Kas teil on oma inimesi, keda te pole kunagi isegi kohanud?

Kas teil on selliseid inimesi, keda te kunagi pole kohanud, kuid keda te peate justkui oma inimesteks? Noh nagu isegi sõpradeks või nii. Mul muidu on neid sõpru küll, kellega ma harva suhtlen, aga on oma inimesed ikka, selles mõttes, et isegi kui pole aasta-paar näinud, siis kohtudes jätkub juttu kauemaks. Aga nüüd on lisandunud selline teistmoodi inimeste ring, kes on omad, ilma et ma oleks neid kunagi kohanud.

Alustan minulikult ikka kaugemalt. Sest see on üks mu lemmiklugusid. Aaaastaid tagasi olime me sõbrannadega Lõuna-Eestis trippimas ja koduteel möödusime me imeilusast majast, ma kirjutasin sellest oma blogis ja paar päeva hiljem kirjutas mulle selle maja perenaine, et tundis kirjelduses oma kodu ära. Ma olin šokis. See oli ikka üks 10+ aastat tagasi, sots.meedia ei olnud veel nii arenenud, mu blogi oli kordi väiksem ja mis on võimalus, et me läbi minu blogi tuttavaks saime. Aga saime. Me oleme kirjutanud, sõnumeid saatnud, helistanud, rääkinud, plaaninud kokku saada, tema on toetanud raskel ajal mind ja mina olen püüdnud toetada teda. Kui tal läheb hästi, rõõmustan ma nagu läheks hästi mul endal. Kui tal läheb halvasti, tunnen mina end halvasti. Ma tunnen, et tegu on nii minu inimesega. Ometi ei ole me kunagi kohtunud. 10 aastat.

Täna ma ei ole kurb

Pean täiesti ausalt ütlema, et ma ei osanud oodata, millise reaktsiooni mu Facebooki postitus inimestes tekitab ja kui nüüd täitsa algusest kõik ära rääkida, siis ma isegi ei plaaninud sellist postitust teha, aga ma olin tõesti kurb, sest ilmselt jälle olen elanud mingis eluvales, et end mingil väiksel moel suunamudijaks pidanud, kuid kui ikka mitte ükski ettevõte ei vastanud mu kirjale, et pakun neile oma blogis ja instagramis ka reklaami kui nad aitavad mul ehk ühe pere lastele jõulukingid teha. Ma ei tea, kas mina olen s***t suunamudija või teie s***t sihtgrupp, kellele reklaami teha, aga minu kiri jäi hüüdja hääleks kõrbes. PS: Te ju saate aru, et ma tegelikult ei pea oma jälgijaid s**aks publikuks, vaid olen sarkastiline.

Enne kui ma tulen oma positiivsete emotsioonide juurde, siis ma tahan veel öelda, et ma ei ütle midagi suunamudijate kohta – nemad teevad oma tööd (jah, täna ON see töö!) ja nii mõnigi neist kasutab oma mõjuvõimu ära ka heategevuseks, mind kurvastas, et minu palve kõrval samal ajal saatsid need samad ettevõtted vildikaid ja raamatuid ja muid asju suunamudijatele edasi. Kasutan ühe oma tuttava lihtsat mõtet selle kohta: “okei, saada posu tooteid influkatele, genereeri selline liiklus, et mingi vildikakomplekt on välja müüdud üle Eesti. Aga kas sellest ei piisa? Kas selle kõrvalt ei saa panna kasvõi 10-20 komplekti seda komplekti teele nendele, kelle vanematel ongi kuu keskel 12 eurot arvel…” Sest on jõulud ja meile meeldiks uskuda, et jõuluimed on olemas? Jah, ühegi ettevõtte kohustus ei ole lastele jõuludeks rõõmu teha, ka ei pea keegi tundma end süüdi, et tal läheb paremini ja asju lihtsalt saadetakse, aga ma olen seda mõtet edasi mõlgutanud ning mõelnud, et meie influencer turundus on ikkagi nii pinnapealne ja sisutu. Sorry, et selle välja prahvatan nii. Võib olla ebaausalt, ma ei tea ka ju tegelikult.

