Ma olen nii mõnelegi töövestlusele kutsutud ning mõnedest neist olen ma erinevatel põhjustel loobunud. Alles hiljuti kutsuti mind kandideerima ühele üsna ambitsioonikale ametikohale, olin omamoodi meelitatud, kuid mida rohkem ma kuulasin, seda rohkem sain ma aru, et mul puudub tegelikult igasugune sellelaadne ambitsioon. Täitsa naljakas kui mõtlema hakata. Ma mäletan aega kui ma olin 20+, siis oli mu vaat et ainus eesmärk, et jõuaks kaugemale ja kõrgemale ning üldse ei saanud aru inimestest, kes ütlesid, et neid karjäär ei huvita, täna saan ma neist täiesti aru. Võib olla see siis tulebki vanusega, et kuulad rohkem oma sisemist häält kui et tahad pidevalt midagi kellelegi (endale?) tõestada. Ma ei tea. Ma lihtsalt ise tunnen, et mu prioriteedid on mingil määral muutunud.

See on omamoodi kogemus loobuda kandideerimistest kui sind kutsutakse kandideerima, öeldakse et sobid oma profiili järgi nagu valatult ja ise tunned sisemas, et näääh, tegelikult mitte. Aga loomulikult ei tahtnud ma sellest rääkida. Ikka teisel teemal – töövestlused, mis on nagu lõputud koolieksamid. Ausalt, ma saan aru, et kandideerijaid on palju, aga ma ei tea, kes neid personalijuhte õpetab, et nad justkui kõik täpselt ühesuguseid asju nõuavad ja see on nii tüütu juba. Esseede kirjutamine on selle kõrval lapsemäng. Ja veidraid suhtumisi on ka olnud omajagu, viimane neist eriliselt üllatav.