Ma pean ausalt tunnistama, et ma võin olla Karen kui ma näiteks restoranis pean kaua ootama või kui mõni teenus, mida ma olen harjunud saama, ei toimi nii nagu peab, st klienditeenindus mind teenuse saamiseks edasi-tagasi jooksutab nagu eelmisel nädalal Kaubamajas. Marek ja Ida aegajalt ütlevad, et ei tule minuga rohkem restorani sööma, sest ma võin seal vihastada, aga ma ei saa sinna midagi parata, et ma olen kärsitu. Kusjuures toidu pikema ooteaja ma kannatan ära, aga kui mind restorani saabudes ei panda tähele, ei tuua mulle menüüd ja ma pean jooke kaua ootama, siis ma kipun pahaseks muutuma. Hea teenindus on minu jaoks oluline, ma ise püüan ka oma töös anda selles osas maksimumi ja teenindus, kus mulle jääb tunne, et ma olen segav faktor, ajab mind närvi.
Viimasel ajal olen ma saanud seinast seina teeninduse osaliseks.
Ma olin ka kunagi selline. Aga mu lähiringis on AINULT inimesed, kes mind sellisena ei talu, nii et enam ei ole. Ja eriti ei kurvasta, et Karen on väga sügavale maha maetud. Viimati kui Ryanairiga lendasin (ei iial enam) tahtis teine küll veidi pead tõsta, aga kuna olin koos pojaga, siis olnuks see sulaselge enesetapp.
Karen on ikka see, kes kohe manageri nöuab ja jaurab mingit totakat teemat ajada.
See, kui on mingi ebameeldiv kogemus ja sellele tähelepanu pöörad, ei ole Karen 😉
Nojah, räuskama ma tõesti ei lähe kuhugi, aga oma tundeid väga ka ei varja