küsida, kust sellise “edetabeli” loogika, siis siin polegi loogikat On lihtsalt 2025 aasta erinevad hetked.

Aasta pisarakiskuja: Selleks on 100% Dexterile rahakogumine ja tema operatsioon. Ma olen enda üle uhke, et raha koguma hakkasin ja ega sõnadesse ei oskagi panna kui väga tänulik ma olen kõikidele, kes aitasid meil Dexteriga operatsioonil käia.

Kas see teatrikool ikka on oma raha väärt?

Kuidas ma nüüd seda postitust kirjutan nii, et keegi ei haavu, keegi ei pea mind veel nõmedamaks lapsevanemaks kui mind juba peetakse ning et ma oleks võimalikult objektiivne? Ainus variant oleks mitte kirjutada. Aga kuna see mõte on minu sees juba nii pikalt olnud ning ma olen ka Idale ausalt ja otse öelnud, et ärgu oodaku ei suuremaid rolle ega auhindu ning ta ütles, et lepib sellega (mitte sellepärast, et ma lõpuks oma arvamust võiks avaldada, vaid ma olen küsinud, kas ta ei tahaks seda kooli pooleli jätta ning ta siiski tahab seal käia), siis see ei hoia mind enam ka tagasi, ma pean saama oma arvamuse välja öelda. Arvamust minu kohta see niikuinii ei muuda. Selle olen ma endast ammu kujundanud.

Esmalt tahan ma öelda, et ma ei ole see ema, kes oma last kuhugi upitaks või näeks ilgelt vaeva, et ta kuhugi jõuaks. Tema enda asi on, kas ta harjutab, kas ta õpib oma tekste, tantse, tahab koolis käia, ei taha – mina sellesse ei sekku.Ma muidugi toetan alati, lohutan, olen andnud soovitusi ning ka konstruktiivset kriitikat, sest ma ei arva, et vaid kiitus viib edasi, aga kuna ma ei ole professionaal, siis ma ei oska seda teha professionaalselt. Selle pärast ta käibki teatrikoolis, et areneda. Aga teate…

Aga äkki ma ikka olen kibestunud ja kade?

Enne jõule käisime Kuldsete naistega pildistamas ja kiirel lõunal ning jõuludest rääkides üllatasin ma iseennast. Kui kõrvale jätta see klassikaline jõulumelanhoolia ning hala, mis käib minuga kaasa, ja millest paar postitust tagasi kirjutasin, siis minus puudus/puudub sel aastal stress. Kuigi põhjust ju on? Rohkem kui varasematel aastatel. Pole selgust, on lahtiseid küsimusi, aga ikka pole seda stressi. Või siis olen ma lihtsalt bipolaarne. Või lausa ikkagi kibestunud ja kade, aga ei tunnista endale? Noh see vana hea eluvale ja metspardi teema?

Sest, kuidas muidu seletada seda sarkasmi minu sees? Mind ei peaks sellised asjad häirima, aga kui nad silma jäävad ning häirivad ja ma tunnen, et pean neist kirjutama – mida sellest muud välja võiks lugeda? Esmalt jaurasin poodide avamisaegade üle, siis Teietamise üle ja kuna ma igavusest skrollisin ehk liiga palju Facebookis, siis lõpuks hakkasid häirima ettevõtete jõulutervitused. Klassikalised “häid jõule” + nunnu pilt on täiesti okeid, rohkem polegi vaja, nendes on piisav annus soojust sees. Aga kui on sellised pikemad aastat kokkuvõtvamad jõulutervitused, siis natuke hakkas häirima kui need olid AI-ga tehtud. Kusjuures, AI kasutamine pole minu arvates ammmu enam patt, aga kui siiralt mõjuma pidavate sõnade taga ei ole siirust, siis tuli sarkasm peale.

