Kiiks ja knihv

Kui ma veel Tartus keskkoolis käisin oli Tartus üks pood, kus müüdi üüberkallist ja luksuslikku kaupa, mida keegi endale lubada ei saanud. Pood, kuhu keegi ka ei julgenud, minna, sest see oli nii fancy. Tango butiik. Riia tänava nurgal. Mul on natuke häbi tunnistada, aga mul oli kunagi peika, kelle ma panin fakti ette, et ta peab mulle sealt uued teksad ostma. Ma vabandan end sellega, et ma olin siis 18aastane märgihull. Nii sain ma endale oma elu esimesed Iceberg Jeans teksad. Kihvtid püksid olid, aga no ausalt. Vähemalt sain ma uhkustada, et mu lemmikpood Tartus on just toosama butiik Riia tänava nurgal. Oli ta jaa lemmik, lihtsalt näitamise värk tegelikult.

Pea 20 aastat on aeg edasi läinud ja Riia tänava  nurgal on uus pood. Nüüd saan ma ausalt öelda, et üks minu lemmikpoode Tartus. Seekord aga ei müüda seal ülehinnatud teksasid, vaid maailma kõige khuulimaid kingitusi. Muidugi ei pane see mind üllatuma, sest selle poe taga seisab Trileviku Eva. Ja inimene, kes on turule toonud need märkmikud, on kuldaju, pakub  ägedaid asju ägedatele inimestele.  Daamid ja härrad, saage tuttavaks poega, mis kannab nime Kiiks ja Knihv

Just, just, ägedatele inimestele ägedaid asju ja ma panin selle illustreerimiseks ENDA pildi. Oh seda edevust ja enesearmastust.

24008696_1570184879686717_1373723215_n.jpg

Tegelikult aga sai sellest t-särgist minu uus lemmik. Mul oli see reisil kaasas ja mul oli väga raske midagi muud selga panna. Põhjuseid oli mitu. Esiteks meeldis mulle selle kaelus natuke rohkem kui Kivisaare t-särkide oma, see on natuke naiselikum, ja teiseks loomulikult tekst. Blogijatest ON ju palju kasu. Igatahes suurepärane kingisoovitus sõpradele, kes blogivad. Praktiline, ilus ja natuke nagu reklaam ka. “Oot, aga miks sul blogija t-särk seljas on?”

“No ma natuke blogin või nii.”

“Aa, aha mis su blogi aadress siis on? “

“www.estonianwithabackpack.com”

Just nii! Ja kui muidu olen ma kuulnud, et inimesed panevad kokku haiglakotti, siis mina panin eelmine nädal kokku laevakoti. Sellise sisuga. Blogija t-särk loomulikult muude asjade seas. Ma ei saa midagi parata, et mul on nõrkus valgete t-särkide vastu.

kiiks.jpg

Ma olen Trileviku märkmikute fänn olnud juba PIKKA AEGA. Mul on alati üks kotis. ALATI. Mulle tulevad aegajalt pähe suvalised mõtted, mis on vaja kirja panna, sest need võivad suvalistest ideedest suuremaks kasvada. Nüüd hakkab mul neid kotis kaks olema. Uus Schmeduler (sest ükskõik palju ma püüan telefonikalendrit kasutada, ma olen vanakooli paberkalendri usku) ja unenäopäevik. Viimane on eriti oluline, sest teate, ma olen selline friik, et mõnikord tuleb mulle unes mõni geniaalne mõte ja see on vaja kohe kirja panna. Ma olen keset ööd ka üles ärganud, et mõte kirja panna (viimati sündis nii “Ökovanaema” raamat) ja nüüd alles paar ööd tagasi sain ma kirja panna mõned oma hullud turundusmõtted.

kiiks9.jpg

No vot. Ja Kiiks ja Knihv on täis just igasugu sellist hullumeelset kaupa. Ägedalt inimeselt ägedatele inimestele. “Miks Tartu?” küsisin ma Evalt. “Sest Tartu on kõige ägedam linn Eestis!” vastas ta. Nüüd kui ma olen üle kümne aasta Tartust ära olnud, mõistan ma seda lauset. Tartu ei ole vaid aeglane liiklus ja sallitallajad. Tartu on täis ägedust! Ja ärge kartke sinna “butiiki” sisse astuda. Astuge julgelt. Minge kohe. Ma tean ju, et just praegu otsite te viimaseid kinke advendikalendrisse. Sõbranna sünnipäevaks. Emale. Isale. Mehele pilakingiks. Endale. Koha peal on suurem valik kui netipoes. Kui keegi mõtleb, et mida mulle jõuludeks kinkida, siis paluks mulle üks Frida kohvitops. Aitäh!

kiiks3kiiks4kiiks5kiiks6kiiks7kiiks8

 

 

 

 

 

 

Glamuurist on asi kaugel

Võib olla olen ma ekslikult jätnud mulje, et selline uue brändi turule toomine ja turundus, reklaam, blogijad on jube glamuurne töö, kuid tegelikult on asi glamuurist kaugel.

