Pean täiesti ausalt ütlema, et ma ei osanud oodata, millise reaktsiooni mu Facebooki postitus inimestes tekitab ja kui nüüd täitsa algusest kõik ära rääkida, siis ma isegi ei plaaninud sellist postitust teha, aga ma olin tõesti kurb, sest ilmselt jälle olen elanud mingis eluvales, et end mingil väiksel moel suunamudijaks pidanud, kuid kui ikka mitte ükski ettevõte ei vastanud mu kirjale, et pakun neile oma blogis ja instagramis ka reklaami kui nad aitavad mul ehk ühe pere lastele jõulukingid teha. Ma ei tea, kas mina olen s***t suunamudija või teie s***t sihtgrupp, kellele reklaami teha, aga minu kiri jäi hüüdja hääleks kõrbes. PS: Te ju saate aru, et ma tegelikult ei pea oma jälgijaid s**aks publikuks, vaid olen sarkastiline.
Enne kui ma tulen oma positiivsete emotsioonide juurde, siis ma tahan veel öelda, et ma ei ütle midagi suunamudijate kohta – nemad teevad oma tööd (jah, täna ON see töö!) ja nii mõnigi neist kasutab oma mõjuvõimu ära ka heategevuseks, mind kurvastas, et minu palve kõrval samal ajal saatsid need samad ettevõtted vildikaid ja raamatuid ja muid asju suunamudijatele edasi. Kasutan ühe oma tuttava lihtsat mõtet selle kohta: “okei, saada posu tooteid influkatele, genereeri selline liiklus, et mingi vildikakomplekt on välja müüdud üle Eesti. Aga kas sellest ei piisa? Kas selle kõrvalt ei saa panna kasvõi 10-20 komplekti seda komplekti teele nendele, kelle vanematel ongi kuu keskel 12 eurot arvel…” Sest on jõulud ja meile meeldiks uskuda, et jõuluimed on olemas? Jah, ühegi ettevõtte kohustus ei ole lastele jõuludeks rõõmu teha, ka ei pea keegi tundma end süüdi, et tal läheb paremini ja asju lihtsalt saadetakse, aga ma olen seda mõtet edasi mõlgutanud ning mõelnud, et meie influencer turundus on ikkagi nii pinnapealne ja sisutu. Sorry, et selle välja prahvatan nii. Võib olla ebaausalt, ma ei tea ka ju tegelikult.
Aga aitab sellest. Ma olen SÕNULSELETAMATULT tänulik kui paljud teist minu postituse peale reageerisid ja kohe olid nõus aitama. Kingid väiksematele olid olemas praktiliselt kohe ja kuna need soovid olid nii väikesed ja lihtsad, siis ilmselt see puges inimestele südamesse ja lisaks pakkusid inimesed veel välja, kas võiks juurde panna veel selle ja tolle ning mul on tunne, et veidike liialdades saavad need lapsed kogeda enam-vähem selliseid jõule nagu Kevin kui ta perega New Yorkis hotellis üles ärkas. Eile ja täna kirjutasid mulle veel paar inimest, kes uurivad, kas saavad telefoniga aidata ja ma olin hämmingus, heas mõttes hämmingus kui lugesin kui mõistvad on inimesed, miks lapse soov on just üks teatud iPhone mudel. Vaid paar inimest sadade hulgas arvas, et seda poleks vaja, et nad ei osta ka endale 300-400 eurost telefoni, aga vastan nii nagu vastas keegi kommentaarides – see laps tahab ka kuuluda, et tal oleks asi, mis on popp. Mina lisan omalt poolt, et jõulud ongi ju soovide esitamise aeg ning teate ma arvan, et see laps esitas selle soovi sisimas teades, et see on midagi sellist, mis kunagi ei täitu, aga soovis ikka. Ja mina soovin koos temaga, et ta selle saaks.
Eile õhtul pakkus paar inimest, et nad sooviksid pere ka rahaliselt toetada. Täna õhtuks on pisikestest summadest mu kontol saanud suur summa. Kokku 360 eurot telefonifondi ning eile ühe inimese 100eurose (!) ülekande juba edastasin emale, sest ma ei olnud kindel, kas hakkame telefoniks raha koguma või saame telefoni teisiti lapsele kingiks. See on minu meelest täiesti ebareaalne, sürreaalne ja kas ma juba kasutasin sõna SÕNULSELETAMATU, et tõesti nii palju on toredaid inimesi meie ümber.
Ma ei taha selle perekonna kohta detaile jagada rohkem kui juba teinud olen, aga kinnitan teile, et tegu on äärmiselt tööka, tubli, hakkaja naisega, kes väärib selliseid jõule 120%. Jah, ma tean, et selliseid naisi ja emasid on veel ning aidata tahaks rohkemgi, aga alustama peab kasvõi sellest ühest ning kui see pereema täna mu küsimusele, kas tal endal ka mõni soov on, vastas, et ta ei oska midagi tahta, sest tal ei ole endal kunagi elus olnud jõule, et käivad päkapikud ja on selline jõuluhelgus, siis tema suurim jõulusoov ongi, et saab lastele kinkida jõulud, nii nagu ta igal aastal püüab ise oma jõududega teha, aga sel aastal on niimoodi. Ja lapsed oleks aru ka saanud, et on keerulised ajad ning poleks pahandanud, et kinke pole, sest nad on tänulikud paljude muude asjade eest. See lause läks mulle nii hinge ja mul on siiras hea meel, et see lihtne soov ning veidi emotsionaalne postitus nii suure kõlapinna on saanud. Ma soovingi, et neil oleks kõige ilusamad jõulud, mida nad kunagi kogenud on. Ja teate, mis ma veel tunnen? Kui ma siin peale koondamist olin ebakindel ja tundsin end kasutuna, siis nii paganama hea oli end kasulikuna tunda, tunda, et ma ei ole mõttetu ning ma teen midagi, mis loeb. Päriselt.
Aitäh teile kõikidele, kes aitate aidata! Teid on nii palju ja ükshaaval ei jõua teid ära tänada, aga uskuge, et aitasite teha ühe pere jõulud imeliseks. Ja kniks ja kummardus, suure südamega ettevõtjatele, kes kohe oma abikäe ulatasid/olid valmis ulatama. Aitasite nii minu kui selle pereni tuua PÄRIS jõulutunde.
Ja palun vabandust kõikide ees, kes ei ole mult vastust saanud, mul päeval ei ole väga aega vastata olnud ning õhtul tõesti mõni kiri/sõnum on jäänud ilmelt kahe silma vahele. Ma püüan kõik kirjad läbi käia, aga võite mulle endast märku anda kui teie soov aidata pole minult vastust saanud veel. Kindlasti ma ei ignoreeri teid tahtlikult.