Kuidas ma nüüd seda postitust kirjutan nii, et keegi ei haavu, keegi ei pea mind veel nõmedamaks lapsevanemaks kui mind juba peetakse ning et ma oleks võimalikult objektiivne? Ainus variant oleks mitte kirjutada. Aga kuna see mõte on minu sees juba nii pikalt olnud ning ma olen ka Idale ausalt ja otse öelnud, et ärgu oodaku ei suuremaid rolle ega auhindu ning ta ütles, et lepib sellega (mitte sellepärast, et ma lõpuks oma arvamust võiks avaldada, vaid ma olen küsinud, kas ta ei tahaks seda kooli pooleli jätta ning ta siiski tahab seal käia), siis see ei hoia mind enam ka tagasi, ma pean saama oma arvamuse välja öelda. Arvamust minu kohta see niikuinii ei muuda. Selle olen ma endast ammu kujundanud.

Esmalt tahan ma öelda, et ma ei ole see ema, kes oma last kuhugi upitaks või näeks ilgelt vaeva, et ta kuhugi jõuaks. Tema enda asi on, kas ta harjutab, kas ta õpib oma tekste, tantse, tahab koolis käia, ei taha – mina sellesse ei sekku.Ma muidugi toetan alati, lohutan, olen andnud soovitusi ning ka konstruktiivset kriitikat, sest ma ei arva, et vaid kiitus viib edasi, aga kuna ma ei ole professionaal, siis ma ei oska seda teha professionaalselt. Selle pärast ta käibki teatrikoolis, et areneda. Aga teate…