Andke mulle juba ette andeks see postitus. Ma tean, et see ei ole minust ilus. Ma tean, et nii ei tohi ja pole minu asi kommenteerida, kuidas keegi elab, aga mis ma siin kodus ikka teen kui istun netis, saadan erinevaid koostööpakkumisi välja ja loen teiste inimeste eludest ning nagu näha ärritun täiesti võõraste inimeste peale.
Võib olla on põhjus selles, et ma olen justkui samas olukorras, aga samas täiesti teistsuguses olukorras. Ja kuidagi kurb hakkas kui lugeda kui erinevalt kaks töötut naist end tunda saavad. Jah, ma räägin sellest, mida ma Jaanika Patreonist loen. Muide, inimesed, kes veel armastavad blogisid lugeda, siis soovitan väga tema Patreoni tellijaks hakata. See on ehe ja aus lugemine, aga kohati nagu te aru saite ka närviajav.
Endal tekkis eile seda postitust lugedes täpselt sama tunne. Kaua selle “aga ta tore mees ja hea isa” asja najal ei sõua, sest see pole MEES, vaid poisike. Ja tõesti sellise hakkaja naise kõrval peaks olema hakkajam mees. Ma ei ütle, et meest peaks välja vahetama, mees peaks oma suhtumise välja vahetama.
Jap, ma ka ei arva, et kohe peaks meest vahetama, aga mees peaks 200% oma suhtumise välja vahetama.
Üldse ei meeldi tegelikult teiste suhteid nii lahata, aga ma lihtsalt läksin närvi. Abikaasad peaks toeks olema ja noh natukenegi ambitsiooni ei tule ka kahjuks.
Aitäh soovitamast, läksin vaatasin ja lugesin. Ma ei teadnudki, et see proua patreoni kolinud on👍 mul tekkis kaks mõtet. Esiteks on see blogija see, kes varem vist instagramis? kõigile, kes soovitasid raha kõrvale panna, teatas, et põhimõtteliselt ei pane, kõik kulutan ära. Ja kui tuhandeid teeniks, kulutaks ka. Juba tookord pani kulmu kergitama, et oleks siis keegi hõbelusikas suus sündinu eluvõõras lapsuke, aga tegemist 30-ndates inimesega, kes pealegi alles oli töötu, nägi, kui keeruline oli, ja ikka ei õpi. Ja nüüd siis juhtuski jälle… Teine asi. Loomulikult võiks iga mees (või naine) mugavustsoonist välja tulla, eriti, kui kogu pere heaolu mängus. Seda enam, kui eriala selline, et põhimõtteliselt uue koha leiaks kohe ja igal pool. Aga kõlama jäi ka midagi, mis võib kõik ümber pöörata, minu jaoks vähemalt. Sel konkreetsel mehel on ju (sellesama blogi põhjal) kaks diagnoosi. Need kaks on ka eraldi rasked igapäevaselt kannatada, aga pagan korraga ? ? Äkki ta lihtsalt ei suudagi muutusi oma elus ette võtta, isegi kui tahaks ?
Keerake nüüd asi vastupidi. Kroonilist depressiooni ja ärevushäiret põdev naine teeb öövahetusi, kasvatab pm üksi last ja äsja oma süül töötuks jäänud mees tänitab kõrval- hangi normaalse palgaga töökoht, ära ole äpu. Kuidas tundub?
See, et mees peab rohkem teenima on nii 90ndate mõtteviis. Seda enam, et naine on raha kõrvalepanemist naeruväärseks pidanud ja perele kinnisvara on suutnud hankida just see äpust mees.
Teadis ju, kellega abiellub, et mees on väheambitsioonikas ja elab “karuperses”. Môtles, et mees muutub tema kõrval suurlinna seebikaprintsiks?
Mees ei pea oma suhtumist muutma, naine peab- kas leppima inimesega, kelle ta ise teadlikult valis või minema uuele ringile ja valima kellegi, kellega arusaamad elust kattuvad.
Ka mina põen depressiooni ja ärevushäiret, seega see osa on mulle väga tuttav, aga kuna ka töötu hetkel, siis ma ei poe nende diagnooside taha peitu, vaid tegelen sellega, et saada korda nii oma tervis kui finantsolukord. Ma ei ütle ka, et mees PEAB rohkem teenima, ma ütlen, et kui mehe haridus ja kogemus võimaldab lihtsamalt leida tasuvam töökoht, siis oleks naisel aega leida endale sobiv töö. Abielu on siiski koostöö. Kui mina hetkel olen töötu, siis mees on see, kes leiva lauale toob, minu panus maksta ära oma kohustused ja leida sissetulek, vastupidises olukorras oleks vastupidi. See ongi abielu. Tänitamine teeb asja vaid hullemaks. Meil on olnud peres VÄGA raskeid perioode, kuid omavaheline toetus oli alati olemas, sh ka siis kui mina olin diagnoositud sügavas depressioonis.
Inimeste rahaharjumused ja finantstarkused on erinevad, lisaks on palju ka nö fassaadi (kulutan kõik ära, sest ei hooli tulevikust võib võrduda et tegelikult pole võimalik kõrvale panna ja nii on lihtsam seda endale/teistele selgitada). Ühesõnaga minu mõte on, et abikaasad peavad olema teineteisele toeks kui tahetakse koos elada.
Hendrik ei töö ühtegi öövahetust, seda esiteks. Jah, kunagi pool aastat tegi, aga enam mitte. See oli vaid ajutine asi. Ta töötab E-R kas hommikuses või õhtuses vahetuses
Teiseks – isegi olles töötu, on mul ikka rohkem raha. Sest mul on lisasissetulekud ja ma teenisin rohkem. Elame me minu rahast. Seega ei päde see, et mul ei olnud üldse sääste. Jah, väga ei olnudki, sest palju sa säästad, kui mehe palk on üliväike… Isegi kui tahtsin säästa, siis väga nagu ei saanud, kui sa tead, et mees teenib nii vähe. Jah, muidugi saaks alati rohkem säästa, aga ma tahaks elada ka.
Palk palgaks, ma olen harjunud rohkem teenima kui tema. Aga ma ei jaksa kogu aeg olla see, kes kastaneid tulest välja toob. Olgu see siis kas minu palk või nüüd Patreon/tööampsud/ eesti keele tundide andmine. Ma olen seda muret ka sada korda väljendanud. Ja hetkel töötuna toon mina ikka jälle kastanid tulest välja. Tööl olles oli see tavaline ja ma olen sellega harjunud. Hendriku auto parandus on alati minu palgast tulnud. Suuremad ostud ka. Nii et tal polnud midagi kurta, kui ma Tallinnas töötasin – sai hästi elada. Ja ega ta ei kurtnudki. Sest ta on harjunud, et ta naine teenib rohkem. Ta on öelnud, et see meeldibki talle väga – tal endal on vähem stressi siis.
Ma mõistan seda depressiooni ja ärevust, aga samas kui terve su elu piirdub sellega, et sa ei suuda mitte mingeid muutusi teha, siis on viga sinus. Jah, mul on apsakaid olnud, ma olen seda tunnistanud ka. Aga tõesti ei jaksa enam kogu aeg ise olukordi lahendada. Tallinnasse läksin ka selle tõttu, et meie perel paremad võimalused oleksid. Sest keegi ju peab sellele mõtlema.