Hüsteeriahood

Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Ma olen hüsteerik. Võib olla viimasel ajal mitte nii väga, kuigi tuleb ette, kus ma enda üle kontrolli kaotan, kuid suurem osa mu hüsteeriahoogudest jääb siiski minevikku. Ilmselt on hüsteeriahoogude vähenemise põhjus depressiooniravis, antidepressantides ja üleüldiselt teadvustamisest, et mul on see kalduvus. Ei ole just meeldiv enda üle kontrolli kaotada.

Kahjuks on samasugune ka Ida. Ja sellest ei ole kuigi lihtne rääkida. Esiteks muidugi sellepärast, et ma kardan neid kommentaare, et ise oled ju “head eeskuju” näidanud ja “no vot, ma ju ütlesin, et halb ema oled”, aga teine osa minust tunneb, et pean sellest rääkima, sest ma olen nii väsinud. Ikka küsitakse mult mõnikord, et miks ma luban Idal üht või teist asja teha, et ta on üks “ärahellitatud jõmpsikas”, aga asi ei ole nii lihtne. Ma tean olukordi, kus mul on lihtsam järgi anda, sest ma ei suuda tegeleda sellega, mis võib järgneda.

See tolmuimeja on s***!

Jagasin eile Instagramis oma pettumust ühe varstolmuimeja kohta. No ei ole rahul. Kui ta võitsin, siis tundus, et täitsa hea masin, aga mida aeg edasi, seda kehvemini ta tolmu imes. Sõbranna kirjutas, et mida ma ajan, et tema jumalast rahul ja juba kaks aastat kasutab. Et tavaline tolmuimeja ei ole mõeldudki elevant-koera järele koristamiseks. Njah, ilmselt küll, aga sellega on selline värk, et elevant-koer ei aja karva, aga too varstolmuimeja ei kippunud tavalist tolmujänestki kätte saama. Marek ostis nüüd Kärcheri tavalise tolmuimeja ja totaalne erinevus on. Kärcher tolmuimeb nii, et vaata, et tõmbab parketi ka üles. Ja ütlesingi sõbrannale, et too varstolmuimeja on s***!

Ja vaidlus algas. Sõbranna arvas, et ei ole ilus toodet maha teha, seda enam, et esiteks ei ole ma käinud garantiiremondis, et uurida, miks tolmuimeja kehvasti töötab ja teiseks, ta teab veel inimesi, kes selle tolmuimejaga rahul on. Mina jäin eriarvamusele. Julgesin öelda, et see on ju minu kogemus ja minu emotsioon, mina võin öelda, et minu arvates on kehv tolmuimeja. Ma ei ole ühegi brändiga laulatatud ja ei pea kiitma kui tõesti rahul ei ole. Ei pea ka poliitkorrektselt end väljendama.

Lugu sellest, kuidas ma närvi läksin

Ausalt, ma ei ole idioot. Ma ise arvan, et ma ei aja päris seosetut juttu ja ei näe päris idioodi moodi välja. Siiski on mul aegajalt tunne, et mind peetakse idioodiks. Nagu praegu. Julgen mina öelda, et kütuse hind ajab ahastusse ja tunnen, et olengi öelnud midagi nii sobimatut nagu Moonika Helme, kes igas sini-kollases värvikombinatsioonis kipub nägema Reformierakonna logo.

Ma kirjutan puust ja punaselt, et “mul on auto ja töökoht ja kodu ning võimalus kahe viimase vahet sõita ning Idat huvikoolidesse sõidutada, samal ajal kui Ukrainas inimestel pole enam kodu, isegi linna, kuhu mingil hetkel naasta….” ning lisan, et osakene minust tunneb kui egoistlik ja pinnapealne ma olen, et nii mõtlen, aga teine osa minust on lihtne inimene, kel on lihtsad mured. Minu meelest ei pea ka lihtsa inimese muresid alavääristama.

Kas ma olen ainus, kes kütuse hinna pärast ahastuses on?

