Kui Zevakin aastaid tagasi oma react-videotega “Rannamajale” (oli, eks?) tuli, mõjus ta mu meelest Eesti meediamaastikul nagu sõõm värsket õhku. Naljakas oli. Meelelahutus. Ma absoluutselt ei ole stand up ‘ide, vestlusõhtute ja erinevate podcastide usku, aga mäletan, et Zevakin kuidagi murdis läbi. Sain väga häsi aru, miks ta peale läks noortele.

Mida aeg edasi, seda vähem ma hakkasin aru saama. Naljad läksid juba labaseks, ilkumiseks ja ärapanemiseks. Ülbuseks. Ja mu täielik lugupidamine kadus tolle “jalgevahehigi”- kommentaariga. Ma muidugi täpselt ei tea, miks ja millega seoses see imeline kommentaar tal üle huulte tuli, aga no null respekti sellisele mehele.