Aga aitab sellest. Ma olen SÕNULSELETAMATULT tänulik kui paljud teist minu postituse peale reageerisid ja kohe olid nõus aitama. Kingid väiksematele olid olemas praktiliselt kohe ja kuna need soovid olid nii väikesed ja lihtsad, siis ilmselt see puges inimestele südamesse ja lisaks pakkusid inimesed veel välja, kas võiks juurde panna veel selle ja tolle ning mul on tunne, et veidike liialdades saavad need lapsed kogeda enam-vähem selliseid jõule nagu Kevin kui ta perega New Yorkis hotellis üles ärkas. Eile ja täna kirjutasid mulle veel paar inimest, kes uurivad, kas saavad telefoniga aidata ja ma olin hämmingus, heas mõttes hämmingus kui lugesin kui mõistvad on inimesed, miks lapse soov on just üks teatud iPhone mudel. Vaid paar inimest sadade hulgas arvas, et seda poleks vaja, et nad ei osta ka endale 300-400 eurost telefoni, aga vastan nii nagu vastas keegi kommentaarides – see laps tahab ka kuuluda, et tal oleks asi, mis on popp. Mina lisan omalt poolt, et jõulud ongi ju soovide esitamise aeg ning teate ma arvan, et see laps esitas selle soovi sisimas teades, et see on midagi sellist, mis kunagi ei täitu, aga soovis ikka. Ja mina soovin koos temaga, et ta selle saaks.

Eile õhtul pakkus paar inimest, et nad sooviksid pere ka rahaliselt toetada. Täna õhtuks on pisikestest summadest mu kontol saanud suur summa. Kokku 360 eurot telefonifondi ning eile ühe inimese 100eurose (!) ülekande juba edastasin emale, sest ma ei olnud kindel, kas hakkame telefoniks raha koguma või saame telefoni teisiti lapsele kingiks. See on minu meelest täiesti ebareaalne, sürreaalne ja kas ma juba kasutasin sõna SÕNULSELETAMATU, et tõesti nii palju on toredaid inimesi meie ümber.

Ma ei taha selle perekonna kohta detaile jagada rohkem kui juba teinud olen, aga kinnitan teile, et tegu on äärmiselt tööka, tubli, hakkaja naisega, kes väärib selliseid jõule 120%. Jah, ma tean, et selliseid naisi ja emasid on veel ning aidata tahaks rohkemgi, aga alustama peab kasvõi sellest ühest ning kui see pereema täna mu küsimusele, kas tal endal ka mõni soov on, vastas, et ta ei oska midagi tahta, sest tal ei ole endal kunagi elus olnud jõule, et käivad päkapikud ja on selline jõuluhelgus, siis tema suurim jõulusoov ongi, et saab lastele kinkida jõulud, nii nagu ta igal aastal püüab ise oma jõududega teha, aga sel aastal on niimoodi. Ja lapsed oleks aru ka saanud, et on keerulised ajad ning poleks pahandanud, et kinke pole, sest nad on tänulikud paljude muude asjade eest. See lause läks mulle nii hinge ja mul on siiras hea meel, et see lihtne soov ning veidi emotsionaalne postitus nii suure kõlapinna on saanud. Ma soovingi, et neil oleks kõige ilusamad jõulud, mida nad kunagi kogenud on. Ja teate, mis ma veel tunnen? Kui ma siin peale koondamist olin ebakindel ja tundsin end kasutuna, siis nii paganama hea oli end kasulikuna tunda, tunda, et ma ei ole mõttetu ning ma teen midagi, mis loeb. Päriselt.

Aitäh teile kõikidele, kes aitate aidata! Teid on nii palju ja ükshaaval ei jõua teid ära tänada, aga uskuge, et aitasite teha ühe pere jõulud imeliseks. Ja kniks ja kummardus, suure südamega ettevõtjatele, kes kohe oma abikäe ulatasid/olid valmis ulatama. Aitasite nii minu kui selle pereni tuua PÄRIS jõulutunde.

Ja palun vabandust kõikide ees, kes ei ole mult vastust saanud, mul päeval ei ole väga aega vastata olnud ning õhtul tõesti mõni kiri/sõnum on jäänud ilmelt kahe silma vahele. Ma püüan kõik kirjad läbi käia, aga võite mulle endast märku anda kui teie soov aidata pole minult vastust saanud veel. Kindlasti ma ei ignoreeri teid tahtlikult.

