meie elu Ussipesas

Lugu sellest, kuidas Mareki vale välja tuli

/ / Leave a comment

Käisime eile teisel pool küla. Ikkagi vastlapäev ja pikad linad vaja välja kelgutada. Mitte et ma teaks, mida need pikad linad tänase päeva kontekstis tähendama peaksid, aga see selleks. Tegelikult on lihtsalt vahva end veidike liigutada ja lapselikult lustida.

Süüa veidike hernesuppi ja veel paar kuklit. Kuna ma hernesuppi ise keeta ei viitsi või ei oska, siis palusin poest Marekil purgisuppi tuua. Tõi teine hapukapsasuppi. Ju ei olnud prille kaasas poes:D Vedas siis, et teisel pool küla hernesuppi pakuti. Ma armastan hernesuppi. Ja kuigi ma ei armasta vahukoort, siis vastlakuklite puhul teen ma erandi. Aastas korra ju ikka võib.

Mis värk on?

/ / 4 Comments

Mul on üks väga teatrilembene sõbranna. Okei, valetan. Mul on vist kõik sõbrannad sellised, kes vähemalt korra nädalas teatris käivad. Vaid mina olen see, kes arvab, et on teatrilembene, aga tegelikult käisin ma teatris…aa oot, vähem kui kuu aega tagasi. Samas mu sõbrannadega võrreldes see ongi ammu.

Igatahes käisin ma selle sõbrannaga teatris ja järgmisel hetkel olin ma eile Idaga “Estonias”, Ida oli peaaegu seda samal õhtul uuesti vaatama minemas ja palus, et me uuesti läheksime aprillis sama etendust vaatama, eile hilisõhtul ostis sõbranna meile naistepäevaks teatripiletid, täna hommikul kell kuus ostsin ma piletid draamateatrisse, sünnipäevaks vean Mareki baletti vaatama ja kui ma ei oleks Norras, siis oleks me märtsi esimesel nädalavahetusel ka teatris. A olengi ju. Lihtsalt mitte Eestis. Hoopis Rootsis. Läheme emme ja Idaga vaatama etendust, kus mu vanaonu pojapoeg peaosas on.

Lugu sellest, kuidas Marek minus süümekaid tekitas

/ / Leave a comment

Jõulud said üle elatud. Puhatud. Puhkusest puhatud. Tüdinetud. Haige laps Tartus koju toodud. Juba igavusest tööarvutigi sülle haaratud.

Täna oli plaanis (mittevabatahtlikult) Idaga poodlema minna, sest ootamatult selgus, et sel lapsel polevat spordijalanõusid. Ega vist ei ole jah. Või noh on, aga väikseks jäänud. Palju üks laps kasvama peab aastas…Haige lapsega ei lähe aga kuhugi. Õnneks on haigus juba peaaegu seljatatud, aga ikka ei lähe kuhugi ostukeskusesse chillima.

Lugu sellest, kuidas Marek end jalgpalliga tagasi elutuppa nihverdas

/ / 2 Comments

Et kõik ausalt ära rääkida pean ma üldsegi alustama sellest, mis teemasse ei puutu. Oke tahaks maha lüüa. Marek ei ole kunagi eriline jalkafänn olnud, mingid finaalmängud on ilmselt ära vaadanud, aga need ei kesta 78 aastat ja nii olen ma need üle elanud nii, et pole nagu tähelegi pannud. Nüüd aga samal ajal kui mina olin Norras vaatasid nemad Okega jalkat ja kurat…Marek tahabki kõiki neid mänge vaadata. “Nii põnevaks muutus see,” ütles ta lihtsalt süüdimatult kui ma küsisin, et what the hell is going on ja mis ajast meie elutoas jalgpall elab.

No ja mina ei olnud nõus, et see uus ajutine koduloom meie elutuppa kolib. Ise nägite ju pildilt, et saatsin nad Maxiga mehelikku keskkonda oma palli tagaajamist vaatama.

Käbid ja kännud

/ / Leave a comment

Esmaspäeva hommik. Minulikult jõuame tanklasse vilkuva kütusetulega. Asetan tankimispüstoli paaki ja hakkan tankima. Aga rahakotis pole kaarti. Ühtegi kaarti. Õigus, meenub, et käisime Padisel laadal ja visaksin kaardid lahtiselt teise kotti.

“Ida,palun anna mulle oma pangakaarti!” hüüan Idale. “MIIIIIIIIKS?” tuleb vastus. “Issand jumal, ma kannan sulle kohe raha tagasi, ma ei saa muidu tankida,” vastan. Ida hakkab vastumeelselt rahakotist kaarti otsima. Selgub, et ka tema kaart on koju jäänud. Mis siis muud kui sõidame vilkuva kütusetulega koju tagasi. Õnneks on sõita kuus-seitse kilomeetrit, tean kogemusest, et vähemalt 23 kilomeetrit saab ikka sõita.