Eile tegin ma tööd kella kaheni öösel, sest loomulikult olid mingid viimase hetke asjad, mis kuidagi kokku ei tahtnud jõuda, mingid möödarääkivused, mis viisid minikriisideni ja mida ma veel kell üheksa õhtul lahendasin, sest korraks oli mul tunne, et kogu töö ja vaev lendab vastu taevast ja ma tahtsin peaga vastu seina joosta, sest…norrakad noh. Mingites asjades ajavad nad nii näpuga järge taga ja teevad sääsest elevandi, aga midagi ei saa öelda ka, sest minul on neid vaja rohkem kui neil mind. Surusin end madalamaks kui muru ja lahendasin kriisi. Samal ajal putitasin end mingite rohtudega, sest ma olen täiesti veendunud, et lisaks juba sada aastat kestnud köhale ja nohule on mul ka palavik, aga mul ei ole hetkel aega haiguseks. Kriis sai lahendatud. Ka mu eelmistes töökohtades on kriiside lahendamine tihti olnud minu töö, mitte et ma tahaks end jube targaks pidada, vaid vastupidi, ma oskan õigel hetkel piisavalt rumal olla. Ja rumal olemine probleemi lahendab, siis jumala eest. Ei pea ma endale vastu rinda taguma ja ütlema kui äge ma olen. Sest no ma ju tean niikuinii, et ma olen äge. Okei, nali. Ilmselt tingitud üleväsimusest.

Hommikul pool üheksa ärgates teadsin ma, et olen tund aega oma ajagraafikust maas, kuid sellegi poolest tundus mulle, et saan hakkama. Lõunaks Oslos valmis ja tagasi Lillehammerisse, et natukene puhata. Tegelikkus oli aga see, et lõuna ajal olin ma veel kliendi juures ja üritasin viimaseid pisiasju korda ajada. Aga kuidas sa ajad korda seda, et õige statiivi asemel on sulle kogemata kaasa pakitud vale statiiv? Mida ei saa kasutada? Õnneks pean ma siinkohal kiitma oma leidlikke Norra koostööpartnereid. Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab. Nemad said.

Mina hakkasin Lillehammeri poole liikuma. Tee on maksimaalselt 2,5 tundi sõitu. Mina sõitsin vahemaad 5 tundi ja 11 minutit. Ei, mitte sellepärast, et ma otsustasin jälle vale pööret teha ja ei leidnud bensiinijaama kui mu kütuseseier juba kriitiliselt madal oli, vaid pidevalt tuli mu Skype´i ja meilboksi sõnumeid pealkirjaga “kiire!” ja “kohe!”. Nii pidin ma kogu aeg leidma mõne koha, kus oleks natukenegi vähem mägesid ja orgusid ning levi, et saaks kiired asjad ära vastata. Autoroolis ja kitsastel teedel ma ei oska:) Pooled asjad on ikka veel vastamata, aga tulekahjud said kustutatud. Sõbranna (järjekordse järjekordselt) lasin ka üle. Pidin õhtul minema steaki sööma tema juurde, aga…no töö. (Hmmm, ja ometi leidsin ma aega, et blogima tulla? )

Muuhulgas pidin ma autosõidu ajal (okei, peatuste ajal) kinnitama ära ka järgmiste blogipostituste sisu. Üks neist – Elisa Røtterud – ongi teine blogija, kes meie homsele lansseerimisüritusele tuleb. Ta nii supercool ja teistmoodi. Kes oskavad norra keelt, siis soovitan seda blogi jälgida. Ka tema reklaampostitus on täiesti omas vötmes, teistest erinev ja mõnus. Kohe aru saada, miks selline ja et see on tema! “Ma püüdsin talle tooted juba laupäeval kohale toimetada, aga sain automaatvastuse, et “ära siia sõnumit jäta,olen hetkel Himaalajas”. Ooookei, mõtlesin ma, kuidas kuramus ta siis Storosse homme jõuab. Aga no esmaspäeval oli ta kenasti igatahes oma Oslo kodus ja valmis pesumodell olema. Ja teate, kui ma muidu mõtlen, et pole see minu kehakaal midagi nii hull, siis selle naise keha vaadates tuleb igale inimesele, kes on natuke ülekaaluline, kass peale. Mida kõhulihaseid ja treenitust!

Ja postituse ülesehitus oli cool. Täiega cool.  Kui seal juures ei oleks märget “reklaam”, siis ma täiesti ausalt arvaks, et tal on ka mägedes ronides Lyra pitspesu seljas. Puuvilla asemel. Nii kirjuatakse reklaampostitusi!

IMG_0012IMG_8133

Fotod: Elisa blogi

Viimaseks blogijaks sel kuul valisime me Sofie Kvellandi. Tegelikult on see blogijate maailm ikka naljakas. Vaatad Instagrami jälgijaid  – 79+ tuhat, vaatad inimese pilte – nagu kohalik Kardashian, loed ja uurid ja mõtled ning siis lähed talle koju. Uksele tuleb kõige tavalisem tutimütsis 21-aastane noor naine, mitte kusagilt ei võiks aimata, et tema näol on tegu väga soliidse influencer´iga, arvaks hoopis, et naabri-Mari tuli pakki vastu võtma. Aga siis paneb ta oma blogija-näo ette ja muutub täielikuks staariks, keda jälgitakse, teatakse ja kelle moodi tahetakse olla. Veider eksju. Aga samas äge. Sofie saigi sel põhjusel valitud. Ta on nagu kameeleon ja sobib mitme kliendi profiiliga – kaks kärbest ühe hoobiga.