Marekil on päris s**t õnn

Ma jäin täna mõtlema, et kui kellelgi on õnnega sitasti ja seda sõna kõige otsesemas mõttes, siis on see Marek . Sest noh okei, ühe korra läheb sitasti, teinekord läheb sitasti, kolmas kord, aga no neljas ja viies ka, siis see on ju juba mingi muster. Fun fact selle juures on, et mul on selle üle jumalast hea meel. Tahaks lausa öelda, et sitaks hea meel, aga ega mul endal ka nüüd ülemäära hästi selles vallas ei lähe, et päris nii õnnelik olla ei saa.

Täna näiteks jõudsin mõelda, et oh, mul ju vedas, et just Marekil selles osas kehvasti läks, aga hiljem sain aru, et hõiskan enne õhtut. Ja nii oli ka.

Ühesõnaga. Et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama sellest, et meil on koer nimega Dexter. Selline nunnu paharet, kes kaalub 65 kilo ja toob meie argipäeva vürtsi aegajalt, sest tal on VÄGA tundlik seedimine ja isegi kui talle ei anna midagi tavapäratut süüa, siis mõnikord üllatab ta meid sellega, et midagi ikka ei sobinud ning selle tagajärjeks on kodus ees ootamas…No te saate ise ka sõnadeta aru, kuhu ma jõudma hakkan. Minul on olnud au õnnetuspaika koju jõuda esimesena üks kord. Vaatepilt oli ikka jõhker. Seinad, vaip, kardinad, kapid – kõik oli täis koera väljaheiteid. Korraks oled meeleheitel, sest kurat, ikka megarõve on koristama hakata, aga milles see koergi süüdi on. Peab aru saama ja hakkama saama.

Mul on lihtne rääkida, sest järgmised kolm korda, mil sama vaatepilt on avanenud, on Marek esimesena koju jõudnud. Ja ilmselgelt ei istu sa ju siis diivanile, vaid hakkad koristama. Selleks ajaks kui mina koju jõudnud olen, on kodu juba korras ja enam-vähem lõhnatu olnud. Täna olin ma kauem tööl ning pidin sealt minema edasi kohe Ida rahvatantsu koosolekule. Sõidan kooli poole ja mõtlen, et huvitav, millal Ida helistab, et kus ma juba olen, kui telefon helisebki. Ida asemel helistab Marek. Küsib, kus Dexter on. Toas ei olevat koera. Ma mõtlesin, et ma hakkan mõistust kaotama. Ma tean, et tõin hommikul koera tuppa, tean, et andsin talle viinerit ja teadsin, et panin ukse lukku, aga keda ei olevat toas on Dexter. Kuidas? Mis mõttes? Ta on küll Mesi Tares teinud kadumistrikki ja kadunud toast läbi tuulutusakna, aga siis olid ka jäljed maas. Praegu aga tühi kodu, vaikus, ei ühtegi jälge ja Dexterit.

Siis muidugi selgus, et härra koer oli end kinni pannud Mareki kola/pesuruumi. See ei ole nüüd just väga suur ruum, nii et ma saan täitsa aru, et härra proovis õue saada, välisuks seal oli muidugi kinni ja kuna koer on sama suur kui see ruum, siis lükkas ta sisemise ukse rapsimise käigus enda järel kinni. Mis oleks olnud okei, et noh liikmisruumi ülearu pole, aga ta oleks hakkama saanud, lihtsalt siis maganud ja oodanud kuniks koju tuleme. AGA kui me nüüd paneme siia võrrandisse sõna “kõhulahtisus” , siis te saate aru, mis olukorras see ruum oli kui Marek avastas, et Dexter on seal kinni. Marek, kes vannub väga harva, äkki ongi seda teinud neli korda meie kooselu jooksul ning need on seotud olnud just nende Dexteri olukordadega, oli ikka üsna Kermo Murel läbi telefoni ja mitte selles mõttes, et I fucking love you to the moon and back.

