#placentactivmilano 

Peale seda kui juuksur eelmisel aastal mu juuksed ära rikkus ja mind MacGyveriks muutis, olen ma üsna õnnetu olnud ja oma soenguga absoluutselt mitte rahul olnud. Käsi südamel, ma isegi kaalusin juuksepikendusi, aga mõistus tuli õigel ajal koju ja mingi hääl hakkas peas vasardama “keskeakriis, keskeakriis” ja sinna paika see plaan jäi. Aga juuksed nagu teada ei kasva üleöö. Pigem läksid otsad muudkui katki ja takuseks ning pidin uuesti jälle lõikama juukseid, et vähegi normaalne välja näha.

Nüüd olen ma jaanuari algusest saati kasutanud uuesti Placent Activi tooteid ja ausalt, üle pika aja tunnen ma, et mu juuksed päriselt kasvavad. Loomulikult ei ole ma ligilähedalgi soovitud juuksepikkusele, aga ma näen juuste väljakasvust kui kiiresti juuksed kasvavad. Ja see on ka põhjus, miks mulle naljaga pooleks öeldult Placent Activ ei meeldi. Kaks kuud olen ma pidanud juuksurisse minema palju varem kui tavaliselt. Tavaliselt käin ma juuksuris 5-6 nädala tagant, aga nüüd ei kannata rohkem kui kolm. Vaadake ise. Need juuksed on värvitud kolm nädalat tagasi.

29389150_1684955488209655_91534553465749504_n.jpg

(Väikese kõrvalepõikena, mis mul selle pildiga meelde tuli, siis BonBon Lingeriel on uus imeilus Klaudia bodi välja tulnud – to die for. Vaadake ise! Kui ma nüüd trenni tehes oma kõhust lahti saan, siis see on kevadise garderoobi must be)

Ma tean, et inimesed on öelnud, et Placent Activ tooted muudavad juuksed kuivaks. Kui aus olla, siis minul muutusid ka juukseotsad kuivaks, aga mitte katkiseks (küsisin ekstra juuksurilt üle). Tegin toodete kasutamises väikese pausi, pesin paar korda tavalise šampooniga ja kasutasin juusteotstele juukseõli. Ei ole enam kuivad otsad, aga juuksed on täiega elujõulisemad ja ei lange enam nii palju välja. Võib olla tulebki nende kasutamises vahepeal väike paus teha?

Igatahes julgen jätkuvalt soovitada. Kui olete ampullide kasutamiseks liiga laisk, mina tegelikult olen, aga olen end sundinud neid kasutama, siis nüüd on Placent Activil olemas ka juuksekasvu vitamiinid.

29101338_2093105504254676_6435417668764827648_n

 

Kuidas #placentactivmilano tooted toimivad?

* Kahe nädala möödudes. Nahk ja juuksed on rohkem niisutatud ja elujõulisemad.
* Ühe kuu möödudes. Juuksed hakkavad kiiremini kasvama ja nende seisukord paraneb jätkuvalt.
* Kahe kuu möödudes. Juuksed kasvavad optimaalseima kiirusega. Juuksed näivad paksemad, sest karvade väljalangemine on vähenenud.
* Kolme ja enama kuu möödudes. Juuste seisukord on stabiilne ja need kasvavad tänu heale hoolitsusele jätkuvalt optimaalseima kiirusega.

 

Kolm ühes: naistepäev, õhtusöök, sünnipäev//Adult mode off and childish mode on!

Ma ei tea isegi enam mitu aastat järjest me sõbrannadega iga kuu kokku saame, et koos midagi toredat teha. Viis-kuus aastat? Vahet ei olegi, see on lihtsalt selline tore traditsioon. Veebruaris oli minu kord sõbrannasid võõrustada või kuhugi välja kutsuda, aga mul ei olnud selleks aega. Kokku saime me alles sel laupäeval ehk juba otsapidi märtsis. Naistepäeva eel tekkis mul mõte, et miks mitte korraldada üks mõnus tüdrukute õhtu. Aga kus? Tartus ei ole mul sõbrannasid kuhugi kutsuda ja Ussipessa tundus nii igav.