Sõitsin eile koju ja pidin teelt välja sõitma kui tanklast mööda sõitsin. No lihtsalt pidin selja taha vaatama, et kas ma näen õigesti? Peaaegu kaks eurot liiter! Ma saan aru, et see on nüüd see koht, kus võite mulle öelda, et mida ma halan. Mul on auto ja töökoht ja kodu ning võimalus kahe viimase vahet sõita ning Idat huvikoolidesse sõidutada, samal ajal kui Ukrainas inimestel pole enam kodu, isegi linna, kuhu mingil hetkel naasta.

Ma mõistan seda ja minu ahastus kütuse hinna pärast tundubki siinkohal nii pinnapealne ja egoistlik, kuid ütlen veel ühe ebapopulaarse lause – ma pean ka hetkel oma elu edasi elama. Mida päev edasi, seda raskem see on, sest süda on reaalselt katki ja äng, hirm, viha, kohati ka paanika on niikuinii igapäevased kaaslased. Raske on oma igapäevategevustesse süveneda, teades, et kusagil mineerivad mingid maniakid evakuatsioonikoridore ning pommitavad süütuid inimesi, kes püüavad sõja eest põgeneda.

Pinge

Ma olen kindel, et suurem osa pingest on seotud olukorraga Ukrainas. Isegi kui ei taha nii mõelda, siis alateadlikult ikkagi on mõtted sõja juures ja igal hommikul esimese asjana vaatan uudiseid. Kuigi ma jätkuvalt ei saa öelda, et ma oleksin paanikas, siis hakkab väike hirm tekkima küll. Kas nad ikka peavad vastu ja kui ei pea, mis saab edasi.

Mul on sõbrannasid, kes on paanikas ja on uurinud, et mis plaan meil põgenemiseks on, et tuleks ju kohe põgeneda. Eile teise sõbrannaga arutedes jõudsin ma järeldusele, et aga kuhu meil minna. Lennukiga ei saa, laevaga ei saa, maismaad pidi ei saa. Jäädki koju ja loodad parimat ning ilmselt püüad kuidagi moodi aidata ja oma panuse anda. Ei pea ju vaid püss kaenlas lahingusse jooksma, abi saab osutada ka muud moodi.

Arvamuse avaldamine on nagu Chicagos elamine

Mõnikord ma mõtlen, et millal see juhtus, et arvamusavaldused ei tekita diskussiooni, vastuväiteid/lauseid, vaid võib mürki võtta, et ikka leidub keegi, kes ei süvene, kes loeb vaid pealkirja, kes eeldab, kes tunneb, et talle tehakse liiga, kes kukub kohtusse kaevama ja ähvardama. Ütle, mis sa ütled ikka on keegi, kes end puudutanuna tunneb. Raudpolt kindel võib olla ka selles, et (ükskõik, mis teemal) arvamust avaldav inimene on kindlasti intrigant, tahab draamat või võtab pooli.

Ma tunnen puudust sellest, et võis lihtsalt lugeda mõnd artiklit või postitust ja kui see tekitas mingi emotsiooni, siis võis selle välja öelda/kirjutada. Ma ei tea, kas ajalehtedes üldse ilmuvad enam arvamusartiklid? Ma tahaks siinkohal üle korrata, et ei solvang ega mõnitamine ei ole arvamusavaldus , see ei ole ka minu jaoks okei, aga iga arvamusavaldus ei ole ka koheselt mõnitamine ega solvang kui jäädakse teisele arusaamale. Aga nii ei ole. Julged midagi öelda, lõppeb see “kaeban su kohtusse” laviiniga.

Lugu sellest, kuidas Keilas iludraama lahti rullus

Ma olen ikka kuulnud, et Keila olla kakluste ja narkopealinn, aga nädalavahetusel lugesin üht iluteenuste grupi postitust ja tundub, et Keila on saanud endale uue nime. Iludraamade pealinn. Kuidagi tundub, et ilutegijad ei mahu siia linna ära või on siin linnas väheke teistsugused reeglid.

Lugu siis selline, et üks naine läks ajakirjast kaasa võetud pildiga juuksurisse ja tahtis täpselt samasugust soengut. Me kõik oleme vist mingil hetkel Jennifer Anistoni või Victoria Beckhami piltidega juuksurisalongi astunud ja 90% juhtudest ei ole sealt välja astunud Jennifer Anistoni või Victoria Beckhamina, aga oh well… Loota ju võib.

