Arvamuse avaldamine on nagu Chicagos elamine

Mõnikord ma mõtlen, et millal see juhtus, et arvamusavaldused ei tekita diskussiooni, vastuväiteid/lauseid, vaid võib mürki võtta, et ikka leidub keegi, kes ei süvene, kes loeb vaid pealkirja, kes eeldab, kes tunneb, et talle tehakse liiga, kes kukub kohtusse kaevama ja ähvardama. Ütle, mis sa ütled ikka on keegi, kes end puudutanuna tunneb. Raudpolt kindel võib olla ka selles, et (ükskõik, mis teemal) arvamust avaldav inimene on kindlasti intrigant, tahab draamat või võtab pooli.

Ma tunnen puudust sellest, et võis lihtsalt lugeda mõnd artiklit või postitust ja kui see tekitas mingi emotsiooni, siis võis selle välja öelda/kirjutada. Ma ei tea, kas ajalehtedes üldse ilmuvad enam arvamusartiklid? Ma tahaks siinkohal üle korrata, et ei solvang ega mõnitamine ei ole arvamusavaldus , see ei ole ka minu jaoks okei, aga iga arvamusavaldus ei ole ka koheselt mõnitamine ega solvang kui jäädakse teisele arusaamale. Aga nii ei ole. Julged midagi öelda, lõppeb see “kaeban su kohtusse” laviiniga.

Leave a Reply