Mäletate seda lugu? Ei? Jah? No mul igatahes hakkas see täna peas täiega kummitama, sest oli täpselt üks selliseid päevi, kui tahaks sellise nime oma msn-i nimeks Facebooki staatuseks “persse küll”, sest jumal hoia kui üks päev sai olla stressirohke, siis on see tänane.

Esiteks on Ida jälle haige. Saate aru, laps, kes kuni seitsmenda eluaastani oli haige olnud vaid loetud korrad ning ma olin sellega alati uhkustanud, on (peale koroona põdemist) haige olnud vähemalt kuus korra. Nüüd on tal jõhker köha. See tähendas mulle kodukontorit. Oo ei, ärge saage valesti aru, ma armastan seda, et ei pea sõitma edasi-tagasi ja ma olen osalise kodukontori usku, aga millegi pärast on Murphy seadus, et lapsel on nii abitu, saamatu ja haige just siis kui mul on kõige rohkem teha. “Emme, kas me saame meisterdama hakata?” küsis ta kell üheksa. Vastasin, et ma pean tööd tegema. “Issand jumal, võta haigusleht nagu normaalsed emad,” vastas tema. Njah…eks seal oma tõetera on, vaid selle vahega, et need asjad oleksin ma ikka pidanud ära tegema. “Ei mingit meisterdamist kella neljani,” vastasin ma.