Käisin koosolekul ära. Sõitsin koju ja mõtlesin, et nojah, õnneks on hullem ju koristatud (mis kind of pole ju vale), AGA kas mulle siis meenus, et selles pisikeses ruumis, mis oli täis vedelat väljaheidet, oli kinni olnud ka koer, kes kindlasti mitte ei mõelnud, et aa, oot, midagi on valesti,ebameeldiv, ma leban rahulikult, ei rapsi ja ootan millal mind siit välja lastakse. Muidugi mitte. Ta suutis selles väikeses kompkus tekitada kaose, mida Marek oli kaks tundi juba likvideerinud ning uidugi ootas mind koju jõudes ees küll peaaegu juba puhas tagaruum ning maharahunenud Marek, aga 65 kilogrammi sõna otseses mõttes sitast koera. Koera, kes laseb end puhastada ja pügada vaid mul (ning groomeril). Milline au ja rõõm oli peale pikka päeva sisustada oma õhtupoolik telekavaaamise asemel Dexteri puhastamisega. Tund aega hiljem oli Dexter enam-vähem puhas. Thank god, et tal groomeri aeg juba reedel on.

Nüüd kui see sitaralli on siin majas tänaseks lõppenud, siis on juba nats naljakas ka, aga no ausalt ma julgen öelda, et Marekil selle loosiga ikka üldse ei vea.

Kermo Murel päästab eesti keele

Ma saan aru, et näosaates saadeti lapsed Kermo laulu ajal välja, et ennetada seda, et mõni segane tuleks jälle välja eelnõuga, et üks telekanal likvideerida ning ilmselt on tõesti ka vanemaid, kes arvavad, et nende 9aastased ei tea neid sõnu, mis selles laulus kuulda on, või et nad üldse ei teaks Kermo laulude sõnu peast, mind aga pani see ikka muigama.

Totakas näitemäng ju lihtsalt. Sest igaks juhuks peab. Lapsed kuulevad, noored lähevad hukka. Igal pool niigi ropendavad, pole vaja seda näidata ka koguperesaates (mis sellest, et Kermo Murel on ilmselt selle koguperesaate kõige suurema sihtgruppi nr 1 lemmik). Ja kui keegi tuleb nüüd ütlema, et kuidas ma roppusi propageerin, siis tegelikult tuleks üldsegi uurida veidikene keeleajalugu. Kui võtta kasvõi sõna “t**a”, siis algselt tähendas see lihtsalt mehe suguelundit, ilma ropu varjundita. Nii nagu „sõrm”, „varvas”, „kõrv”, „munand” — lihtsalt anatoomiline kehaosa. Roppuseks muutus see alles palju hiljem kui linnakultuur sõnu tsenseerima hakkas.

Kes siis arvas, et peab kaebama minema?

Ma olen alati rääkinud, et mul on kõhutunne. Mu kõhutunne üldiselt ei valeta ja nii läks ka seekord. Kui mind ootamatult koondati, siis ma teadsin, et sellest avalikult rääkimisel saab olla igasuguseid tagajärgi – siiani on hämmastavalt positiivsed tagajärjed olnud ülekaalus, nii et ma ei kahetse grammigi, et olen sel teemal olnud 100% aus ja avanud end sellisest küljest, millest tihti ei julgeta rääkida, sest häbi on. Häbi olla korraga töötu.

Kuna olukord tööturul on hull, minusuguseid töö kaotanud inimesi on veel ja veel ning ma olen alati saanud tagasisidet, et inimesed on minu blogist saanud tuge ja abi, siis otsustasin ma ka seda osa avalikult ja ausalt jagada. Ma ei pea end mingiks coachiks, ma ei ole õppinud nõustamist, aga ma oskan rääkida oma kogemusest ning mulle läheb vaimne tervis korda. Nii enda kui teiste oma ning oma peakeses mõtlesin ma, et minusuguseid, kes tunnevad, et töötuna arvel olek on väärikuse kadumine, koondamine tähendab, et ma ei oska midagi ega ole midagi väärt, olen tühine ja mõttetu inimene, on kindlasti veel ning võib olla minu teekonna jälgimine pakub neile tuge, otsustasin ma avalikult jagada ka seda, et olen nüüd töötuna arvel.

Paha Pääru Oja, Theatrum ja adekvaatne teatrikomisjon

Eile ei tekitanud pahameelt ja tormi mitte vaid otsus, et Theatrum jäi rahastusest ilma, vaid ka Pääru Oja väljaütlemine, kes küsis, kuidas saab kamp plikatirtse otsustada, kuidas Lembit Petersin teatrit teeb. Jube pahasti ja üleolevalt ütles, pahandati sotsiaalmeedias. Päriselt? Te pahandate Pääruga selle väljaütlemise pärast? Minu jaoks pole vahet, kas see komisjon koosneb nö plikatirtsudest või väärikas vanuses meestest/naistest, ma nimetaks veel neid palju krõbedamalt. Aga ütlen vaid kamp lollpäid, et mitte väga ebatsensuurseid väljendeid kasutada siin.

