Ega ma poleks teadnudki, et sellised vanemate tüübid olemas on kui Mallukas poleks kirjutanud sellest. Öelge veel, et blogide lugemine pole hariv. Nali, muidugi oleks ma ka ilma selle teadmiseta edasi elanud rahulikult, aga väga huvitav oli ja loomulikult pani see mind ka mõtlema.

Mina olen siis 100% elutoavanem. Mulle ei ole kunagi meeldinud lasteasjad elutoas, nendel on oma koht ja juba kui Ida sündis, lubasin ma pühalikult, et elutuba saab olema lasteasjade vaba tsoon. Laias laastus sai ka. Mingeid mööndusi sai ikka tehtud, aga nii, et mänguasjad sai ikkagi kuhugi suurde korvi silma alt ära visata ja mähkmeid, lutipudeleid, puhastuslappe ja muud sellist, mis olla beebieas “loomulikud sisekujunduselemendid” meil elutoas näha ei olnud. Ma isegi mäletan, et kui mingid asjad ikkagi meil elutoas olid, siis ma läksin omajagu närvi. “Ela nagu lasteaias,” oli üks sellistest lausetest, mida ma mäletan, et ma kasutasin tihti.

Võib-olla see tuleb lapsepõlvest või siis sellest, millised minu enda vanemad olid. Ma ei kujuta ette, et ma oleksin võinud sõbrannadega elutoas mängida ja samal ajal ema oleks hänginud magamistoas. Mitte et tol ajal inimesed vist üldse hängisid, nii palju kui ma mäletan olid ema ja vanaema kogu aeg tööl, mis hängimisest siin rääkida sai. Aga isegi kui nad oleksid elutoas hänginud, siis mul oleks hängimiseks ikkagi olnud oma tuba. Mis seal elutoas üldse teha oleks olnud? Telekast vaatasid lastesaate ära ja kõik. Üksinda olles lugesin oma toas raamatuid, kui sõbrad külas olid, siis olin ikka oma toas. Ega mul ka väga palju sõpru külas ei käinud. Ma ei tea küll, kas see täpselt nii oli, aga ma arvan, et emale ei meeldinud väga, et keegi külas oleks olnud – ju ta arvas, et me oleksime kodu sassi ajanud.

Tädi Helju juures me “hängisime” küll elutoas, aga seda ka põhjusel, et neil oli kaks tuba. Üks oli onu tuba ja teine oli tädi tuba. Onu tuba oli selline, kus ma võisin nukumaju ja muid asju ehitada, tädi Helju tuba ehk elutuba pidi alati olema esinduslik ja korras. Lugeda seal võis, aga konkreetselt mänguasjadega mängimiseks oli onu Endeli tuba. Elutuba oligi alati viimse lihvini puhas. Kui ma ei eksi, siis tädi koristas seda iga jumala päev. Ja kui tal sõbrannad külla tulid, siis ta ka mõne peale pahandas, et nood istusid diivanikatte sassi. “No ei oska inimesed korralikult istuda,” ütles tädi ja sõbrannad suunati pigem alati tugitooli istuma. Ma mäletan veel, et lisaks sellele, et diivanikate sassi võis minna, oli see diivan ikkagi öösel ka tädi Helju magamisase ja talle ei meeldinud kui keegi nö välisriietega tema voodis istus. Mulle kusjuures ka ei meeldi kui inimesed mu voodis istuvad. See vist on küll lapsepõlvest. Ja kui Idal on sõbrad külas, siis ma tegelikult lähen pahaseks kui nad magamistuppa lähevad. Seal ei ole küll midagi varjata, aga mu meelest on magamistuba minu ja Mareki tuba, teistel ei ole sinna asja. Kui meil just ei ole külalisi ja ma ei ole neid sinna magama pannud, see on hoopis teine asi. Aga et lapsed võiks magamistoas mängida…Eip, see mulle ei meeldi. Magamistuba on magamiseks. Ma ise ei hängi ka seal. Väga harva, kui Marekil on mingi spordivaatamise periood näiteks, sulgen ma end sinna raamatuga, aga muidu ei näe ma mingit põhjust seal hängida. Seal pole ka teadlikult televiisorit. Ida saab oma asju vaadata oma toas (mis sellest, et ta kuni hiljutini tegi seda 90% ajast elutoas) ja telekavaatamiseks on elutuba.