DSC01254-kopi-1280x851.jpg

Foto: Sofie blogi

Blogipostitused üleval, reklaamid saadetud, toidud tellitud, fotograafile meeles lennujaama vastu minna, nüüd võiks ju korraks jalad seinale visata. Aa ei. Ei saa, mu oma töö on kõik veel tegemata. Võib olla oleks tehtud kui ma poleks otsustanud siin vahepeal blogis pläkutada.

Nüüd on jäänud vaid oodata alustada uue kampaaniaga detsembri jaoks. Ja teate, see on isegi veel põnevam, sest seal on meil koostöös ühe kliendiga kaasatud Norra aasta…ah las ta hetkel jääb… keda ikka huvitab, eksju;)

Päisefoto: Elisa Røtterud

Motesilje by Silje Pedersen

Silje Pedersen on teine blogija, keda me oma promoüritusele soovisime. Põhjuseid selleks oli mitu. Esiteks on ta tõeline moeekspert, töötanud moetoimetajana ajakirjades nagu KK ja Henne ning pannud aluse Norra tuntumale moeportaalile MinMote.no-le, lisaks tegi just tema alguse fashion web-tv´le Norras. Ta on töötanud modelli, saatejuhi, ajakirjaniku ja stilistina ning õppinud meediat ja kommunikatsiooni Los Angeles´is. Fashion Week´id ja Silje Pedersen käivad käsikäes. Teine põhjus oli tema vanus – ta on 40aastane ja täpselt selle vanuse ja sihtgrupi esindaja, kellest meie huvitatud oleme. Minule endale meeldis aga tema juures ehk isegi kõige rohkem see, et ta on tegelikult täiesti tavaline naine ja ema. Nagu sina ja mina. Selline naabrinaise tüüpi. Aga temas on lisaks midagi erilist, midagi, mis teeb temast stiilse ja moeka naabrinaise. MoteSilje (mote = norra keeles mood).

Teisipäeval kui ma viimasel hetkel blogijad vahetasin oli Silje veel ka üritusele tulemas, kuid temaga läkski täpselt nii, et sel ajal kui mina kauplesin hinna üle, tuli teine ettevõte ja broneeris ta silma pilgutamata ära. Tundide mäng. Ma jäi oma mänguga umbes neli tundi hiljaks. Aga sellest pole midagi. Otsustasime siis, et Silje promob meid lihtsalt läbi oma blogi ja Instagrami ning kutsub oma jälgijaid samuti ostuõhtule tulema.

7516813856__MG_9870_edited-1.jpg7516813856__MG_9877b.jpg

Kui me Siljega koostöö kokku leppisime, siis samuti sain ma kõige pealt teksti mustandi, sain teha soovi korral muudatusi ning vaatasin üle, kas pildid sobivad. Tema oli üks neist blogijatest, kes ütles, et ei soovi pesu enda seljas reklaamida ja küsis mitu korda üle, kas see on meie jaoks okei. Muidugi oli see okei, sest mida erinevamad on postitused, seda huvitavam.

PS: Me oleme blogijatega rääkinud, kas ja kuidas peaks blogipostituste juures märkima ära, et tegu on reklaamiga. Norras on kohustuslik see kohe teksti alguses välja tuua. Ilma selle märketa tuleb päris palju pahandust.

Fotod: Motesilje.no

Sennahoi ja Nurrnopsu

Apollo Lasteklubi teate? Kui ei tea, siis siin on ülevaade ühest sellisest hommikust. Üliäge üritus on. Lastele meeldib ja lastemeelsetele. Laupäeval kl 12 seame me jälle sammud Solarise Apollosse, sest uus lasteklubi hooaeg on avatud. Seekord tuleb lastele metsloomadest rääkima Aleksei Turovski! Lisaks loetakse  üheskoos Helen Eikla kaunist lasteraamatut “Sennahoi ja Nurrnopsu“ (https://goo.gl/vTuiXN) Lauldakse, mängitakse lõbusaid mänge, värvitakse ägedate Maped ColorPeps guaššidega näputehnikas ning uudistame erilisi värvimuutvaid palle Tinti veemaagia töötoas! Kõlab ägedalt, onju!

Kes tulevad?Siin on ka Facebooki üldüritus. Ja pärast taimetoidumessile. Ja pärast “Teisitimõtleja” esietendusele. Ja pärast…Aa need viimased on juba minu üritused:D Ühesõnaga kohtume laupäeval kl 12 Solarises!

 

 

 

“Musta pori näkku” auhinnaloos + autogrammitund

Ma kujutan ette, et olen üks neist vähestest, kes raamatut “Musta pori näkku” (vist) lugenud ei ole. Tean aga seda, mida Raud ise on oma “Kus ma olen” raamatus kirjutanud:

Eestis peetakse hitiks raamatut, mis müüb üle tuhande eksemplari. Suurem osa raamatuid, mida sa poes näed, müüb kusagil paarsada. 2008.aastal oli suurim aks müügihitiks Peep Vainu “Kõige tähtsam küsimus”. Lehed kirjutasid, et populaarset teost on ostetud juba 3000 tükki.

/…/

“Me oleme siin Ennoga mõelnud,” alustas Tiina, ” ja meile tundub, et kuna tekst on tugev, siis me vist julgeme suure esiktiraaži trükkida. 