Minu valikuks sai hotell London Tartu kesklinnas. Valik sai tehtud asukoha järgi – hotell asub Tartu vanalinnas. Raekoja plats, Ülikool ja Toomemägi  ning  ka söögikohad on kohe käe-jala juures, nii et ilusa ilma puhul on lausa  lust teha linnas väike jalutuskäik Toomemäele ning pärast leida einestamiseks just oma maitsele sobiv söögikoht. Muidugi ei saa etteruttavalt mainimata jätta ka hotell Londoni oma restorani Polpo, mis ka mitu aastat Eesti  parimate restoranide hulka kuulub. Hotell Londoniga on mul üldse eriline suhe. See oli üks esimesi hotelle, mida ma hotelle arvustades külastasin, mulle läks tookordne vastuvõtt nii südamesse, et olin natuke pahane, et mul pole põhjust Tartus rohkem hotellis ööbida. Elu tegi aga muudatused ja nii on mul aastate jooksul tulnud päris palju Tartus hotellides ööbida. Üheks minu valikuks on tihti olnud eelpooltoodud põhjustel just hotell London.

Te ju teate, et ma olen tegelikult Tartu tüdruk? Kui mulle nooremana ei sümpatiseerinud Tartu unisus, siis nüüd olen ma seda aina rohkem hindama hakanud. Laupäeval oli väljas imeilus päikeseline ilm ja enne sõbrannade saabumist oli ainuõige teha linna peal üks väikene jalutuskäik. Ma jalutasin üles Toomemäele, kõndisin Ingli- ja Kuradisillal, möödusin Tähetornist, Püssirohukeldrist, toomkiriku varemetest, Kristjan Jaagust, Musumäest ja meenutasin. Nagu vanainimene. Toomemäel on palju käidud – hea tujuga, paha tujuga, ajaviitmiseks, romantikaks jalutamas, enne klubisse minekut napsutamiseks (ikkagi vaene üliõpilane ka oldud) ja ühest loengust teise üle Toomemäe joostud. Toomemägi on minu arvates üldse üks kaunemaid paiku.

IMG_5619.JPG

Kui külm põski ja nälg kõhtu näpistama hakkas, oli aeg tagasi tuppa suunduda. Polpost olin ma endale tellinud mõnusa baklažaaniroa ja klaasi tummist punast veini, viskasin end muretult diivanile ja nautisin “Tuulepealse maa” kordust. Kodune tunne oli. Mõnus ja hubane. Kardinate vahelt piilus tuppa soe päike, laudadel olid värsked tulbid ja appi kui klišeeilikult see kõlab, aga mu südamesse tungis kevad. Ma tundsin, et kevad ei ole enam kaugel.

IMG_5690.JPGIMG_5677IMG_5624

Muide, kui te olete ka naistepäevausku nagu mina ja mõtlete, kuidas seda tähistada või milliseid vihjeid mehele anda, siis ma soovitan teil vaadata Londoni ja Polpo poole. Isegi kui te ei plaani seal ööbida, siis naistepäeva ajal on neil mitmeid häid pakkumisi. Kui teile meeldib šampanja, siis need pakkumised on teile. Mul on mõned lemmikšampanjad – Charles Heidsiecki pakkumistes ei olnud, aga Ruinart ja Veuve Cliquot ootavad teid Polpos igatahes. Ja kui sellest veel väheks jääb, siis 10.03 on Uku (ikka Suviste, muidugi) teid seal ootamas. Mmmmm….šampus. Mis teie siis arvasite?Uku Suviste peale mõmisemiseks olen ma liiga vana ja liiga abielus ja liiga ülekaaluline.

IMG_5662IMG_5658

Sõbrannasid oodates panin sauna ka sooja. Võib olla isegi mitte selle pärast, et mul kodus seda luksust ei ole või et külm natuke ikka näpistama hakkas, vaid sellepärast, et mulle lihtsalt meeldib hotellitoas end mugavasse hommikumantlisse kerida. Ma oleks seda kohe teinud, aga viisakas oli sõbrannad ikka ära oodata korralikes riietes.

Ma ei olnud sõbrannadega nii ammu kohtunud, et üks neist oli vahepeal lausa lapse saanud. Okei, nali, ma muidugi teadsin, et ta lapse sai, ent tillukest Adeelet nägin ma siiski esimest korda. Kui presidendi vastuvõtule ehk vastsündinuga minna ei sobiks, siis tüdrukute õhtusööki ei saa üks pisike printsess küll kuidagi segada.