“Ministeeriumi teatrinõuniku Marie Anett Heinslau juhitud komisjon otsustas teatri riigi toetusest ilma jätta madala kunstilise taseme, ebahuvitavate loominguliste plaanide ja vähese loomingulise mitmekesisuse tõttu.” Mida ? Madal kunstiline tase? ebahuvitav? Vähene loominguline mitmekesisus? Mul tekib küsimus, kas komisjon ja Maerie Anett Heinslau on üldse Theatrumis käinud? Ilmselt mitte, sest vastasel juhul ta neid sõnu koos Theatrumiga ühte lausesse ei paneks.

Mina olen Theatrumis käinud. Palju. Mõnda etendust olen käinud vaatamas mitu korda. “See laps” läks mulle nii hinge, et olen seda vaatamas käinud kaks korda, “Felicita” kaunis “robottolmuimeja” (Riina Maidre) on siiani üks mu lemmikuid rolle, “Talvevalgus” lummab mind siiani kui sellele mõtlema hakkan. “Isast” ja Lembit Petersoni rollist võin rääkima jäädagi, see on Eesti teatriajaloo üks parimaid rolle, nii et hakkadki mõtlema, et kes nüüd siis dementne on – isa, Lembit Peterson või publik. See teater on omanäoline, eriline, soe. Enne teatrit olen ma alati varunud aega, et puhvetis süüa üks kiluleib ja juua klaas valget veini, vaadata inimesi, kes saabuvad ja alati tuleb selline soe ja eriline tunne sisse. Selles majas on midagi, väärikust ja sõbralikkust. Muide, kunagi käisin ma seal töövestlusel. Kahjuks ma tookord seda ametikohta ei saanud, aga mul on meeles see eriline sõbralikkus, millega mind kostitati. Peale intervjuud tehti veel majatuur ning tutvustati maja ajalugu, näidati nurgataguseid, kuhu muidu kunagi ei saa. Ma sain aru, et see teatripere on ühtehoidev perekond, kes on uhke selle üle, mida nad teevad, kus nad teevad ning miks nad seda teevad. Mina lahkusin sealt tookord samuti uhkusetunne hinges, mind oli kutsutud viimaste kandidaatide hulgas intervjuule.

Selle teatri rahastusest ilmajätmine pahandas mind eriliselt. Mul ei ole selle teatriga muud suhet, kui see, et ma olen Theatrumi fänn olnud julgelt üle kümne aasta ning nende etendused üllatavad mind iga kord. Jah, mõni lavastus meeldib vähem, mõni rohkem, kuid kindlasti ei saa ühtegi lavastust nimetada ebahuvutavaks või kehva kunstilise tasemega. Tase on ALATI kõrge. Lisaks lavastustele kiidan ma alati kujundust – lavaelemendid on mõnikord napid, aga koos muusika ja valgustusega moodustavad terviku, mis alati toetab lavastuse sisulist poolt. Üks mu lemmikuid on olnud näiteks “See laps” klaasist maja. Väga kõnekas.

Ma ei hakka rohkem rääkima, kui pettunud ma olen. Nõustun vaid Pääru Oja ja Lavastaja ja Priit Strandbergiga, kes kirjutas Facebookis, et see on seda hämmastavam, et tegu on kindlasti ühe Eesti omanäolisema ja originaalsema teatriga, mille sisu on alati tugev. «Kui oleme kokku leppinud, et erinevus rikastab, ning rõõmustame võimalikult eriilmelise teatri üle, siis selline otsus kahjustab seda mõtteviisi kõvasti. Kolmekümne aasta jooksul on Theatrum tõestanud end järjepideva kunstiasutusena, mis koos Noorsooteatriga on (vist?) ainus teater, kes panustab isetult, pidevalt ja hoolsa pühendumisega ka noortesse ning seeläbi meie eduka teatrikultuuri jätkusuutlikkusse,» leiab Strandberg.

