Kas ma olen ainus, kes kütuse hinna pärast ahastuses on?

Sõitsin eile koju ja pidin teelt välja sõitma kui tanklast mööda sõitsin. No lihtsalt pidin selja taha vaatama, et kas ma näen õigesti? Peaaegu kaks eurot liiter! Ma saan aru, et see on nüüd see koht, kus võite mulle öelda, et mida ma halan. Mul on auto ja töökoht ja kodu ning võimalus kahe viimase vahet sõita ning Idat huvikoolidesse sõidutada, samal ajal kui Ukrainas inimestel pole enam kodu, isegi linna, kuhu mingil hetkel naasta.

Ma mõistan seda ja minu ahastus kütuse hinna pärast tundubki siinkohal nii pinnapealne ja egoistlik, kuid ütlen veel ühe ebapopulaarse lause – ma pean ka hetkel oma elu edasi elama. Mida päev edasi, seda raskem see on, sest süda on reaalselt katki ja äng, hirm, viha, kohati ka paanika on niikuinii igapäevased kaaslased. Raske on oma igapäevategevustesse süveneda, teades, et kusagil mineerivad mingid maniakid evakuatsioonikoridore ning pommitavad süütuid inimesi, kes püüavad sõja eest põgeneda.

2 thoughts on “Kas ma olen ainus, kes kütuse hinna pärast ahastuses on?

  1. Kütust tarbin vähe ja see ahastusse ei aja, aga kogu see hinnatõus, mis sellega kaasneb, teeb murelikuks küll. Just nende inimeste pärast, kelle sissetulekud niigi väikesed, pensionärid jne. Keegi ei peaks elama sellist elu, et söök on kättesaamatu luksuskaup.Tundub, et see sõda paneb rulluma väga suure majanduskriisi, mille lõppu pole näha.

    • Jah, seda ka. Olen sama mõelnud, et mida teevad need, kel sissetulekud väikesed ja juba praegu endale lubada ei saa palju, et mis saab edasi…Tuleb veelgi suurem ahastus peale, ja selline jõuetu tunne.

Leave a Reply