See pealkiri ei ole click bait, vaid tegelikkus. Ma üldiselt suhtun igasugustesse haigla lugudesse teatava reserveeringuga, sest osaliselt on lood ka ülepaisutatud. Näiteks kui ma augustis olin haiglas, siis oli minuga ühes palatis ka üks tegelikult imearmas vanamemm, aga kahjuks tõesti dementne ning iga kord kui õed ja arst püüdsid talle selgitada, miks ta ei või liikuda ja muud sellist, siis ta lihtsalt sõimas kõiki ja karjus, et teda pekstakse ja ahistatakse. Kui ma oleksin tema tütar või lapselaps ja oleks pärast temalt seda kuulnud, siis muidugi oleksin ma vanamemme uskunud. Haiglat alusetult süüdistanud. Niipidi lugusid on ka omajagu.
Ja sellega ei taha ma kuidagi öelda, et haiglates probleeme ei ole. Vastupidi. Muidugi on. Ma ju ise nüüd toongi teistpidise näite. Minu tuttav sattus haiglasse põletikuga ja tagasi koju tuli diagnoosiga, et on ajukahjustusega, ei liigu, ei räägi, ei saa millestki aru. Võiks ju uskuda, et juhtuski midagi, et on halvatud ja ajukahjustusega, ainult et… Ma ise nägin teda liikumas ja rääkimas.
Kahjuks oma isa peal nägin Õismäe Õendushaiglas, kuidas temaga peale insulti ja sellele järgnenud oppi käituti. Tulin vaatama teda n-ö ootamatult, väljaspool külastusega. Inimest sõimati, löödi, oli pidevalt seotud kinni, sinikates, samuti oli ette ära täidetud nädala söömise-joomise annused, mis olid reaalsusest kaugel. Kahjuks 1 kuuga oli isa surnud. Esitasin haiglale kaebuse, lisasin haigusloo ja fotod, sain vaid vabanduse LTKHst ning et õed olid noomituse saanud ja preemiast ilma jäänud… Tundsin, et oleksin pidanud rohkem oma isa eest võitlema, kuigi veetsin tegelikult terve kuu seal haiglas, ent olin vist liiga viisakas.
Kahjuks neid lugusid tõesti on, eks siin loos ka kaebuse võib teha, aga lõppkokkuvõttes saadki vabanduse ja ikka oled üks lugu paljudest