Kuna te viimati sõbrannadega midagi koos tegite? Kui sellest on pikka aega möödas, siis ma nii soovitan sellist natuke teistmoodi tüdrukute õhtut – hea toit, hea vein, hea seltskond ja nalja nabani. Me lõkerdasime nagu teismelised ja naersime täiesti tobedate asjade üle. Olime lapsikud. Täiskasvanu- mode off ja lapsik-mode on. Aegajalt kulub marjaks ära. Ahjaa, ma ei tea, mida koristajad tuba koristades pärast mõtlesid. Ei, me ei korraldanud mingit läbu, me lihtsalt sõime nii nagu oleks viimne päev tulemas. Asi oli nimelt selles, et kuigi Polpo kostitas meid suupistetega, läksid meie jutud ülikooli peale. Kuidas raha ei olnud ja siis sai Tsink Plekk Panges munariisi söömas käidud, sest rohkemaks polnud raha või priiskamise päevadel Tavernast pitsa tellitud. Nostalgialainel olles ja kuna kõik toidukohad olid ju käe-jala juures otsustasime me vanade aegade meenutuseks nostalgiatoite tellida. No sai natuke rohkem kui munariis ja väike pitsa;)

IMG_5701IMG_5710IMG_5713

Õde tõi mulle varajaseks sünnipäevakingiks Helen Valk-Varavin ehted. Kinkis enda omad edasi. See oli temast nii paganama armas, sest ma olin aastaid neid talt ära proovinud moosida. Nii ootamatult tuletatigi mulle meelde, et juba järgmisel nädalal saan ma 37-aastaseks ja vaikne laupäevaõhtu läks üle…tahaks nii öelda, et rajuks tähistamiseks, aga pean ütlema, et lihtsalt rahulikuks sünnipäeva tähistamiseks. Kell me juba põõnasime nagu kotid. Või vähemalt mina. Sõbranna oli isegi kontrollimas käinud, kas ma ikka elus olen, sest ta polevat kedagi näinud nii liikumatult magamas. Ma olin lihtsalt väsinud. Mu viimase aja unegraafik oli tiba peapeale läinud ja see oli päris kurnavaks muutunud.

IMG_5721.JPG

Hommikul ärkasime me teise sõbranna uksele koputuse peale. Ma pidin minestama. Kell oli üheksa. Ma ei mäleta, kuna mind viimati kell üheksa üles AJADA tuli. Ma lahkun hotellidest harilikult hiljemalt üheksa paiku. Seekord lahkusin ma toast 12 minuti enne kahtteist. Lihtsalt nautisin veel tuba, vaikust, puhkust, aega iseendaga. Tartust sõitsin ära soe tunne ja kevad südames. Jaah, topeltklišee, naerge- naerge, aga mõnikord lihtsalt on selline tunne, et mitte midagi ei ärrita ja kõik teeb rahulolevaks.

Pühapäevane Tartu oli traditsiooniliselt unine. Inimtühi. Aga päikeseline.

IMG_5617.JPG

I’ve lost count on how many years in a row I’ve meet up with my girlfriends every month to do something fun together. Five, maybe six years? It doesn’t even matter, it’s just one of those nice traditions. This February it was my turn to host the girls or ask them out somewhere but I didn’t have any time. We ended up meeting this Saturday which obviously was already March. In anticipation of International Women’s Day I had a thought of organising a lovely girls’ night out. But where? I don’t have anywhere in Tartu to invite the girls over to and inviting them to my home, Ussipesa seemed such a boring idea.

I ended up choosing Hotel London in the middle of Tartu. I made the choice based on its location: the hotel is in the old town of Tartu, town hall square, university and the Dome Church Hill as well as places to eat are all just around the corner. So in nice weather it’s perfect for a little walk around the the Dome Church Hill and then for finding a place to eat based on what we end up fancying. Also, I must mention the hotel restaurant Polpo, which has been among the best restaurants in Estonia for years. I have a very special relationship with Hotel London. It was one of the first hotels that I visited when I was reviewing hotels and I was so impressed by the reception that first time that I was almost a little bit upset that I did’t have more reasons to stay in the hotel when visiting Tartu. Life and circumstances, however, have changed and now over the years I’ve had many a reason to stay in hotels in Tartu. Hotel London has often been my place of choice for the aforementioned reasons.