Heidy Purga kommentaarist, et oih, paha lugu, aga midagi pole teha, ei hakka ma ka eraldi rääkima. Piinlik on. Piinlik on, et selline ongi meie kultuuri hoidmine. Ja kui ma nüüd tohin midagi välja plärtsatada, mida ma otseselt sõnasõnalt ei mõtle, siis teate, jätke ilma rahata Draamateater, kuhu niikuinii kunagi pileteid ei saa ilma, et peaks lollakalt järjekorras passima terve päev, hingehinda maksma järelturul või kaks aastat piletid ette ostma.

Kust need kibestunud ja kurjad inimesed tulevad?

Natukene paneb mind alati muigama, kuidas kõige süütumad ja tavalised teemad ajavad inimesed keema. Ühtepidi on ju tore, et tekib diskussioon ning saab teada ka teiste inimeste arvamusi, aga alati leidub grupike inimesi, kes vindi üle keeravad ning oma kommentaaridega mõjuvad lihtsalt õelad või kibestunud. Ma ei saa aru, kust inimestel see tuleb?

Kui ma nüüd enda peale mõtlen, siis mul on omajagu põhjuseid, et olla elus pettunud ja kibestunud, kuid ma ei ole seda. Mõnikord olen kurb ja teinekord isegi sisimas kellegi peale kade, aga need ei ole tunded, mis mind igapäevaselt kannavad. Need on lihtsalt inimlikud tunded, mida me kõik aegajalt tunneme, aga siiski kui ma vaatan asjadele suuremas pildis, siis elu on ikkagi nii palju ilus, et mitte olla kibestunud.

Isadepäevast. Ausalt.

Loen jälle erinevaid kommentaare. Seekord isadepäeva kohta ning ma mõistan, et see tekitab erinevaid tundeid. Mina, olles lahutatud vanemate laps ja elanud ajal, mil ei olnud kombeks, et laps elab natuke ema juures ja natuke isa juures, olen läbi elanud erinevad tunded seoses selle päevaga.

Ma olen isadepäeva vihanud, sest ma olen tundnud end alati nagu “see teine”, “see ülearune”, ma pean praegugi isadepäeva selliseks veidi vastikuks formaalsuseks ja see pole tingitud mitte enam sellest, et ma olen olnud nö isata laps, vaid ma olen ise ka olnud see, kes pole isa peale mõelnud. Kuidas on isadepäeval tundnud end tema? Ma ei ole seda kunagi küsinud, sest lihtsam on ju olnud mõelda, et kannataja/ohver olen mina.

Tööle!

Ma nüüd otsustasin, et ma lähen tööle ära. Aitab küll niisama olemisest ja ringi lustimisest, ma tunnen, et ma enam ei taha kodus olla, vaid tunnen puudust tegutsemisest, organiseerimisest, planeerimisest. Muidugi olen ma seda kõike ka praegu teinud, aga midagi on puudu. See tööle minemise tunne. Mulle meeldib see tunne.

Aga kuhu ma siis tööle lähen?

Blogiteraapia miinused ehk olen jälle faasis, et blogimine üldse lõpetada

Nii nagu ikka, tuleb mul iga paari aasta tagant peale tunne, et nüüd on selle blogimisega kõik, et ei taha enam ja põhjus pole absoluutselt selles, et ma ei tahaks kirjutada või et mul ei oleks midagi kirjutada või isegi, et ma arvaks, et keegi ei loe enam blogisid, vaid selles alasti olekus. Eriti kui ma olen omamoodi haavatud/haavatav, siis mul on tunne, et ma ise annan vabatahtlikult teatud heiteritele infot kätte nagu magustoidukandikul.

Mul pole küll õnneks palju heitereid, aga piisab vaid mõnest, et ma jõuan sinna kohta, kus ma praegu jälle olen. Olen dilemma ees, kas lõpetada blogimine. Ma tahan jagada mingeid hetki oma elust, aga samas ei taha ka. Selles mõttes, et heiterid on okei, las nemad olla, aga ma tahaks, et nad heidiks mind mingist kadedusest, a la nagu Malluka heiterid, mitte kahjurõõmust. Aga nad toituvad kahjurõõmust. Neile meeldib kui mul läheb halvasti ja ma ise jagan seda infot neile kandikul.