Lugu sellest, kuidas ma koera sõin*

*Et te keegi ei ütleks, et miks ma pidin terve loo läbi lugema ja saama alles lõpus teada, et tegelikult sa koera ei söönud, siis ma ütlen juba ette ära, et ei söönudki.

Käisin lihtsalt peale messi ühes hiina restoranis, kus mulle tundus, et pean valima roa, mille kirjelduses seisis: “Üks kuulsamaid roogasid Sichuani köögis. Umbes kaheksakümmend aastat tagasi hakkasid Guo Chaohua ja tema naine Zhan Tianzheng tootma ja müüma vürtsikaid veiseliha-, südame-, keele-, mao- ja kopsulõike. Paaril õnnestus jõuda ustele koputamisest ja tänavaturgudel müümisest oma kaupluseni nimega “Fu qi fei pian”, tõlkes “Paari kopsulõigud” (täpsustus: ma eeldan, et see tõlge on õige, sest see tuli google translate´ist) Lisaks sellele, et paari signature-roog on fantastiliselt hea, ollakse kadedad ka nende tugeva armusuhte pärast, mida kutsutakse ka “igavesti sulle järgnev”. NB! Tänane roog ei sisalda kopsu.“

Lugu sellest, kuidas ma viinakommidega äri tegin

Paar nädalat tagasi osalesin ma storytellingu koolitusel. Väga kasulik oli, sest vat kui öeldi, et ole hea jaga oma tööst üks naljakas lugu/edulugu/õpetlik lugu või niisama pitch, siis ega ei tulnudki kohe midagi kui ei olnud varem selliste asjade peale mõelnud. Siis tuli mulle aga meelde üks lugu sellest, kuidas ma viinakommidega Rootsis äri tegin. Muidugi ei oleks ma seda lugu jaganud tolle koolituse kontekstis, lihtsalt ei sobinud, aga tuli meelde, sest väga lõbus lugu.

See postitus on mul pikalt mustandite all olnud, tahtsin küll juba kohe jagada, sest see oli üks nii äge kohtumine, täpselt selline minu masti, kus sai nalja ja ilmekas näide sellest, miks näost näkku kohtumised kliendiga nii olulised on. Me saavutasime koheselt ühise keele. Siiski ma ei jaganud seda postitust veel, sest ma ei teadnud lõpptulemust ja ma olin kindel, et sellest saab minu edulugu.

Lugu sellest, kuidas ma (jälle) ärritusin

Tegelikult on see ärritus küll juba mõnda aega tagasi üle läinud, aga eile tuli uuesti meelde, sest mul oli arenguvestlus ja siis sada tundi autos passides sel ajal kui Ida oli sõbra sünnipäeval mängutoas, lugesin ma Seiklusjuttude blogipostitust naiste/meeste erinevatest huvidest ja/või feminismist ja mulle tuli meelde see mõnevõrra unustusse vajunud teema, mis mind esmalt ärritas.

Alustame kaugemalt. Sellest kui tuli välja, et “Lihtsa elu Mailis” kuritarvitas talle ettenähtud hüvesid. Asi ei olnud selles, et ta viis tööautoga lapsi kooli nagu püüti mulje jätta, et see on kõige suurem probleem, vaid selles, kuidas ta kasutas minu ja sinu raha, et oleks olemas lapsehoidja, lastele autojuht, suurem ametibuss, et lapsed ära mahuks ja oleks mugav reisile minna ja nii edasi. Kedagi ei torgi see, et viid oma ametiautoga lapse lasteaeda/kooli. Fakt oli lihtsalt see, et proua Reps läks ahneks ja kuritarvitas hüvesid. Punkt.

Lugu sellest, kuidas karma ja Murphy aitavad mul haige lapsega kodus tööd teha

Ma mäletan, kuidas ma kunagi mõtlesin, et issand, mis inimesed need on, kellel lapsed kogu aeg haiged on ja kes pidevalt haiguslehel on, et miks meie, kel lapsi pole, peame nende töö ära tegema samal ajal. Jajaa, ma olen tõesti nii mõelnud, aga kammoon, see oli 10+ aastat tagasi. Ma olen arenenud ja noh lapse ka saanud. Seda te ju teate ka, et ma olen alati uhkustanud sellega, et Ida pole kunagi haige olnud. Hahh. Kui ma usuks karmasse, siis ma ütleks siinkohal, et ma olen nüüd ise üks nendest, kes pidevalt haige lapsega kodus on ja kelle peale ma silmi pööritasin.