You do know that I’m actually a girl from Tartu? When I was younger, I wasn’t keen on the sleepiness of Tartu but over the years I’ve come to appreciate it more and more. The weather on Saturday was gorgeously sunny and so the only right thing to do before the girls arrived was to go for a little stroll around the town. I walked up to Dome Church Hill, across the Bridge of Angel and the Bridge of Devil, past the Old Observatory, Gunpowder Cellar, ruins of the Dome Church, statue of Kristjan Jaak Peterson, Kissing Hill; I walked and reminisced like an old lady. I’ve walked across the Dome Church Hill many times – in good spirits and bad, in order to pass the time or be romantic, to have a drink before heading out clubbing (I’ve been a penniless student after all!) and ran over the hill to make it from one lecture to another. Dome Church Hill is one of the most beautiful places in the world in my option.

When the cold started biting my cheeks and my stomach started rumbling, I knew it was time to head back indoors. I had ordered a lovely aubergine dish and a glass of well-rounded wine from Polpo. So I threw myself on the couch and enjoyed the rerun of “Windward Land” on the TV. It felt nice and homely. Snug and cosy. The warm sunshine was pushing into the room through the curtains and there were fresh tulips on the table and I know this will sound awfully like a cliché but I felt how spring was making its way into my heart. I felt like it was no longer far away.

By the way, I don’t know if you believe in celebrating International Women’s Day the way I do and are wondering how to celebrate it and what hints to drop to your man. Either way, I suggest to have a glance at Polpo and and Hotel London. Even if you don’t plan on staying there for the night, then they have a number of good offers around International Women’s Day. I have a couple of favourite champagnes, they didn’t have Charles Heidsieck on their offer but Ruinart and Veuve Cliquot are waiting for you in Polpo. And if that’s not enough, then on 10th of March Uku (Suviste, obviously!) will also be there for you. Mmmm…. Champagne! What did you think? I am too old and too married to think about Uku Suviste:D

While I was waiting for the girls to arrive, I turned on the sauna. Not only because I don’t have that luxury in my own home or because I felt a bit cold but mainly because I just love wrapping myself into a comfy bathrobe when I’m in a hotel room. I would’ve done it sooner but I find it more polite to greet your friends in proper clothing.

It had been so long since I’d last seen my friends that one of them had even had a baby in the mean time! Okay, I’m joking, of course I knew she had had a baby but this was the first time that I had met tiny Adeele. Taking a newly born to the presidential reception is a bit against the rules of etiquette but the tiny princess cannot ruin any girly dinners in any way!

When’s the last time you did something together with your girlfriends? If it has been a while, let me recommend you a slightly different girly evening: good food, good wine, good company and laughing until you cry. We giggled like teenagers and laughed over silly stuff. We were completely childish. Adult mode off and childish mode on! Every now and again it hits the spot completely. I’ve no idea what the housekeepers must have thought when they were cleaning the room. No, we didn’t turn the room upside down, we just ate like it was our last meal ever. Although Polpo provided us with snacks, we started talking about our university days. How we didn’t have any money and how we went to eat egg-fried rice at Tsink Plekk Pang because that was all taht we could afford, or how when we splashed out, we ordered pizza from Taverna. Feeling nostalgic and with everything being so close by we decided to order all those student foods for sake of memories. And of course we ordered a bit more than some egg-fried rice and a small pizza.

My sister brought me an early birthday present – Helen Valk-Varavin designer jewellery. She re-gifted her ones. This was so damn sweet of her because I have tried for years to talk her into giving them to me. And so suddenly I was reminded that I turn 37 next week and our quiet Saturday night turned into… I’d like to say into a wild celebration but I must admit just into quiet celebrations. At ?? o’clock we were already asleep like babies. Or at least I was. One of my friends had even checked on me to make sure I was alive since she had never seen anyone sleeping without moving one bit. I was just so tired. Lately, my sleeping schedule has been turned upside down and it had become quite exhausting.

In the morning, we woke up to another friend knocking on the door. I nearly passed out. It was nice o’clock. I can’t remember the last time that I had to be WOKEN at nine o’clock in the morning. I usually check out of hotels around nine. This time I checked out twelve minutes to twelve. I just stayed to enjoy the room, the peace, the rest, the time for myself. I drove out of Tartu with spring in my step and a warm feeling in my heart. Yes, a double cliché; laugh away but sometimes it just feels like nothing can upset you and everything makes you feel good.

Sunday in Tartu was traditionally sleepy. Empty. But full of sunshine.