Lugu sellest, kuidas ma panen oma msn-i nimeks PERSSE KÜLL, et inimesed hakkaks muga suhtlema küsides: “Noh mis värk on?” teen ennast huvitavaks öeldes: “ah ei midagi” 

Mäletate seda lugu? Ei? Jah? No mul igatahes hakkas see täna peas täiega kummitama, sest oli täpselt üks selliseid päevi, kui tahaks sellise nime oma msn-i nimeks Facebooki staatuseks “persse küll”, sest jumal hoia kui üks päev sai olla stressirohke, siis on see tänane.

Esiteks on Ida jälle haige. Saate aru, laps, kes kuni seitsmenda eluaastani oli haige olnud vaid loetud korrad ning ma olin sellega alati uhkustanud, on (peale koroona põdemist) haige olnud vähemalt kuus korra. Nüüd on tal jõhker köha. See tähendas mulle kodukontorit. Oo ei, ärge saage valesti aru, ma armastan seda, et ei pea sõitma edasi-tagasi ja ma olen osalise kodukontori usku, aga millegi pärast on Murphy seadus, et lapsel on nii abitu, saamatu ja haige just siis kui mul on kõige rohkem teha. “Emme, kas me saame meisterdama hakata?” küsis ta kell üheksa. Vastasin, et ma pean tööd tegema. “Issand jumal, võta haigusleht nagu normaalsed emad,” vastas tema. Njah…eks seal oma tõetera on, vaid selle vahega, et need asjad oleksin ma ikka pidanud ära tegema. “Ei mingit meisterdamist kella neljani,” vastasin ma.

Lugu sellest, kuidas ma kogemata avastasin, et ekspordinõunik on mind ära blokkinud ärivõrgustikus

Ma sain täna lõunakohtumisel kokku ühe Norras toimetava eestlasega, kes suures plaanis tegeleb sama asjaga, millega mina tegelesin enne seda kui otsustasin palgatööle minna. Saime kokku, et kogemusi jagada, vaadata, kas näeme asju samamoodi, millised on mured ja rõõmud ning teate, vahepeal on lihtsalt vaja kellegagi muljetada, et tuleks mõned uued ideed, kuidas klientidele läheneda.

Ma olen küll ekspordiga tegelenud sada kakskümmend aastat, aga ikka mõtled mõnikord, et äkki olen kuhugi nii öelda omasse mulli kinni jäänud ja Norras elava sama valdkonna inimesega on sellisel juhul väga värskendav kohtuda. Seda enam, et ma ise ju enam Norras ei ela ning kõigega kursis ei ole.

Kuidas saada aru kui tõsine on lapse mure?

Ma olen ikka siin blogis nii poolnaljaga kui tõsiselt jaganud lugusid Ida tujukusest, saanud tihti kommentaare, et kõik lapsed on tujukad ja soovitusi, kuidas käituda. Mõnikord need soovitused solvavad mind. Ma ei pea end maailma parimaks emaks selles mõttes, et ma ei oska alati käituda ja reageerida täiskasvanulikult, ma ei oska olla pedagoogiline ega tea, mis on alati õige, kuid siiski olen ma üsna veendunud, et ma ei tee ka kõike valesti ning oskan oma lapse tujusid lugeda. Aga mu pott keeb üle teatud käitumiste puhul.

Näiteks kammis Ida hommikul juustest pusasid välja. Olin temaga koos vannitoas ja ütlesin, et andku juuksekumm, ma panen nüüd juuksed patsi. Ida vastab mulle vihaselt ja üleolevalt, et tal pole siin juuksekummi. See näoilme juba vihastab mind. Vastasin, et ärgu karjugu mu peale ja öelgu kui on valmis. Sellele järgnes trampivate jalgadega trepist üles oma tuppa minek ja järgmisel hetkel kuulen ma vannitoast tuttavat jonni, oma ette podisemist, et ma ei oska juukseid patsi panna. Kuna ma ei reageeri läheb see kõik valjemaks ja kiunuvamaks, asjad hakkavad lendama. Ma lähen ülemisele korrusele magamistuppa ja panen ukse kinni, ma ei ole valmis järjekordseks hüsteeriaks. Ma tõesti ei jaksa.