Ma olin sillas ja numbrid hakkasid mu peas ringi tiirutama. Kirjastaja oli mulle korraliku protsendi lubanud ja ma asusin arvutama, mitme nädala pärast ma oma BMW ära ostan.

“Me usume, et poolteist tuhat on piisav tiraaž. Seda on meil mõnusalt aega uue aastani müüa ja jõulud on ka kaetud.”

/…/

Ma helistasin Märt Treialile, kes oli toona TV3 uudiste juht ja uurisin, kas minu kodukanal tahaks mindraamatu ilmumise puhul “Seitsmestes uudistes” usutleda. 

“Nja,” venitas Märt. “Praegu on selliseda ajad, et iga eestlane kirjutab raamatu. Küsimus on, kes neid lugeda tahab.” Ta lubas vaadata, kas ja mida teha annab, kuid sinna meie jutt jäigi. 

Mõne nädala pärast tuli raamat välja. Tegime esitluspeo, kuhu tuli palju rahvast. Kolme päeva pärast helises telefon. 

“Raamat on läbi müüdud.” See oli minu kirjastaja. Tõsi, mis tõsi, ainsa nädalavahetusega müüdi ära kõik poolteisttuhat eksemplari.

/…/

Nädal hiljem helises telefon uuesti: 

“Teine tiraaž on läbi müüdud,” teatas kirjastaja, “me teeme uue, viis tuhat.”

Viis päeva hiljem tuli uus kõne ja uus number – seitse tuhat. Novembri alguses helises telefon taas. 

“Mul on sulle hea ja halb uudis,” ütles kirjastaja. “Hea uudis on see, et raamatupood on meilt järgmise koguse “Pori” tellinud. Viisteist tuhat. Halb uudis on see, et paber, millele me sinu raamatut trükime, on otsa saanud.”

Tammerraamat käivitas pretsedenditu operatsiooni ja Poolast toodi eraldi veoautoga paberit, et “Musta pori näkku” oleks võimalik juurde toota. 

Eesti raamatumaastikku raputanud ja enam kui 35 000 eksemplari müünud Mihkel Raua raamat „MUSTA PORI NÄKKU“ kordustrükk uues kuues on valmis. Kõikide raamatusõprade jaoks avaneb EKSKLUSIIVNE VÕIMALUS: kolmapäeval, 1. novembril kell 18:00 kohtub Mihkel Raud lugejatega Solarise Apollos, sest lisaks on Mihklil ilmunud ka UUS ja humoorikas „Eestlase käsiraamat“. Kohapeal saab vahetada mõtteid Mihkliga ja loomulikult küsida raamatusse autogramm ja pühendus!

Facebookis leiate ürituse SIIT.

Mina loosin kõikide kommenteerijate vahel reedel ka ühe uue kaanekujundusega raamatu välja. Loosiks osalemiseks kirjutage kommentaaridesse, miks teile Mihkel Raud meeldib/ei meeldi või mida teie tema teostest arvate. 

thumbnail_musta pori 2 kaas 3D valmis (1)

 

 

Printsessi elu

Ma mäletan nii hästi oma kolumni “Anne & Stiilis”, kus ma kirjutasin, et miks ma peaksin oma beebit kutsuma printsessiks, kui tema soontes ei voola sugugi sinine veri ning ka oma käitumiselt ei ole ta kuidagi printsessi moodi. Läks aga nii, et me oleme ise temast printsessi kasvatanud. Muidugi ei tähenda see seda, et ta oskaks käituda nagu Briti kuningapere liige ja ikka lubab ta endale rohkem lollusi kui ma tahaks, aga tema soovid vastavad printsesside omale. “Emme, kuna me uuesti sinna lossi läheme?” küsis Ida kui me ta eelmise aasta sünnipäeva pilte vaatasime. Ma jäin mõtlema. Aga miks ka mitte sellest teha iga-aastane perekondlik traditsioon nagu ma aasta tagasi mõtlesin. Mina jumaldan mõisaid, printsess saab omale printsessiväärilise sünnipäeva ning Marek saab …võimaluse, et me talle kodu asemel kusagil mujal pinda käiks (nali muidugi. Ta lihtsalt on väga vähenõudlik. Võrreldes pere naistega). Vot nii palju siis oma lapse mitte printsessiks kutsumiseks.

IMG_3152.JPGIMG_3153.JPG

Ma olen 365 päeva jooksul külastanud n+1 hotelli, ma olen käinud siin ja seal, kuid käsi südamel pean ma ka ütlema, et Kõue mõis puges peale esimest külastust meie kõigi südamesse ja ei ole sealt enam ära läinud. See on selline paik, kus sa astud uksest sisse ja tunned end kodus. Nagu päriselt kodus. Võib olla mitte esimene kord, aga teine kord astud uksest sisse ja kõik mõjub nii tuttavalt. Kutsuvalt. Sõbralikult. Nagu oleks oma koju sisse astunud. “Aaah, kui mõnus tuba!” õhkas Ida kui tuppa sisse astusime. Meie tuba oli seekord vaatega õunaaiale ja tagaaiale, päike sillerdas mõlemast aknast sisse.  “Kas ma tohin kohe kleidi selga panna?” palus väike printsess, kelle ma päeval olin ta enda sõnade järgi “vanainimeseks riietanud, aga ma ju tahtsin printsess olla”.