 

Armastus ehk pildid ütlevad rohkem kui sada sõna//My new LOVE

Kas te teate kui kaua ma olen otsinud puidust taldrikuid? Okei, ma ei ole neid otseselt OTSINUD, aga ma olen kogu aeg mõelnud, et mul on neid vaja. Mu vanatädil Rootsis olid puidust taldrikud ja sealt mulle armastus nende vastu sisse on jäänud. Täiesti ootamatult viis elu mind kokku ühe andeka disaineriga, kes oh üllatus-üllatus tegeleb puidust ja nahast toodete valmistamisega.

Ma olen tema toodetesse armunud! Ja rohkem ma ei ütlegi midagi. Vaadake ise ja öelge, et te ei armu samuti. Tema puidust alus mul kodus juba on tänaseks päevaks. Mis te arvate, kas puidust taldrikud on juba teel;)

Daamid ja härrad, tutvustan teile oma uut armastust – Brne.eu

4_large17155622_1281369951942990_6276205925482251_nBRNE-026_DSC2904BRNE-034_DSC2967placemat002_largeOLYMPUS DIGITAL CAMERA

Is it okay to say that I have a crush in things? Or even call it love. I have always loved wooden things. Since I was a little girl. I am not kidding. My great aunt had wooden plates and the moment I saw them I fell in love. I have searched for similar ones, but hadn´t found the right ones. And then one day – just like that I suddenly met a talanted designer who showed me photos of her products. Boom! Right there I fell in love again. Her wooden and leather trays, mats, coffee cozies are so elegant, so simple, so sophisticated and so beautiful. Ladies and gentelmen, I proudly present my new love – Brne.eu!

Jõulud Pärnus ehk #hakkamesättima

Me pidime jõulud veetma Pärnus Kurgo Villas nii nagu ka aasta varem, aga kuidagi läks aeg nii kiiresti, et Pärnusse jõudsime me alles eile, vabariigi sünnipäeva eel ja vähendatud koosseisus. Lihtsalt kui me oleksime jäänud ootama, kuna Marek kogu Eesti eest töö ära teeb, siis oleks me villasse jõudnud alles öösel ja sellest oleks paganama kahju olnud. Tuba, kus me seekord ööbisime, oli nii imearmas, et seal oleks olnud patt vaid magada.

Kui ma korraks olin ikkagi kurb, et me Marekit ära ei oodanud, siis üsna kiiresti mõtlesin ma ümber. Mitte Mareki suhtes, aga kurbuse suhtes. Milleks kurvastada? Mul oli kaasas pisike printsess, kes ei suutnud ära imestada, et ma ta “printsesside tuppa” olin toonud. Nii me veetsimegi printsesside vääriliselt 23.02 Pärnus. Eriline tunne oli, sest just Pärnus loeti 100 aastat tagasi ette manifest kõigile Eestimaa rahvastele.

Fotosessioon 1Fotosessioon 2Fotosessioon 9Fotosessioon 3Fotosessioon 13Fotosessioon 10Fotosessioon 4Fotosessioon 5Fotosessioon 7Fotosessioon 6Fotosessioon 14Fotosessioon 15

Kurgo Villast ja sellest, MIKS seal oma puhkus veeta, pikemalt esmaspäeval Hotelliveebi blogis.

Fotode eest kniks ja kraaps fotograafile Kristhel Vaht. Kurgo Villale ja restoranile Piparmünt sama suur kniks ja kraaps.

Puhkasime end Idaga nii välja, et hommikul kell kuus olime juba üleval, kella poole kaheksa ajal nõudsime juba hommikusööki ja kell üheksa liikusime juba Ussipesa poole, et pidu pidama hakata. Koduteel möödusime kolonnist, mis Läti poole põrutas. Autod Eesti ja Läti lipud. Ühtepidi khuul, et eestlased niimoodi koos midagi teevad. Teistpidi ikka maru piinlik.

Ilusat sünnipäeva kõigile!

Kala või kunst? Külm või kuum?//Hot n Cold like in Kate Perry song

Ma pidin nädalavahetusel Norra minema (jap, alles saime koju, ma tean ma tean), aga juhtus hoopis nii, et laupäeva hommikul istusime me Marekiga “Tiiu” peal ja sõitsime Hiiumaa poole. Minu puhul pole ju imestada, et plaanid muutuvad  ja rohkem kui paar päeva ei oska ma ette planeerida, kus (isegi millises riigis) ma parasjagu olla võiks.

