Ma olen maal elanud 20 aastat ja selle ajaga jõuab inimene päris palju ära teha selleks, et maal elamine oleks lihtsam, mugavam ja võib-olla oleks see ka oma pensionipõlve kindlustamine. Mina seda teinud ei ole. Ma olen ehe näide sellest, kuidas romantiline kunstnikuhing kolib maale ja kujutab ette, et kõik tööd saavad siin ise tehtud. Naljaga pooleks ma ütlen, et saavad ju ka, te ju teate seda ise ka, ega ma ei varja (lugege ise kui veel ei tea). Tegelikkus on muidugi see, et kui mul ei ole oleks kõrval Marekisugust meest, siis ma ei korjaks siin romantiliselt lilli ja ei lehviks mööda kesapõldu lendlevas kleidikeses. Ilma Marekita poleks maja ilmselt umbrohu ja võsa seest enam väljagi paista ja kusagil seal poollagunenud välidiivanil räämas maja hoovis istuksin mina oma arvuti süles ja kirjutaksin oma romantilisi maaelu jutukesi. ei saaks ma siin hakkama, ma oleks ammu käega löönud ja linna tagasi kolinud.

Sellest oleks paganama kahju, sest ma võin küll olla nö siidine linnatüdruk (loe: laisk keskealine), aga ma ei armasta midagi rohkem kui siin Ussipesas elamist. Muidugi on maal elamisel miinuseid, muidugi vaatan ma sügisel pahaselt oma valgeid tosse või kontsakingi, mis majast autoni jõudes on poriseks saanud, muidugi ma ei taha kogu aeg lapsele autojuht olla, muidugi mulle ei meeldi, et ma ei saa ilma planeerimata spontaanselt kinno minna…Loetelu jätkub. Kokkuvõttes ja veidi utreeritult võib öelda, et minu 20 aastat maaelu on tähendanud virisemist, et meil ei ole seda ja toda ja toda ka ning üldsegi võiks Marek kiiremini ja paremini ja rohkem teha, et naine saaks oma “ministriproua” elu elada. Igaks juhuks mainin siin, et see ministriproua väljend on tulnud tuntud laulust ja kuna ma kohati (vaid kohati? mitte pidevalt?) meenutan Kohviveskit, siis ka see laul iseloomustab mind täitsa hästi.

Aga nüüd kui pea 20 aastat on siin maal elatud ja ma piisavalt ministriprouat mänginud, olen ma jõudnud arusaamani, et meil oleks siin palju rohkem tehtud kui proua oma siidised näpud ka külge paneks asjadele. Ma ei tea, kas selle arusaamani on mind viinud see rahulolematus, et kõik ei ole ikka veel “nii ilus nagu teistel kõikidel”, vanus ja küpsem mõttemaailm, et ise ka võiks käed külge panna ja kui ei oska, siis saab õppida VÕI hoopis viimase aja kohtumised inspireerivate inimestega.

Maal elamise päeva korraldades olen ma selliste inimestega kohe eriti palju kokku puutunud. Ma tean muidugi ammu, et maal elab palju toredaid ja tegusaid inimesi, mul on olnud au Lääne-Harju valla ägedate inimestega üht-teist koos teha, aga mõnda neist tahan ma teile kohe eraldi tutvustada.

Kui ma Kerliga, kes on Kaseperes asuva Mibellami ilusalongi asutaja, ühel päeval seal samas salongis kokku saan, ei saa ma muidugi esmalt üle faktist, et nii väikeses kohas on toimiv ja edukas ilusalong. See on minust loomulikult nii pinnapealne ja tobe eelarvamus, sest ka maakohtades on ju nõudlus iluteenuste järgi. Miks ei peaks seal olema oma ilusalong? Mis selles on nii imelikku ja harjumatut? Andke mulle andeks minu selline pealiskaudsus või üleolek. Teiseks hakkas mul piinlik. Ta tuli parasjagu kooli suvepäevadelt, ta on õhtul kutsutud vabariigi taasiseseisvumispäeva vastuvõtule, ent ometi leiab ta ikka aega ka minu jaoks. Et minuga vestelda, mulle oma lugu rääkida ning mulle ka maniküüri teha. Mulle saab selgeks, et ta on üks neist, kel peab olema ööpäevas rohkem kui 24 tundi.