IMG_3158.JPGIMG_3173.JPGIMG_3199.JPG

Kui Ida muutus mõisas printsessiks võluväel nagu muinasjutus, siis ka minus tekkis mingi ….hmmmm… edevus. Kuidagi kohe tekkis tahtmine põsepuna palgele panna ja pitsiseelik* selga tõmmata ja peeglisse vaadates mõelda, peeglike, peeglike, pole sel peegelpildil suurt häda kedagi.

IMG_3230.JPGIMG_3249.JPG

Eelmisel aastal veetsime me suure osa sünnipäeva õhtusöögist põrandal, siis seekord otsustasime me kogu õhtusöögi kohe kolida põrandale ja kutsusime kõik Kõue mõisas leiduvad kaisuloomad ühele mõnusale piknikule. Seda soovitan ma kõigil lastevanematel järele proovida. Nii lihtne, aga samas natukene kastist välja ja lapsemeelne sünnipäeva tähistamine. Meelde jääb ka erilisena. Siinkohal minu suuuuuuuuuuuur tänu Kõue mõisa töötajatele, kes Ida sünnipäeva talle ekstraeriliseks tegid alates üllatuskoogist kuni selleni, et ta tohtis neil põhimõtteliselt terve päeva sabas sorkida. “Sina mina oma tuppa ära, tee tööd, ma lähen räägin tädidega juttu,” kuulsin ma Ida suust vähemalt kümme korda. Ka kööki tohtis ta appi asjatama minna.

IMG_3266.JPGIMG_3327.JPGIMG_3314.JPGIMG_3336.JPGIMG_3285.JPGIMG_3356.JPGIMG_3349.JPG

Õhtu lõppes voodis õhupalli- ja padjasõda mängides. Hotellitubades ei ole telekat, mis muudab mõisas veedetud kvaliteetaja päriselt ka kvaliteetajaks. Ei mingeid kõrvalisi ebavajalikke segajaid.

Uus hommik saabus kiiremini kui me oleksime tahtnud. Enne seitset ajas Ida meid jalule, et me juba hommikust läheksime sööma. Hommikusööki pakutakse mõisas alates kella üheksast, sest ükski normaalne inimene ei taha sellest mõnusast luksusest nii kiiresti välja tulla. Meie ka mitte, aga Ida tahtis minna “lossi üle vaatama”. Nii me enne kaheksat koos mööda maja kolistasimegi. Samas oli see erakordselt mõnus. Laisk hommik. Vahelduseks nendele argihommiku kiirustamistele.

IMG_3373.JPGIMG_3374.JPGIMG_3372.JPGIMG_3368.JPG

Ma olen oma elus söönud sadu hotellihommikusööke ja seepärast hindan ma hommikusööke ilmselt juba mingite oma kriteeriumide, mis teistele võivad arusaamatuks jääda, järgi. Näiteks täna hommikul sõin ma kõige täiuslikumat kaerahelbeputru. Kõlab veidralt ma tean, aga ausalt, täpselt nii see oli. Teenindus nagu ikka laitmatu, nii et tekibki tunne, et oled mõisaproua.

IMG_3391.JPGIMG_3397.JPGIMG_3398.JPG

Lahkuda oli Kõue mõisast jälle raske. Kohe päriselt kahju oli sellest killukesest luksusest lahti lasta ja tormata koosolekutele. Läbi see selleks korraks saigi. Aga samas, kui mitte varem, siis täpselt aasta pärast oleme me tagasi. Loodetavasti ikka ka varem, sest see peidetud pärl Kose metsade vahel on…sõna pärl ütleb tegelikult enda eest kõik.

IMG_3433.JPGIMG_3139.JPG

 

*Samas otsin ma ka taga selle pitsiseeliku omanikku. See imeilus asi jäi Norras minu kätte ja ma ei suuda leida enam omaniku kontakti. 

 

Vahepeal tuleb siit ära käia, et kõike seda (ilu) märgata!

Ma olen hingelt väga kirglik reisija, füüsiliselt piirduvad minu reisid mainstream maadega – Saksamaa, Itaalia, Inglismaa, Kanaarid jne, Rootsis ja Norras nagu maal vanaema juures käimine ei lähe arvesse.  Igal juhul meeldib mulle lugeda erinevate maade kohta, ma loen hea meelega reisikirju, vaatan reisisaateid, uurin lihtsalt aegajalt nende paikade kohta, kuhu ma minna tahaksin.

Kerli Nõu andis välja raamatu “Mina ja maailm”, kus ta jagab oma lugusid 102 maast, mida ta külastanud on. Maailmas on üldse 193 riiki. See number ütleb päris palju selle kohta, kui kogenud maailmarändur raamatu autor on. Raamat keskendub 41 maale ja kuigi raamatus on üle 300 lehekülje, on selge, et väga põhjalikult nendest maadest ülevaadet anda ei õnnestu. Autor isegi ütleb, et nendele, kes ootavad põhjalikke kirjeldusi religioonist, kultuurist, arhitektuurist, poliitikast, jääb “supp” lahjaks, aga puljongisõpradele peaks ajaviitena meeldima küll. Täpselt nii ongi! Minul oli raamat nädala jooksul kaaslaseks rongisõitudel, Tallinna ja Keila vahet sõites sain ma samal ajal teha kiire ümbermaailmareisi.

