Ma olen kindel, et suurem osa pingest on seotud olukorraga Ukrainas. Isegi kui ei taha nii mõelda, siis alateadlikult ikkagi on mõtted sõja juures ja igal hommikul esimese asjana vaatan uudiseid. Kuigi ma jätkuvalt ei saa öelda, et ma oleksin paanikas, siis hakkab väike hirm tekkima küll. Kas nad ikka peavad vastu ja kui ei pea, mis saab edasi.

Mul on sõbrannasid, kes on paanikas ja on uurinud, et mis plaan meil põgenemiseks on, et tuleks ju kohe põgeneda. Eile teise sõbrannaga arutedes jõudsin ma järeldusele, et aga kuhu meil minna. Lennukiga ei saa, laevaga ei saa, maismaad pidi ei saa. Jäädki koju ja loodad parimat ning ilmselt püüad kuidagi moodi aidata ja oma panuse anda. Ei pea ju vaid püss kaenlas lahingusse jooksma, abi saab osutada ka muud moodi.