Kõik, kes mind vähegi rohkem teavad ja tunnevad, võivad kinnitada, et ma olen üsna kergesti ärrituv. Üsna lühikese süütenööriga. Üsna kiiresti tujumuutev. Üsna… Ah, aitab ka, las neile, kes mind liiga hästi (nende õnneks) ei tunne, jääb mulje, et ma siiski olen semi-tore inimene.
Viimasel ajal on minus tekkinud mingi muutus. Minusse on tekkinud mingi veider rahu. Ma ei tea, kas see on ajutine, ma ei tea, kas ma peaks muret tundma või on see lihtsalt käega löömise tunne, sest ma näen ja tunnen, et seisku ma või käte peal, mõned asjad ei muutu ja need ei ole kaklusi väärt.
ATH testi olete teinud? See edasilükkamine viimase võimaluseni (ja siis veel natuke) ja kogu oma tegutsemisega hinnangu “kurtlikult laisk” väljateenimine – see on väga paljude täiskasvanuna diagnoosi saanute koolipõlvemälestus. Olgu küll, et seda kiputakse kohati ka moehaiguseks pidama, on see väga paljude jaoks siiski reaalne probleem – ja üldse ei ole tore kasvada suureks, süüdistatuna oma käitumise tõttu pidevalt laiskuses ja lohakuses, ja saada siis lõpuks, täiskasvanuna, teada, et tegelikult oli sel kõigel ikkagi põhjus.
me oleme igasugu teste teinud, siiani pole keegi ATH-d kinnitanud…
ma ei pea midagi moehaiguseks ja ma ka ei süüdista last, võimalik et polegi õiget testi teinud, aga seniks ma mu luban endale ka õigust asju laiskuseks ja mugavuseks nimetada. Sest asjad (sh tujutsemine) pole ju vaid talle rasked, vaid ka meile ning natuke vajan ka mina võimalust oma “ahastust” välja rääkida. ATHga või ATH-ta.
Eh, ma natuke valesti väljendusin selle süüdistamise-sõnaga ja ma sugugi ei arva, et laiskus ja mugavus ei võikski olla laiskus ja mugavus, pluss muidugi veel (eel)puberteet, mis nagunii asjad keeruliseks muudab. Lihtsalt mul on endal kogemus lapsega, kes kuulis kogu kooliaja nii kodus kui ka koolis, et ta on lihtsalt mugav, laisk, ei viitsi asju ära teha, ehkki suudab suurepäraselt – mida näitasid aastalõpud, kus tegemata töid lihtsalt polnud enam kusagil lükata, ja lõpueksamid, mis said väga hästi tehtud nii põhikoolis kui ka gümnaasiumis. Ja ma mäletan väga hästi seda jõuetuse- ja abitusetunnet, kus oled lapsevanemana enda meelest justkui kõik teinud, et ta mõistaks, mida, miks ja kuidas teha tuleb – aga tulemust pole. Laps mäletab samas enda jõuetuse- ja abitusetunnet ja sellest tekkinud trotsi, mis ajuti pani täiesti pööraselt käituma – sest kuidas keegi ei mõista, et ta ju ka tahaks, et asjad oleksid hästi, aga see lihtsalt ei kuku välja, kuidas ta ka ei püüaks ja tubliks hakkamise plaane ei peaks. Kuni siis täiskasvanuna saadud ATH diagnoos kõik asjad paika loksutas ja põhjuse kätte näitas. Kui sel ajal oleks võtta olnud kas või nt peaasi.ee – laadne koht, oleksid meil ehk paljud mustad päevad olemata jäänud. Nii et seda ahastust, täiesti jutumärkideta, mäletan ja mõistan ma väga hästi. Mina pole spetsialist, ma ei saa öelda, on see ATH või ei, aga kõik see kirjeldus kõlab väga tuttavalt, sellepärast arvan, et tasuks kas välistada ATH spetsialistide abiga või kinnitust saada – et mitte kaotada nii palju aega, nagu meie kaotasime.