Kunagi ammu ammu kui mind Suurest ja Tähtsast Ettevõttest “koondati” oli mu vanaemal suur hirm: “Kes see nüüd teda enam tööle võtab, kõik ju on temast lugenud!” Kes veel ei ole, siis võite lugeda, ma olen 15 sekundit kuulus olnud.

“Eveliisi koju Saue vallas viib uskumatult auklik tee. Sellega kontrastis oleva moodsa ja heas korras maamaja õuele jõudnud ajakirjanikud võtab vastu perenaine, tema hiiglasuur* koer Hugo (endise nimega Wifi), must kass Orkut ja tema kloon Skype. Roosade plätudega blond, päevitunud Eveliis pakub piparmünditeed ja me istume aeda verejanulisi sääski tapma. Ja Eveliisi blogipidamise tõttu katkestatud töösuhtest rääkima.” (edasi loe siit)

Njaa…teate täitsa armas on olnud lugeda, kuidas nii paljud teist on mulle kirjutanud Instagrami, et säran, et minus on rahulolu, mis paistab välja. Ma ise ausalt seda sära ei näe, aga hammaste üle on tõesti siiralt hea meel ja noh rahul olen ma ka tõesti olnud eluga. Võib olla see siis kuidagi ikka paistab välja, mine sa tea.

Aga et see rahulolu. Ilmselt siiski on sellega nii ja naa. Sest kuidas muidu seletada seda, et kui kõik on stabiilne, toimib, siis oli mul vaja kõik pea peale keerata. Siiski ei olnud see sugugi lihtne. Ma praadisin kodus terve nädalavahetuse ja mõtlesin, mida teha.

Igaks juhuks ütlen kohe alguses ära, et sellest postitusest ei leia mingit mahlakat gossipit või draamat tööandjate ja töövestluste kohta. Lihtsalt üks kogemuslugu, kus ma ühel hetkel leidsin end töövestluselt, ja kõne lõpetades hakkasin kohe ootama, et saaksin sealt negatiivse vastuse. Ei, töökohas ja vestluses ega ka tingimustes laias laastus ei olnud midagi halba.

Kuidagi aga tabasin end mõttelt, et miks ma seda üldse tegin. Noh tuttava tuttav pakkus ja kutsus ja uuris, pakkus kokku piimajõed ja pudrumäed ning nii nagu ma alati olen öelnud, me kõik oleme müüdavad, paku vaid õige hind. Hind tundus õige.