Muidugi üks asi on tänu koroonale muutunud. Koduse haiguslehe asemel on aksepteeritud ka nö kodukontor ja üldjoontes te ju teate ka, et ma olen kodukontori pooldaja, kuid ma sain nüüd pihta, millal ma selle pooldaja olen. Siis kui ma olen üksinda kodus. Kui ma aga olen juba viis päeva Idaga kodus, nii et ta pole üldse välja saanud, siis ma tunnen, et kodukontoril ei ole mingeid eeliseid. “Võta siis haigusleht nagu normaalsed vanemad,” teatas Ida mulle juba reedel. Ja täna võtsingi.

Lugu sellest, kuidas ma panen oma msn-i nimeks PERSSE KÜLL, et inimesed hakkaks muga suhtlema küsides: “Noh mis värk on?” teen ennast huvitavaks öeldes: “ah ei midagi” 

Mäletate seda lugu? Ei? Jah? No mul igatahes hakkas see täna peas täiega kummitama, sest oli täpselt üks selliseid päevi, kui tahaks sellise nime oma msn-i nimeks Facebooki staatuseks “persse küll”, sest jumal hoia kui üks päev sai olla stressirohke, siis on see tänane.

Esiteks on Ida jälle haige. Saate aru, laps, kes kuni seitsmenda eluaastani oli haige olnud vaid loetud korrad ning ma olin sellega alati uhkustanud, on (peale koroona põdemist) haige olnud vähemalt kuus korra. Nüüd on tal jõhker köha. See tähendas mulle kodukontorit. Oo ei, ärge saage valesti aru, ma armastan seda, et ei pea sõitma edasi-tagasi ja ma olen osalise kodukontori usku, aga millegi pärast on Murphy seadus, et lapsel on nii abitu, saamatu ja haige just siis kui mul on kõige rohkem teha. “Emme, kas me saame meisterdama hakata?” küsis ta kell üheksa. Vastasin, et ma pean tööd tegema. “Issand jumal, võta haigusleht nagu normaalsed emad,” vastas tema. Njah…eks seal oma tõetera on, vaid selle vahega, et need asjad oleksin ma ikka pidanud ära tegema. “Ei mingit meisterdamist kella neljani,” vastasin ma.

Lugu sellest, kuidas ma kogemata avastasin, et ekspordinõunik on mind ära blokkinud ärivõrgustikus

Ma sain täna lõunakohtumisel kokku ühe Norras toimetava eestlasega, kes suures plaanis tegeleb sama asjaga, millega mina tegelesin enne seda kui otsustasin palgatööle minna. Saime kokku, et kogemusi jagada, vaadata, kas näeme asju samamoodi, millised on mured ja rõõmud ning teate, vahepeal on lihtsalt vaja kellegagi muljetada, et tuleks mõned uued ideed, kuidas klientidele läheneda.

Ma olen küll ekspordiga tegelenud sada kakskümmend aastat, aga ikka mõtled mõnikord, et äkki olen kuhugi nii öelda omasse mulli kinni jäänud ja Norras elava sama valdkonna inimesega on sellisel juhul väga värskendav kohtuda. Seda enam, et ma ise ju enam Norras ei ela ning kõigega kursis ei ole.

Minu Taani

Ei, ma ei kirjuta sellest fantastilisest raamatust. Kuigi pean tunnistama, et Taanisse armusin ma eriliselt just seda raamatut lugedes. 2011.aastal olen ma kirjutanud üles oma mõtted seoses selle raamatu ja Taaniga: Taani on minu jaoks siiani veel avastamata maa. Ma olen küll Kopenhaageni lennujaama ühest otsast teise tormanud, kuid vaevalt lennujaam Taanist päris pildi suudab maalida. Niisiis olen ma arvanud, et Taani on kuninglikult boheemlaslik või boheemlaslikult kuninglik. Et ma olen lubanud iga kuu ühe uue raamatu läbi lugeda, siis seekord otsustasingi raamatu kaudu oma arvamusele kinnitust saada või see ümber lükata.

Esialgu olin ma pettunud, et tagakaas ütles kohe ära, et Christianiast, hipidest, Roskildest “see” Taani ei koosne. Kuidas siis nii – sellest ju Taani üldse koosnebki? Ja kui raamat lubab veel ka illegaali elu-olust rääkida, siis kuhu mujale ta peakski sattuma kui hipilinna? Ma juba kujutasin ette, kuidas illegaalina Taanis viibiv autor põgeneb politsei eest, murrab vanglast välja, redutab mahajäetud laohoonetes, olles päevi söömata…

Mis värk nende purjus helistamistega on?

