Lugu sellest, kuidas karma ja Murphy aitavad mul haige lapsega kodus tööd teha

Ma mäletan, kuidas ma kunagi mõtlesin, et issand, mis inimesed need on, kellel lapsed kogu aeg haiged on ja kes pidevalt haiguslehel on, et miks meie, kel lapsi pole, peame nende töö ära tegema samal ajal. Jajaa, ma olen tõesti nii mõelnud, aga kammoon, see oli 10+ aastat tagasi. Ma olen arenenud ja noh lapse ka saanud. Seda te ju teate ka, et ma olen alati uhkustanud sellega, et Ida pole kunagi haige olnud. Hahh. Kui ma usuks karmasse, siis ma ütleks siinkohal, et ma olen nüüd ise üks nendest, kes pidevalt haige lapsega kodus on ja kelle peale ma silmi pööritasin.

Muidugi üks asi on tänu koroonale muutunud. Koduse haiguslehe asemel on aksepteeritud ka nö kodukontor ja üldjoontes te ju teate ka, et ma olen kodukontori pooldaja, kuid ma sain nüüd pihta, millal ma selle pooldaja olen. Siis kui ma olen üksinda kodus. Kui ma aga olen juba viis päeva Idaga kodus, nii et ta pole üldse välja saanud, siis ma tunnen, et kodukontoril ei ole mingeid eeliseid. “Võta siis haigusleht nagu normaalsed vanemad,” teatas Ida mulle juba reedel. Ja täna võtsingi.

Leave a Reply