Esmaspäeva hommik. Minulikult jõuame tanklasse vilkuva kütusetulega. Asetan tankimispüstoli paaki ja hakkan tankima. Aga rahakotis pole kaarti. Ühtegi kaarti. Õigus, meenub, et käisime Padisel laadal ja visaksin kaardid lahtiselt teise kotti.

“Ida,palun anna mulle oma pangakaarti!” hüüan Idale. “MIIIIIIIIKS?” tuleb vastus. “Issand jumal, ma kannan sulle kohe raha tagasi, ma ei saa muidu tankida,” vastan. Ida hakkab vastumeelselt rahakotist kaarti otsima. Selgub, et ka tema kaart on koju jäänud. Mis siis muud kui sõidame vilkuva kütusetulega koju tagasi. Õnneks on sõita kuus-seitse kilomeetrit, tean kogemusest, et vähemalt 23 kilomeetrit saab ikka sõita.