Kõige õõvastavam tundub mu jaoks mõte, et Idal oleksid külas sõbrad, nemad on vallutanud elutoa ja mina läheksin kära eest ära peitu magamistuppa. Ma vist saaks südamerabanduse paljast mõttest, et mida nad all korda saadavad. Ja selle kordasaatmise all ma pean silmas näiteks seda, et nad ajavad diivanipadjad sassi, veavad need põrandale või hüppavad jalgupidi diivanil. Jah, just sellist õudust nad korraldaksid ja kui nad mõnikord olen ikkagi omapäi jätnud, siis nad seda ka korraldanud on. Tulen koju ja kujutate ette vaatepilti – diivanipadjad on segamini! Muidugi ma natuke liialdan ja kohati lööb välja mu obsessiiv-kompulsiivne käitumishäire (asjadel ON oma koht!), aga ausalt ma ei suuda vaadata kui lapsed sisse-välja jooksevad, nende samade paljaste jalgadega diivanile hüppavad ja siis seal mingeid krõpse või küpsiseid söövad. Laste tegevusteks on Ida tuba. Eks mul sealgi tekitatava kaosega on paras error, aga aastatega olen ma õppinud sellega hakkama saama. Tehku, mis tahavad, peaasi, et lõpuks on tuba korras. Aastatega on ka Ida tublimaks muutunud selles suhtes ja kui talle öelda, siis täitsa kenasti koristab toa ka ära. Sõbrad aitavad. Sest nad teavad, et kui ma pahandan, siis rohkem külla ei saa. Kõlab nagu ma oleks maailma kõige meeldivam ema ja ilmselt nii mõnigi mõtleb praegu, et issand, milline laps üldse peaks tahtma teie juurde külla tulla, aga teate, see maja on üsna tihti lapsi täis ja nad tulevad hea meelega tagasi. Tundub, et neil on kodus veelgi karmim kord. Ja kui ma vaatan mõningaid oma sõbrannasid, siis on ka.

Ma ei taha, et keegi valesti aru saab, laste vastu ei ole mul mitte midagi. Tegelikult on tore kui nad külas on. Ma saan Idast ka aru, miks ta neid külla tahab. Olge ise 10-aastased ja elage üksinda metsas. Isegi mul hakkaks igav. Ma mäletan oma lapsepõlvest, et Vasulas maal olles ma mõtlesin küll, et miks me nii kaugel elame külast, et ühtegi teist last ei ole, kellega koos mängida. Rõngus oli selles mõttes hea, et me niikuinii olime alati tädilastega kolmekesi. Ja kodus, Kivi tänavas, olime me kogu aeg sõpradega õues. Aa, võib olla mul ei käinud sõpru hoopis sel põhjusel, et me olime igal võimalikul hetkel hoopis õues ja mängisime seal. Jooksime mööda aedu ja trepikodasid luurekat mängides. Poisid-tüdrukud, meid oli seal tänavas palju. Ma olin hästi sotsiaalne laps ja Ida on samuti. Oleks ebaaus temalt nõuda, et ta aastal 2023 endale kogu aeg üksinda tegevust leiaks. Las need sõbrad tulevad külla. Las nad mängivad. Jooksevad. Aga ärgu liiga palju jooksku ja olgu silma alt ära:) Igaks juhuks ütlen, et jälle liialdan, ei pane ma neid lapsi siin keldrisse, aga teatud reeglid, kus nende mängud toimuda võivad, on küll.

Samas mida vanemaks nad saavad, seda rohkem nad hõivavad ka alumist korrust, sest Ida on avastanud, et talle meeldib pannkooke ja vahvleid teha – seda ma keelata ei saa ja avatud elutoaga köögis ei saa neid ka silma alt ära panna. Õnneks ka siin hakkavad asjad arenema ja mustad nõud ning taignast tilkuv köögisaar ei jäägi enam meile puhastada, vaid lapsed ise teevad selle üsna kenasti korda.

Vot selline, kindlate reeglite ja oma kiiksudega, üsna karm, elutoavanem olen mina. Millised vanemad teie olete? Millised olid teie vanemad?

Aa, ja nagu juba instagramis sai kirjutatud,siis kodus ma tahan, et lapsed pigem toimetavad omaette, aga mul ei ole mitte mingit probleemi auto Ida sõpru täis toppida (koos Idaga ilmselgelt) ja nendega kuhugi muuseumi või näitusele minna. Sellised väljasõidud on alati toredad. Õnneks ka Idale meeldivad lisaks igasugu seiklusparkidele need nö täiskasvanute kohad ja ta sõpradel pole ka midagi nende kohtade vastu. Mu meelest on see ka oluline, et nad natuke kultuuri tarbiks. Muidu oskavadki vaid tiktoki tantse ja arvavad, et suunamudimine* on elu. Eile vedasin ma Ida ja ta sõbranna Kadrioru lilleaeda Norra puhkpilliorkestri kontserdile. Muidugi mitte nii, et nad oleksid pidanud paigal olema ja kuulama, vaid nemad said aias ringi uudistada, minna vaatama, kas president on kodus ja pärast tegime tillukese tiiru ka kunstimuuseumis. Sellised väikesed väljasõidud on mu meelest olulised. Olulisemad kui elutoas jooksmine ja diivanil hüppamine ilmselgelt:D

*ma küll kasutan seda väljendit natuke naeruvääristavalt, aga tahan igaks juhuks öelda, et ma hakkan aina rohkem aru saama, et see siiski võib olla ka täiesti adekvaatne tegevus/töö ja kohati täitsa positiivne. Muidugi on ka palju sellist mudimist, mis paneb mind pead vangutama, aga suures pildis saan ma aru, et ajad on muutunud ja suunamudimine on okei kui seda hästi teha.