Täiesti suvaline postitus ehk püüdsin podcaste kuulata

/ / 2 Comments

Sõitsin eile Viljandisse ja mõtlesin, et olen siis ka popp ja kuulan lõpuks mõned podcastid ära. Ausalt, ei ole varem kuulanud, sest kuidagi ei kõneta mind. Või pole mul aega olnud. Vahet ei olegi. Mööda on nad minust kuidagi läinud.

Aga kokku ikkagi neli tundi sõitu ja sattusin kuidagi liikuma just nii, et igast kanalist tulid spordiuudised ja god knows, sport ei ole kuidagi minu teetassike. Olgu, võtame siis podcastid ette. Mida kuulata? Ega mulle need nimed ka midagi ei öelnud kui aus olla. Mõnda olin siiski nimepidi kuulnud ja sealt ma siis alustasin.

Lugu sellest, kuidas magades 63 eurot kulutada

/ / Leave a comment

Viisin Ida hommikul kooli ja tulin viskasin korraks diivanile pikali, vaid hetkeks. Hetkest sai täiesti ootamatult tunnike. Ärkasin Dexteri haukumise ja sussisahina peale. Keegi ütles, et Dexteril on natuke vanaisa vaibi. On küll. Ta sahistab oma sussidega (st karvaste käppadega) mööda parketti nagu vanaisa lohistaks susse järgi.

Ma jäin pühapäeva öösel haigeks. Esmaspäeva hommikuks olin nii haige, et olin kindel, et raudpolt kolmas kord koroonat. Iga päev lükkasin uue koroonaharjakese ninna, nii et juba kõrini sai, ja turgutasin end erinevate ravimitega, et püsti saada, mul ei olnud aega haige olla. Sain end jalule ja kõik toimetused ära tehtud, aga täna hommikul olin nagu puuga pähe saanud. Nii unine nagu poleks terve sajandi magada saanud.

Uute rutiinide paika loksutamine

/ / 3 Comments

Uus kooliaasta ja maal elamine tekitab minus parasjagu stressi. Loomulikult loksub kõik lõpuks paika nagu ka eelmisel aastal, aga algus on ikka selline, kus ma mõtlen, et appikene, kuidas me kõik selle käima saame.

Selle olen ma välistanud, et Ida käiks Ussipesast kooli ja tagasi ise. Öelge, mis tahate, aga minu jaoks on 1,5 kilomeetrit pimeda metsa vahel käimist lapse jaoks liiga palju. Seega hommikuti ei ole muud varianti kui ma viin ta ise kooli. See on ka okei, sest kellaajad klapivad. Ma küll lootsin, et ehk pannakse buss ikka meie juurde ka käima, aga lootus olla lollide lohutus. Kolm kilomeetrit kõndimist olevat okei. Eks ta ongi, aga sõltub ilmselt asukohast. Jätkuvalt olen ma ka veendunud, et siin on karu käinud kevadel ja kui eile olid ukse taga veised, siis ei tekita sellist turvatunnet, et laseks lapsel üksinda siin jalutada.

Lugu sellest,kuidas ma korras toa pärast pahandada sain

/ / Leave a comment

Ajastus ehk ei ole sel postitusel kõige parem, aga ma olen tähele pannud, et selliseid sarnaste teemade kirjutamise kokkusattumusi tuleb ikka ette. Mhm, ma tahtsin (jälle!) koristamisest rääkida. Inimese kohta, kes ei armasta koristamist, räägin ma sel teemal liiga palju mulle tundub. Aga võib olla ma ka valetan, et mulle ei meeldi koristada, sest natuke koristan ma kogu aeg, sest noh ma päriselt lähen hulluks kui asjad on nö vale koha peal.

Aga koristamise standardid on ilmselgelt erinevad. Minu ema jaoks on minu kodu must nagu “Kostivere Maiel”. Olla üks sugulane olnud, kellele meeldis kärakat panna, kodu oli nagu sealaut, aga kurgipeenrad olid täiuslikud olnud. Naersime selle peale, et tädil olid lihtsalt prioriteedid paigas. Kärakale oli ju pealevõtukat vaja. Kui meil koristaja käib (kes ma loodan, et on puhkusel ja ei vasta seepärast mu meilile, mitte et ignob mind, sest ei pidanud meie juures vastu), siis tema puhas kodu ja isegi Mareki puhas kodu on kaks eri vaatepilti. Kodul on puhta kodu lõhn ka juures.