Mina ei saa aru sellest purjus peaga helistamise värgist. Muidugi olen ma kunagi ise ka seda teinud, aga ma olin siis umbes 20-aastane. Noh noorena ikka on üht-teist tehtud, mida kindlasti enam 40-aastaselt ei teeks. Samas see helistamise värk on ka selline, mida ma tõesti olen vast 1-2 korda teinud. Vähemalt umbes kaks tulebki mulle üldse meelde.

Ometigi tundub, et kuuseis soosib mulle purjus peaga helistamisi. Nende sagedus on kasvanud. Seda eepilist endise peika öist helistamist te juba teate. Mida rohkem ma sellele mõtlen, siis piinlik hakkab kuidagi. Ses mõttes, et mis toimub ühe inimese peas, et ta mõtleb, et oh päris hea mõte on öösel kellelegi helistada. Nagu mida sa loodad? Või millise kohaga mõtled? Ärge vastake, see oli retooriline küsimus.

Fika, kuidas kõik viltu läks ja läbipaistev wc

Kui te olete Rootsiga kokku puutunud, siis te teate, mis on «fika». Minu arvates on see üks toredamaid asju, mis on välja mõeldud. Ma ei pea silmas vaid seda, et inimesed omavahel fikavad, vaid, et ka töökohtades on «fika».  Näiteks käisin ma kohtumisel arhitektidega, kus mind kutsutigi konkreetselt kohale pärastlõunasele “fikale” tooteid tutvustama. Lisati juurde, et “pole kohustuslik, aga soovituslik ka fika-saiakesed kaasa võtta”. Kas pole mitte äge koosoleku/kohtumiste vorm? Ei ole mingit pinget (või noh pinge on alati, et kas läheb hästi, kas toode meeldib ja nii edasi) ja kõik on vaba ning lõbus. Ei mingeid igavaid presentatisoone, vaid vabas vormis… fika noh.  

Fikast hoolimata kui te arvate, et kõik läks tänase päeva juures ludinal, siis te eksite. Ma olin just hommikul vaadanud üht Facebooki meenutust, kus me Idaga katkise autoga teele jäime ja mõtlesin, et tunnen natuke neist seiklustest puudust, natuke. Mõeldud-mõeldud. Äpardusi oli tänane päev täiega täis.

Miks ma vahetan töökohti nagu sokke?

See postitus on mustandite all seisnud üle aasta. Ma olen ikka mõelnud, kas seda avaldada või mitte, sest ma pole kuidagi tahtnud, et inimesed teeksid vägivaldseid tõlgendusi, kuid õhtul tundsin, et pean selle teema endast välja rääkima. Kripeldab. Nimelt aegajalt jääb mulle silma, et inimesed räägivad, et mul on
töökohtades alati probleeme ja vahetan neid nagu sukkpükse. Ma ei saa aru, kust see tuleb. Ma olen siis püüdnud enda jaoks analüüsida seda teemat, et äkki ma lihtsalt olengi nii rumal, et ei saa aru, et kogu aeg mingid probleemid on. Muidugi on kohti, kus on probleeme olnud. Esimesena tuleb mulle ja ilmselt ka teile meelde Suur Ja Tähtis Ettevõte, millest minu blogikarjäär alguse sai.

Sealt tulin ma tõesti tüliga ära, aga oleme ausad, see oli ka üks väga s***t töökoht ning selleks, et oma normaalsus säilitada hakkasin ma anonüümset blogi pidama. Seda Mutrikese oma. See, et nemad blogile oma nime juurde panid, no mis ma oskan öelda. Tagantjärgi ütlen vaid, et täna oleksin ma selles situatsioonis, kuidas mind “koondati”, advokaadi palganud ja võitnud ka. Aga vahet ei ole,
see on esimene töökoht, kus ma sain aru, mida tähendab kui kolleegid on ussid, klatšijad, valelikud ja argpüksid. Ma ei kahetse midagi, sest sellest lõpust sai tegelikult alguse mu tööalane karjäär ning on viinud mind sinna, kus hetkel olen. Ma ei pea isegi silmas konkreetseid töökohti, vaid klišeelikult eneseleidmist. See ei tähenda, et ma igal pool lööks põlvega ukse lahti, vastupidi, ma olen õppinud, et mõnikord on omamoodi oskus ka asjad alla neelata, mitte alati vaielda ja kakelda.