Nii nagu ka raamatu autor mõnest sihtkohast kirjutab rohkem ja põnevamalt, teistest kiiremini üle libisedes, lugesin ka mina mõnda peatükki suurema huviga, teisest libisesin üle.  Mõni peatükk/maa/kirjeldus ei kõnetanud, mõnest oleks aga tunduvalt rohkem tahtnud lugeda. Paapua Uus-Guinea oleks kindlasti üks selliseid riike, mille vastu raamat kindlasti suurema huvi tekitas. “PUGi kõrgmäestikes asuvad hõimud mõõdavad rikkust seeläbi, kes kui palju oma lähikondlastele teeneid on osutanud. Jõukus on tulevikus tekkiv abstraktse sisuga vastuteene. Staatusesümbolitena ripuvad meeste vöödel või kaelas nende sigade arvu näitavad sabatutid või bambuskaunistused, naiste puhul pärlikarpides ehted.”  Ka autor ise soovitab just seda riiki külastada, kui vähegi võimalust, enne kui “progressi teerull põliskultuurist üle vurab”.

Trans-Siberi rongisõit Hiinast läbi Mongoolia Venemaale on midagi, mis mind alati paelunud on. Ma ei tea miks täpselt, aga mul on vastupandamatu soov rongiga läbi Venemaa reisida. Reisikirjeldus ühelt poolt suurendas seda soovi veelgi, teisalt aga tõi maa peale tagasi, sest punktist A punkti B läbib selle vahemaa otsast lõpuni vaid turist ja lennukiga reisides säästaks nii aega kui raha. Põnev lugeda oli igatahes.

Ma olen unistanud reisist Antarktikasse, kuid peale järgneva lõigu lugemist võin ma öelda, et isegi kui mul oleks olemas finantsid, jääb see reis minu jaoks kindlasti ära. “Kruiisilaevade skaalal tagasihoidlikes mõõtmetes Ljubov Orlova rapub maailma tormiseimate merede hulka kuuluval Drake´i merel nagu kanasulg tuuleiilis. Suur osa kruiisipublikust hoiab kaheks päevaks kajutite ligi. Meeskonnaliikmetest merehundid itsitavad pihku – Drake´i võimete skaalal on kogetu pigem tagasihoidlik lainetus. Kümnekraadine kõikumine maksimaalse 54 suhtes on titemäng, tühi-tähi.”  Jah, mina külastan Antarktikat vaid läbi raamatute või filmide. Sellist “titemängu” ma üle ei elaks.

Mulle meeldib raamatu ja autori juures see, et ta annab edasi vaheldust – superluksusest äärmise vaesuseni. On aru saada, et raha taha ei jää sellel maailmaränduril midagi ja seetõttu saab ta lugejale pakkuda erinevaid emotsioone, mitte vaid nõuandeid, kuidas kõige soodsamalt hakkama saada, aga samas ei keskendu ta ka vaid luksusele. Kõike on parasjagu. Igaüks leiab oma. Juhtusin nägema ka intervjuud temaga ja mulle meeldis üks mõte, millega ka mina nõus olen. Meil on siin Eestis kõik olemas, meie loodus on kaunis, loomastik ei jää sugugi alla kaugemate paikade loomastikule, aga selleks, et seda kõike märgata, tuleb aegajalt ära käia.  Ma olen nii nõus. Kui Eestist ära käia, siis on koju tagasi tulla eriliselt hea ja soe tunne, paljudele asjadele, mille kallal muidu viriseda tahaks, vaatame tagasitulles hoopis teise pilguga.

Kerli Nõu raamatuesitus toimub homme 19.09 Solarise Apollos 18.00- 19.00 Esitlust juhib reisisell, blogija ja “Minu Bali” autor Jesper Parve. Soovitan kuulama tulla! Minu loosin oma lugejate vahel ka ühe raamatu välja. Selleks ei ole teil vaja midagi muud teha kui kommentaaridesse kirjutada, milline on teie unistuste reisisihtkoht (ärge oma kontaktandmeid unustage!). Võitja loosin välja reedel 22.09.

Hiiumaa kohvikutepäevad X No Art

Kas pole teinekord naljakas, kuidas üks asi viib teiseni. Mäletate, Marimell kirjutas mõni aeg tagasi, et kes see loll ostaks 50 euro eest t-särgi ja mina omakorda kirjutasin, et mina oleks see loll.

Igatahes jõudsid minuni kaks No Art t-särki just päev enne seda kui olin jälle Hiiumaale kohvikupäevade koolitusele minemas. Kuna särgi kvaliteet oli (on) tõesti suurepärane, tekkis meil mõte, et mis oleks kui uuriks, kas nad ei tahaks meiega koostööd teha, et valmiks ametlik Hiiumaa kohvikupäevade t-särk.

Võtsin kohe Alari Kivisaare telefoni otsa ning peale mõningaid edasi-tagasi kirju ja kõnesid, saan ma täna teile tutvustada  koostööö ahjusooja tulemust – No Art X Hiiumaa kohvikupäevad “special edition” t-särki.

thumbnail_hkpxnafbbsuurus

Särk on e-poes müügil hinnaga 39 eurot (tavahind 49 eurot) kuni 6.augustini. Ehk siis, seltsimehed, kiirustage!