Klassikaline jõulumelanhoolia

Mulle tundus, et sel aastal on mu sees üle pika aja jõulutunne. Tavaliselt on mul nende jõuludega ikka mingi kana kitkuda, aga sel aastal tundsin, et isegi hallist ilmast hoolimata oli süda täis helgust ja soojust. Ilmselt tõi selle endaga kaasa meie väikene “Kevini jõulude” projekt. Inimeste headus ja soov kaasa lüüa üllatas mind nii väga ning ma tundsin, et see vist ongi üks kõige ilusam jõulukink, mis ma kunagi saanud olen. Kuidagi see siirus tekitas minus jõulutunde.

Siis aga hakkas vaikselt melanhoolia peale kerima. Üks teine projekt, mis mind on tegevuses hoidnyd ja on samuti olnud üks kõige põnevamaid (ka väljakutsuvamaid!) projekte, millega ma kokku puutunud eales olen, hakkas vaikselt otsa saama ja see tekitas omamoodi kurbust. Ma olen püüdnud aru saada, miks, sest igal projektil on ju algus ja lõpp, kuid see oli kuidagi selline teistsugune, ka vist inimeste pärast. Ammu polnud tundnud sellist tuge ja kiitust, aga seda oli selles projektis nii palju ja see oli nii hea tunne kui keegi tööalaselt usaldab ja ei kontrolli ega kahtle otsustes. Sain enda kohta ka nii palju uut ja põnevat teada ning täna vaatan peeglist end hoopis teise pilguga kui näiteks augustis. Mis jälle on veider, et mu tööalane enesekindlus on tõusnud lakke, kuid samas on mu sees teatav kurbus, et ma päris täpselt ei tea ikka, kus on mu päris koht. Suhtlesin endiste kolleegidega ja sealt tekkis veel mingi kurbus sisse, enam mitte koondamise pärast, vaid selle pärast, et mul hakkas peas jooksma mingi film, mingi nägemus, mis jäi teostamata, võib olla seepärast, et ma ei olnud piisavalt enesekindel.

See, mis toimub, ei ole enam sisuline arutelu vägivalla üle. See on avalik lintšimine.

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida pean ma alustama sellest, et eks ma isegi olen “beesha” kallal siin hambaid teritanud, sest…no mis sest…mida ma siin ikka püüan end õigustada, lihtsalt tema teod ja väljaütlemised on pannud kulmu kergitama ja ka arvamust avaldama. Nüüd paar päeva olin ma meediast veidi eemal ja pean tunnistama, et täna olin veidi šokeeritud kui ükskõik, mis kanali ma lahti tegin, käis seal suunamudija üle arutamine, nalja tegemine, ilkumine ja avalik lintšimine. Ma saan aru, millest see teema alguse on saanud, aga minu arvates sellises mahus lintšimine ei ole okei. Ja ärme pane mulle sõnu suhu ning ütle nüüd, et ma toetan lähisuhte vägivalda. Ei, ma ei tee seda kohe kindlasti, aga las ma natukene seletan oma mõtteid.

Ma alustan sellest, et ütlen otse ja ausalt, et “beesha” on minu jaoks absoluutselt ebasümpaatne tegelane, isegi kui ma teda isiklikult ei tunne, kuid nende paari korra puhul, mis ma põgusalt olen kokku puutunud, julgen öelda, et soe ja siiras ta pole. Aga see selleks. See polegi siin oluline, kas ta mulle meeldib või mitte. Mulle on vastukarva sotsmeedia tuleriidad, sest sotsmeedia on tihti nagu külaplats, kuhu tullakse õigust nõudma, igaks juhuks tõrvik kaenlas. Äkki ikka saab kellelegi tule alla panna. Ega suurt vahet pole kellele, peaasi, et saab. Viimastel päevadel on selle platsi keskele tuleriidale tõstetud suunamudija. Mitte vägivallatseja. Vaid naine tema kõrval. Ja mulle tundub, et selle asemel, et toimuks sisuline arutelu lähisuhtevägivalla kohta, sai alguse avalik lintšimine. Kõik on justkui võtnud ühiseks nõuks suunamudija oma peksukotiks võtta. Õigustades seda sellega, et aga ta ise ju on, ta ise ju tegi. Kas sellest ärapanemisest sünnib rohkem kasu või kahju?