Ausalt, ma ei ole idioot. Ma ise arvan, et ma ei aja päris seosetut juttu ja ei näe päris idioodi moodi välja. Siiski on mul aegajalt tunne, et mind peetakse idioodiks. Nagu praegu. Julgen mina öelda, et kütuse hind ajab ahastusse ja tunnen, et olengi öelnud midagi nii sobimatut nagu Moonika Helme, kes igas sini-kollases värvikombinatsioonis kipub nägema Reformierakonna logo.

Ma kirjutan puust ja punaselt, et “mul on auto ja töökoht ja kodu ning võimalus kahe viimase vahet sõita ning Idat huvikoolidesse sõidutada, samal ajal kui Ukrainas inimestel pole enam kodu, isegi linna, kuhu mingil hetkel naasta….” ning lisan, et osakene minust tunneb kui egoistlik ja pinnapealne ma olen, et nii mõtlen, aga teine osa minust on lihtne inimene, kel on lihtsad mured. Minu meelest ei pea ka lihtsa inimese muresid alavääristama.