 

Hotel Jurmala Spa + kingitus ühele lugejale

Nagu te teate käisime me sel nädalal Jurmalas. Ma olen seal ühe korra varem käinud, ka ööbinud samas hotellis, kus seegi kord, aga ma ei mäleta tollest reisist mitte midagi. Jätan piinliku põhjuse enda teada.

Ma ei tea, miks ma eeldasin, et Jurmala on väga väike linn, kus kõik käe-jala juures. Meie Idaga ööbisime Hotel Jurmala Spa´s, teised mereäärses hotellis, mille nimi mulle hetkel meelde ei tule. Kui siis õhtul otsustasime “keskpõrandat kokku saada” selgus, et vahemaa meie hotellide vahel nii suur, et ainus mõistlik liikumisviis oli taksoga. Kui ma siis takosjuhile mainisin, et issand, ma arvasin, et see on väike linnake paari tuhande inimesega, vaatas ta mind nagu juhmi ja ütles, et mitte nii väga, siin on umbes 50 000 elanikku. #piinlik

Jurmala on tõeliselt armas linn. Jah, võib olla tõesti mõne teise linnaga, nt Ventspils, palju kommertslikum, kuid samas ma ei saa öelda, et mind see häiris. Pigem käis kesklinnas mõnus melu. Samal ajal kui me seal viibisime toimus ka muusikafestival ja terve suvi on veel kontsert kontserdi järel toimumas. Jurmalast pikemalt kirjutan ma varsti Delfi Naisteka Suveerisse.

Hetkel tahaksin ma natukene meie hotellist rääkida. Sest nüüd ma tean, et Jurmalas on hotellide valik ikka väga suur ning ma usun, et soovitus kulub ära.  Hotel Jurmala Spa asub täpselt peatänava kõrval, kus käis täielik melu ja elu, aga seda ei pane tähelegi, sest teine pool ehk peasissepääs asub vaikses tupiktänavas, nii et meie Idaga läksime kesklinna avastama suure ringiga (no miks minna otse kui saab ka ringiga) ja minu üllatus oli suur kui peatänaval jalutades me lõpuks end jälle oma hotelli ees leidsime. Ideaalne asukoht kesklinnas, aga samas siiski paarisaja meetri kaugusel mererannast.

Fasade_Hotel_Jurmala_Spa (112).jpg

Foto peatänavapoolsest otsast

Meie Idaga ööbisime superior toas üheksandal korrusel. Meie toa absoluutseks suurimaks plussiks oli TÕELISELT suur voodi ja VAADE.

20205990_1456419597729913_1037581714_n.jpg

Suurte tähtedega VAADE! Vaate nautimiseks on hotelli 11.korrusel ka Seaside baar, kus ma soovitan kindlasti kõigil selle hotelli külastajatel minna üht kokteili ja päikeseloojangut nautima.

Lux_room (69)

SEASIDE (41).jpg

Hotellis asub ka korralik spaa, basseiniosa on kompaktne  – kahe basseini ja kahe mullivanniga, aga olemas on ka väga korralik saunakompleks. Mina ja Ida soovitame loomulikult jälle soola-aurusauna. Need on meie vaieldamatuteks lemmikuteks kujunenud. Spaaprotseduuride nimekiri oli väga pikk ning mul oli natukene kahju, et mul ei õnnestunud  Wellness Oasis pakkumistega tutvuda. Mul oli plaanis kaks kehahoolitsust teisel päeval.

20196949_1456419581063248_1531662745_n.jpg

Ainsaks kriitikaks hotelli kohta ütleksin ma, et restorani töötajad oleksid võinud gramm paindlikumad ning keeleoskajamad olla. Kui me kümme minutit enne hommikusöögi algust Idaga lobby´s ootasime tuli Idal joogijanu. Ma küsisin HÄSTI viisakalt inglise keeles, et kas ma tohiks klaasi mahla võtta, kuni ootama. Esimene teenindaja vaatas mind nagu oleks ma kolme tilka verd nõudnud, teised kaks ei saanud aru, mida ma tahan ning kui lõpuks neljas tuli, kes mu soovist aru sai, ütles temagi, et mitte mingil juhul. Siis tuli minus diiva välja (päris ausalt ütlen, et olin pahane ja muutusin natuke ülbeks), kes ütles, et ta nüüd lihtsalt võtab klaasi mahla!

See on ka ainus kriitika, mida ma öelda saan. Kümnest punktist annaksin ma hotellile kaheksa punkti. Puhtalt keeleoskamatuse ja hommikusöögi pärast. Ma olen hotellihommikusöökidega natuke ära hellitatud ning ootan ilmselt ehk natuke rohkem juba kui tavapärane peekon ja munapuder + muu klassikaline hommikusöögimaterjal. Ärge saage valesti aru, kõik oli olemas ja maitsev. Mul on lihtsalt aastatega tekkinud oma kiiks, mille järgi ma hommikusööke hindan.