Igatahes. Kaseperes ilusalong tõesti on ja ma pean ka täiesti ausalt ütlema, et kui neil veel uuteks klientideks ruumi on, siis ma hea meelega hakkaks ka püsikliendiks. See salong, selle salongi lugu, asukoht ja eestvedaja pugesid kuidagi eriliselt hinge. Ma tahaksin ka sellesse perekonda kuuluda. Kerli on kindlasti üks neist inimestest, ettevõtjatest, kes on mind peale 20 aastat mugavusmaaka elu pannud mõtlema, et võib olla oleks aeg oma jalad tagumiku alt välja tõmmata ja abikaasale tegemistes toeks olla. Et Ussipesa saaks kiiremini valmis. Ega see mingi Tallinn ei ole, mis kunagi valmis ei või saada.

Lahkelt laske end ka Kerli loost inspireerida.

Mõni inimene näeb takistust. Mõni näeb võimalust. Kerli kuulub nende hulka, kes ei jää ootama, et keegi teine lahenduse looks. Kui teenust pole, tuleb see ise teha. Kui oskusi pole, tuleb need ära õppida. Just sellisest suhtumisest on aastate jooksul kasvanud Padise kogukonnas armastatud ilusalong, õpetajatöö erivajadustega lastega ning lugu, mis näitab, et maal elamine ei tähenda võimaluste puudumist, vaid julgust ise võimalused luua.

Kõik sai alguse ligi 17 aastat tagasi täiesti tavalisest murest. Harju-Ristil elades ei olnud võimalik kohaliku küünetehniku juurde minna, sest sellist teenust lihtsalt polnud. Tollal tuli kunstküünte jaoks sõita Keilasse. Kerli mäletab siiani, kuidas ta sättis oma päevad bussigraafiku järgi. Tal oli väike laps, autot polnud ja aega napilt. Küüned said küll tehtud, kuid lakikiht ei jõudnud enne bussile tormamist ära kuivada. Koju jõudes tuli sageli kogu töö uuesti üle teha.

Lõpuks tekkis tal küsimus: miks mitte õppida see oskus ise ära?

Nii algas teekond, mis muutis kogu tema elu.

Esimene koolitus andis küll tunnistuse, kuid mitte veel kindluse. Kolmetoalises korteris harjutas Kerli sõprade peal, ostis materjale oma raha eest ja tegi tööd tasuta. Päevatöö kõrvalt tuli ette hetki, kus ta tahtis kogu varustuse kapi otsa visata ja loobuda. Sageli tulid sõbrannad parandusse juba järgmisel päeval ning õppimine käis suuresti katse-eksituse meetodil.

“Aga kui midagi ei oska, siis tuleb õppida,” ütleb Kerli täna.YouTube’i videodest sai tema järgmine kool. Klientide arv hakkas tasapisi kasvama ja koos sellega ka usk, et sellest võiks saada midagi enamat kui lihtsalt hobi.

Kui sündis teine laps, avanes uus võimalus. Töötukassa kaudu sai Kerli võimaluse minna põhjalikule iluteeninduse õppele. Ta kirjutas äriplaani, tõestas, et maal on sellise teenuse järele nõudlus, ja lubas midagi julget: ta ei lähe tööle kellegi teise salongi, vaid loob oma ettevõtte.

Lubadusest sai tegelikkus.

Noore ema päevad polnud seejuures kaugeltki lihtsad. Neljakuuse beebi kõrvalt koolis käimine nõudis kogu pere toetust. Abikaasa hoidis lapsi, ämm aitas võimaluse korral ning iga päev kujunes logistiliseks väljakutseks. Ent Kerli ei lasknud raskustel oma unistust väiksemaks muuta. Kui pere hakkas ehitama oma maja, sündis sinna ka esimene ilutuba. Alguses käisid kliendid kodus. Peagi sai aga selgeks, et võõraste inimeste pidev liikumine pereelu keskel ei ole jätkusuutlik. Nii algas järgmine otsing.

Padisel sobiva ruumi leidmine polnud lihtne. Ühed pinnad ei vastanud terviseameti nõuetele, teised olid külmad ja lagunenud. Ühes salongis tuli talvel töötada nii, et kliendid istusid tekkide all ning ruumis oli vaid mõni kraad sooja. Kõrvalruumides peeti pidusid, suitsuhais tungis salongi ja elektriarved kasvasid meeletuks.Paljud oleksid selle koha peal loobunud. Kerli mitte.

