Ma olen maal elanud 20 aastat ja selle ajaga jõuab inimene päris palju ära teha selleks, et maal elamine oleks lihtsam, mugavam ja võib-olla oleks see ka oma pensionipõlve kindlustamine. Mina seda teinud ei ole. Ma olen ehe näide sellest, kuidas romantiline kunstnikuhing kolib maale ja kujutab ette, et kõik tööd saavad siin ise tehtud. Naljaga pooleks ma ütlen, et saavad ju ka, te ju teate seda ise ka, ega ma ei varja (lugege ise kui veel ei tea). Tegelikkus on muidugi see, et kui mul ei ole oleks kõrval Marekisugust meest, siis ma ei korjaks siin romantiliselt lilli ja ei lehviks mööda kesapõldu lendlevas kleidikeses. Ilma Marekita poleks maja ilmselt umbrohu ja võsa seest enam väljagi paista ja kusagil seal poollagunenud välidiivanil räämas maja hoovis istuksin mina oma arvuti süles ja kirjutaksin oma romantilisi maaelu jutukesi. ei saaks ma siin hakkama, ma oleks ammu käega löönud ja linna tagasi kolinud.

Sellest oleks paganama kahju, sest ma võin küll olla nö siidine linnatüdruk (loe: laisk keskealine), aga ma ei armasta midagi rohkem kui siin Ussipesas elamist. Muidugi on maal elamisel miinuseid, muidugi vaatan ma sügisel pahaselt oma valgeid tosse või kontsakingi, mis majast autoni jõudes on poriseks saanud, muidugi ma ei taha kogu aeg lapsele autojuht olla, muidugi mulle ei meeldi, et ma ei saa ilma planeerimata spontaanselt kinno minna…Loetelu jätkub. Kokkuvõttes ja veidi utreeritult võib öelda, et minu 20 aastat maaelu on tähendanud virisemist, et meil ei ole seda ja toda ja toda ka ning üldsegi võiks Marek kiiremini ja paremini ja rohkem teha, et naine saaks oma “ministriproua” elu elada. Igaks juhuks mainin siin, et see ministriproua väljend on tulnud tuntud laulust ja kuna ma kohati (vaid kohati? mitte pidevalt?) meenutan Kohviveskit, siis ka see laul iseloomustab mind täitsa hästi.