Buffet_restaurant_Jurmala (1).jpg

Me pidime hotelli jääma kaheks ööks. Kahjuks läks nii, et ma pidin töö pärast varem tagasi tulema. Õudselt kahju oli sellest teisest ööst loobuda. Sest no voodist sellist vaadet imetleda…Ohutum kui Dinner in the Sky´s;)

Et aga ööbimine raisku ei läheks, siis kingin ühe ööbimise kahele standardtoas (vahemikus  01.09.-30.12.2017) ka ühele blogilugejale.  Osalemiseks kirjuta kommentaaridesse, miks sina peaksid selle auhinna võitma. Lisahääle saamiseks jaga postitust Facebookis ka oma sõpradega. Auhinna loosin välja 01.08

//

I have been to Jurmala and Hotel Jurmala Spa once before. 11 years ago. For very embarrising reasons I remember nothing of that stay. So I was really glad to experience this hotel again. As an adult. 

I have stayed in many many many hotels in my life, but I honestly have to say Hotel Jurmala Spa won my heart with the view. Me and my daughter stayed at  superior room on 9th floor and the view from our king bed was something I have not experienced often. The sunset from the bed and balcony really is amazing. But…even if you don´t have the balcony please go to Seaside Bar on 11th floor. The VIEW. I don´t have to say more. 

The hotel is located in a perfect spot in my mind. In the middle of the city center, BUT you will not be disturbed by the life on the main street, because the main entrence to the hotel is from a quiet side street and I didn´t even realize how close to the main street we were because it was so quiet. I took a 25 minutes walk to find the city center instead of going out from the restaurant entrence and be on the main street in one minute. Typical me!

The hotel also has a big spa and sauna center on three floors, but what I liked was that the poolarea was quite complex –  which is perfect for a before breakfast chill with a child. I do not really like to run after her in big pools.  In sauna center our favorite was a salt-steam sauna, in this hotel they had a very good dry salt and Ida was pretending she is Elsa from Frozen making snowmen or something. 

I am a bit sad that I didn´t have time to check the spa procedures in Wellness Oasis. They have more than 200 spa rituals and massages. I had planned two rituals on my second day of stay, but well…I had to leave the hotel due to work duties one day earlier, and really was a pity, because I really wanted to see more of Jurmala. It is SUCH a cute town! We need to go back there!

Wellness_Oasis (19).jpg

The only critics to the hotel I have was the flexibility of the restaurant. I was in the restaurant 10 minutes before breakfast and my daughter wanted a glass of juice. I was refused by 3 waitresses until the Diva in my woke up and said I will now just take the glass of juice.  This is the only critics I have to otherwise a lovely hotel.

Would you like to stay there for free? For one blog reader I will giveaway a one night stay at standard room (valid 01.09.-30.12.2017). Just leave a comment to the blog, why it should be you.

 

 

 

Võida 50-eurone kinkekaart Retro-boho-vintage´lt.

Te ju teate, kuidas ma seda nõukaaegset tulbivaasi taga ajasin? Aga hinnad olid liiga kõrged. Ikka mitu mitu aastat otsisin, vahepeal läks loomulikult meelest ja tuhingi üle, aga siis tuli jälle meelde. Ma ei mäleta täpselt, kuidas ja miks ma Retro-boho-vintage poega suhtlema hakkasin, kuid nagu muuseas küsisin ma, et ega neil seda lampi ole. Kujutate ette, oligi. Minu lõputud otsimised olid vilja kandnud ja nüüd ilutseb mul elutoas lapsepõlve lemmiklamp!

Mida rohkem ma selle poega tuttavaks saan, seda südamelähedasemaks see mulle saab. Nimelt ei ole see sugugi selline poeke, mis on tekkinud ärilistel kaalutlustel.  Loomulikult on taaskasutus, kui säästlik eluviis ja retro/vintage/nõuka nende pere “teema” aastaid olnud. Ühest küljest tekkis asju liiga palju, kõik olid ju nii ägedad, mis leiti. Osa tuli maha müüa.Teisest küljest hakkas selguma, et neil  ei õnnestu normaalselt tööl käia, sest peres raske puudega poja. Nüüdseks 8-aastane, väga keeruline Asperger, kes vajab 24/7 juhendamist ja toetust. Nii mõeldigi, kuidas toime tulla. Ainukese võimalusena nähti oma firmat ja sellist mille kõrvalt saab pojaga olla ja teda ka kaasata.  Nii sündiski Retro-Boho-Vintage pood.

 “Meie pere kõigile kolmele lapsele (13, 10, 8a) on nõuka-teema väga huvipakkuv. Kuskil 1,5 aastat oli meil ainult interneti müük aga siis otsustasime poega katsetada, kuna saime ruumid hästi kodu lähedale (mis poja seisukohalt on jälle oluline). Jõudu mööda üritame ka ise midagi redisainida, korda teha, igasugu kasutuna tunduvaid asju ära kasutada – rehvid, euroalused, puuviljakastid, korralikud aga seisma jäänud rõivad, ” räägib Janika, üks omanikest, kuhu tänaseks jõutud on.

Raske südamega loobus ta umbes aasta tagasi töötamast oma armastatud erialal ning on nüüd vaheldumisi mehega kodus ja tööl. “Rikkaks ei saa, aga meil ongi esikohal laps(ed) ja saame teha asja, mis on emotsionaalselt väga positiivne, ” naerab ta.

Kui sa tahad võita 50-eurost kinkekaarti sellelt armsalt poekeselt, siis jaga meiega oma nippe, kuidas lihtsate vahenditega maakodu puukuurile, aiamajale, vanale aidale omanäoline ilme anda. Fotokonkursil saad osaleda SIIN