Ta leidis järgmise võimaluse, ehitas ruumid ümber ja lõi salongi, millest on tänaseks saanud piirkonna oluline teenusepakkuja. Ühe küünetehniku asemel kasvas välja terve meeskond. Lisandusid juuksurid, iluteenindajad, pediküürispetsialistid ning kliendid hakkasid tulema Padiselt, Paldiskist, Rummust, Harju-Ristilt, Laulasmaalt ja kaugemaltki.

See on ehe näide sellest, kuidas maal sünnivad teenused mitte suurte investeeringute, vaid kohalike inimeste ettevõtlikkuse toel.Kerli lugu ei piirdu aga ettevõtlusega.Ühel päeval tuli tema küünelaua taha Padise kooli õpetaja, kes ütles, et koolis on erivajadusega laps, aga õpetajat ei ole. Naljana alanud vestlus lõppes sellega, et mõni päev hiljem surus koolidirektor talle kätt ja kutsus tööle.

Kerli läks. Ilma varasema õpetajakogemuseta.Ta õppis paralleelselt töötamisega eripedagoogikat, lõpetas õpingud ja avastas enda jaoks täiesti uue kutsumuse. Tänaseks töötab ta lisaks ilusalongile Padise koolis erivajadustega laste õpetajana ning valmistub jätkama magistriõppes.Tema sõnul on õpetajatöö õpetanud kannatlikkust ja näidanud, kui suurt mõju võib üks inimene kellegi elule avaldada. Kui laps, kes aasta alguses ei tunne tähti, oskab aasta lõpus neid nimetada, on see võit, mida ei mõõda ei raha ega tunnustused.

Kõige selle juures on olnud ka raskeid hetki. Läbipõlemise oht, lõputu rööprähklemine ja mure pere pärast. Eriti valus oli kevadine periood, kui poeg sattus raske õnnetuse järel haiglasse. Just siis mõistis Kerli, kui oluline on aeg-ajalt korraks peatuda.Ent isegi kõige raskematel hetkedel tuli appi kogukond.Salongi töötajad võtsid tema kliendid üle. Koolis tulid kolleegid appi. Inimesed, kellega ta oli aastate jooksul koos töötanud ja kasvanud, näitasid, et kogukond tähendab maal enamat kui lihtsalt naabreid.

Täna ütleb Kerli, et ei vahetaks maaelu millegi vastu. Jah, siin tuleb rohkem planeerida. Vahel tuleb ise teenus luua, ise õppida ja ise lahendus leida. Aga just see annabki erilise tunde.Padise ei ole tema jaoks koht, kus midagi napib. See on koht, kus inimesed võtavad vastutuse ja teevad vajalikud asjad lihtsalt ära.Kerli lugu näitab, et maaelu tugevus ei peitu ainult ilusas looduses või rahulikus keskkonnas. Selle suurim väärtus on inimesed, kes ei küsi, miks midagi olemas ei ole, vaid julgevad küsida: “Miks mitte ise teha?”

Ma olen tänulik, et Maal elamise päeva projekt minu lauale maandus. Tänu sellele olen ma saanud tuttavaks imeliste inimestega, kuulnud lugusid, mis lähevad südamesse, mis inspireerivad ning panevad mõtlema, et pagan, maal elamine ON äge. Siiralt ja südamest kutsun teid ka Maal elamise päeval erinavaid valdasid külastama, neid lugusid ja toredaid inimesi on üle Eesti ja ühel ilusal septembrikuupäeval – 19.09- avavad nad teile oma südamed ja uksed. Võtke aega, tutvuge programmiga ja tulge maale külla.

Lääne-Harju vallas ootavad teid külla mitmed ettevõtted (pange tähele, et osa külastusi ja ekskursioone on eelregistreerimisega ja kohtade arv piiratud!), vallavalitsuse pop-up kohvik “Kajakas”, kus proua Kajakaski teiste seas teid ootab, kui Paldiski Päästekomando ta ikka katuselt alla on toonud;), Pakri ja Lodijärve koolid, Klooga pansionaat, toidupäästmise töötoad, kus saab endale kaasa valmistada saporitat ning õhtul saab koos saunameister Jan Seepteriga ka saunarituaalist osa võtta (sellest te ei taha ilma jääda!). Toimub seenematk, Amandus Adamsoni majamuuseumis giidituur, tutvuda saab vallas müügil oleva kinnisvaraga… Terve päev on tegevusi täis. Kogu programmiga saate tutvuda siin.

Maal elamise päeval näeme, eks? Nagu näete, siis maal elada saab mitut moodi. Mul on lugusid veel teiega jagada.