Selleks, et kõik ausalt ära rääkida, pean ma alustama algusest. Ma olen hüsteerik. Võib olla viimasel ajal mitte nii väga, kuigi tuleb ette, kus ma enda üle kontrolli kaotan, kuid suurem osa mu hüsteeriahoogudest jääb siiski minevikku. Ilmselt on hüsteeriahoogude vähenemise põhjus depressiooniravis, antidepressantides ja üleüldiselt teadvustamisest, et mul on see kalduvus. Ei ole just meeldiv enda üle kontrolli kaotada.
Kahjuks on samasugune ka Ida. Ja sellest ei ole kuigi lihtne rääkida. Esiteks muidugi sellepärast, et ma kardan neid kommentaare, et ise oled ju “head eeskuju” näidanud ja “no vot, ma ju ütlesin, et halb ema oled”, aga teine osa minust tunneb, et pean sellest rääkima, sest ma olen nii väsinud. Ikka küsitakse mult mõnikord, et miks ma luban Idal üht või teist asja teha, et ta on üks “ärahellitatud jõmpsikas”, aga asi ei ole nii lihtne. Ma tean olukordi, kus mul on lihtsam järgi anda, sest ma ei suuda tegeleda sellega, mis võib järgneda.
Väga kurb on lugeda.
“Ära hellitatud laps”-” ainuke laps”..jah,seda võib ju olla,aga kes meist ei hellitaks oma lapsi?
” Ole rahulik”- ka seda ei suuda enamus,olen isegi vahel röögatanud.
Kas mõni hea psühholoog või pereterapeud oleks mõeldav? Et te kõik koos saaksite minna ja rääkida,ehk õnnestub nii Ida tegeliku mureni jõuda ja Teie Marekiga saaksite kasvõi kallistada vabalt üksteist. Eks ole ju lihtne kallistus kõigile hea.
Kallid,paid Teile ja loodame,et saate abi!
Me käisime moni aeg tagasi pereteraapias, motlesin just talle ka kirjutada uuesti, sest tahaks väga selle tegeliku pohjuseni jouda ja last aidata. Eile püüdsin Idaga sellest teemast uuesti rääkida, aga niimoodi läheb ta hoopis lukku ja saan aru, et ta ju ise ka ei taha niimoodi käituda, aga ei oska vist teisiti. Voi ma ei tea ka. Igatahes ega ma enne ei jäta kui abi saame, aga see on nii väsitav, et nagu viitsütikuga pomm kodus, kes tegelikult hella hingega ja südamlik, kuid nendel hüsteeria hetkedel käsitlematu. St ma lihtsalt ei oska käituda oigesti oma teadmiste juures.
Lastega ongi keeruline ja erinevatel etappidel erinevad probleemid. Minu laps oli sünnist saati nagu kleebitud minu külge ja see oli väga väsitav. Nüüd pubekana on hea kui vahel harva näpuotsaga teda puutuda saan. Ehk tahan öelda, et osad probleemid lahenevad ka iseenesest.
Isiklikult loobusin ammu range lapsevanem olemast, sest sain aru, et see ei toimi (tänapäeval) või vähemalt minu lapse puhul. Kõige olulisem on säilitada suhted lapsega, mitte mingit ebaolulist asja nõuda. Korrektne riietus või pats peas tundub mulle ebaoluline. Saan aru, et Sinu jaoks oluline, aga tegelikult rikub ainult suhteid.
Ma ei tea kuidas suhtud sellistesse asjadesse, aga soovitan soojalt bioresonantsi. Lapsed on sellele eriti vastuvõtlikud ja aitab lahendada sisemisi pingeid, hirme, emotsioone jne. Meie saime kahes korrast tohutult abi ja rohkem polegi pidanud pöörduma. https://lifekeskus.ee/, terapeut Angelika.
Minu kogemuse põhjal kõige raskem aega oli 13-aastasega.
Aga usun, et me kõik saame sellised lapsed nagu on vaja meie sisemiseks arenguks.
Soovitaksin et tehke temast edaspidi tasapisi natuke “vähem välja”. Jääb mulje et ta on olnud pidevalt Teie elu keskpunt ja kõige olulisem tegelane, ta teab et tema hüsteeritsemine paneb nii Sind kui Marekit jälle kogu tähelepanu talle pöörama (ka Sinu endast välja minemine ja karjumine käib 100% selle alla, ta tajub alateadlikult ära et see näitab kui oluline Su laps Sulle on). Aga päris nii ei tohiks olla, Teil Marekiga peab olema ka oma elu.
Loen et käite pidevalt koos Idaga põnevatel ettevõtmistel, väga-väga tore. Aga kus on jutud-lood tegemistest-reisidest Teil Marekiga kahekesi? Ei ole ju …
Enda kogemusest ka ühe “ülipirtsaka preili” üleskasvatamisest – Ida on tõesti juba nii suur et tal võib vast lasta natuke aeg üksi ka hüsteeritseda, tegeleda oma tegevustega edasi ja anda talle mõista et Teile aitab sellistest tüütutest rumalustest muidu nii tubli ja targa tüdruku puhul. Meie peres see õnneks lõpuks toimis.
See on meie suurim probleem olnud, et pole olnud väga palju võimalusi vaid “minu-Marek ajaks”, pole lapsehoidjat.
Siiski eelmisest, voi oli see üle-eelmisest aastast oleme aegu enda jaoks näpistanud ja on ikka käidud-tehtud. Nendest käimistest ma blogis siiski rääkida ei taha☺️
Millest mul siiralt kahju on, on see, et Itaaliasse pidime kolmekesi minema, kahjuks vahetas Marek just töökohta ja ei saa:(
Aa, aga me oleme ka lasnud üksinda hüsteeritseda. Selle tulemuseks võib ta veel hullemini karjuda ja asju pilduda, lõhkuda ning kui päris aus olla, siis oleme korra ka mõelnud, et aga mis siis kui ta teebki endale viga? Osa meist tahakski ukse kinni panna, teine osa ei julge ka otseselt. Samas viimase tüli käigus ma läksingi metsa ära et rahuneda ja lasta tal üksi olla, tundsin et ma teisiti ei jaksa.
Eks ma uurin asjatundjatelt ka, mis nende soovitused on. Tahaks asja paremaks saada, mitte oma rumalusest hullemaks teha.
Jah, kindlasti konsulteerige lastepsühholoogiga, nii on kõige õigem. Mina jäingi oma lapsele abi otsimisega hiljaks ja ma kahetsen seda vist oma surmatunnini, sõna otsese mõttes.
Mul olid ka sarnased hood lapsena, aga seostan ma neid üsna tugevalt ATHga. Kui see teema huvitab, siis soovitan raamatut ATH 2.0, sealt sain teada, et väga tugevalt oma tahtmises kinni olemine ja igasuguse kriitika suhtes tundlik olemine käivad ka selle haigusega kaasas. Üldse tunnen, et kõige lihtsam on rahulik olla väga rahulikus keskkonnas – vaikses, värvitus ja rutiinses, kuigi igatsen just melu, värve ja põnevust. Veidi on see vastuolude haigus, aga mis teha. Loodan, et leiate lahenduse oma olukorrale, mäletan oma frustratsiooni siiani.