See postitus on mustandite all seisnud üle aasta. Ma olen ikka mõelnud, kas seda avaldada või mitte, sest ma pole kuidagi tahtnud, et inimesed teeksid vägivaldseid tõlgendusi, kuid õhtul tundsin, et pean selle teema endast välja rääkima. Kripeldab. Nimelt aegajalt jääb mulle silma, et inimesed räägivad, et mul on
töökohtades alati probleeme ja vahetan neid nagu sukkpükse. Ma ei saa aru, kust see tuleb. Ma olen siis püüdnud enda jaoks analüüsida seda teemat, et äkki ma lihtsalt olengi nii rumal, et ei saa aru, et kogu aeg mingid probleemid on. Muidugi on kohti, kus on probleeme olnud. Esimesena tuleb mulle ja ilmselt ka teile meelde Suur Ja Tähtis Ettevõte, millest minu blogikarjäär alguse sai.

Sealt tulin ma tõesti tüliga ära, aga oleme ausad, see oli ka üks väga s***t töökoht ning selleks, et oma normaalsus säilitada hakkasin ma anonüümset blogi pidama. Seda Mutrikese oma. See, et nemad blogile oma nime juurde panid, no mis ma oskan öelda. Tagantjärgi ütlen vaid, et täna oleksin ma selles situatsioonis, kuidas mind “koondati”, advokaadi palganud ja võitnud ka. Aga vahet ei ole,
see on esimene töökoht, kus ma sain aru, mida tähendab kui kolleegid on ussid, klatšijad, valelikud ja argpüksid. Ma ei kahetse midagi, sest sellest lõpust sai tegelikult alguse mu tööalane karjäär ning on viinud mind sinna, kus hetkel olen. Ma ei pea isegi silmas konkreetseid töökohti, vaid klišeelikult eneseleidmist. See ei tähenda, et ma igal pool lööks põlvega ukse lahti, vastupidi, ma olen õppinud, et mõnikord on omamoodi oskus ka asjad alla neelata, mitte alati vaielda ja kakelda.