Hiiumaaga on selline naljakas lugu, et ma olin varem Hiiumaal käinud vaid kaks korda, aga tänu kohvikupäevadele käisin ma eelmisel suvel Hiiumaal tihedamini kui Tartus ja armusin täielikult. Hiiumaa pakub kõike seda, mis mulle meeldib. Loodus, rahu, kunst, kultuur, toiduelamused. Pole siis ime, et ma armunud olen. Ja miks oodata suveni, et seda võrratut saart uuesti külastada? Eriti kui on nii ilus talv nagu praegu.  Lapsevaba nädalavahetus oleks patt kodus teleka ees maha magada ja nii me Hiiumaale põrutasimegi.

IMG_5375.JPG

Meie ööbimiskohaks sai maailma kõige nunnum väike külalistemaja Orjaku sadama lähistel. Ma tundsin natuke süümekaid, et Ida olime “maha raputanud”, sest ta oleks täiega nautinud seda, et saab just nagu nukumajas ööbida, aga samas ei mäleta ma kuna me viimati Marekiga kahekesi ilma segamata puhkasime. Seega selline väikene romantiline põgenemine argipäevast kadakate vahele kulus väga ära.

Roose väikemaja asub paarisaja meetri kaugusel Orjaku sadamast ja kui veel eelmisel aastal ei oleks see mulle midagi öelnud, siis praegu oskan ma öelda, et see on VÄGA HEA asukoht. Eelmise aasta kohvikupäevade ajal nägin ma kui mõnus melu Orjaku sadamas toimus, lisaks veel õhtune kontsert, et praegu mõtlen ma, et peaks selle maja juba varakult endale kohvikupäevade ajaks broneerima. Kui just keegi ette ei jõua…

Maja ise on aga nii äge, et me Marekiga läksime vaidlema, kuhu meil seda rohkem vaja oleks – kas koduhoovi külalistemajaks või Prangli saarele suvemajaks. “Võtame kaks,” naersime me nagu meil oleks raha jalaga segada, aga unistama peab suurelt. Ja Cuubeni majad ON nunnud. Täpselt sellised pärissuuruses nukumajad, kus kõik vajalik (köögist wc-ni) olemas. Suurimaks boonuseks muidugi nö live televiisor suure klaasseina näol. Targem olekski olnud televiisor kinni panna, sest halllooooo Eesti Laulu teine poolfinaal oli selline jura, mille sarnast mina varem näinud polnud, ja nautida aknast avanevat loodust. Nagu tasuta National Geographic.

(PS. Tänu Klaudiale ja Jaagupile tutvusin ma Hiiu Gourmet toodetega ja jällegi natuke armusin. Siin minimajas olid ka need tooted olemas ja tuletasid mulle meelde, et ma pean end Nõmmele Toiduhaldjatesse vedama. See on Tallinnas ainus koht, kus neid müüakse. Minu teada.)

IMG_5366IMG_5369IMG_5392

Kui te arvate, et talvel ei toimu Hiiumaal midagi, siis te eksite. Sel nädalavahetusel oli meil valida, kas minna Olev Subbi aktimaalide näituse avamisele või Jääkala festivalile. Aga miks mitte mõlemat? Marek küll puikles alguses vastu, et tema ei taha minna erootikat vaatama, et miks tema ei võiks minna kala püüdma, kuid peale näitust (kuhu me nagu te aru saite siiski jõudsime) tunnistas isegi, et väga põnev oli. Eriti kuna Enn Kunila tutvustas maale ja Olev Subbi loomingut väga huvitavalt. Olev Subbi ei ole minu kõige suurem lemmik, kuid see näitus mulle meeldis. Värvid võlusid.

Lisaks näha Lurichit keset paljaid daame…Mul ei ole sõnu. Lurich on lihtsalt legend! Kui satute Hiiumaad külastama, siis minge näituselt läbi. Kaege oma silmga daamid ja Lurich üle. See on seda väärt.

Subbi-ja-Lurich.jpg

Orjaku sadamas toimus sel nädalavahetusel ka Jääkala Festival. Nii nagu korraldajad ja külastajad ütlesid, siis eesmärk on näidata, et Hiiumaal ei ole vaid suvel ilus ja ma ei saaks nendega rohkem nõustuda. Muidugi ilmaga vedas ka, aga isver kui mõnus oli veeta päev värskes õhus, looduses. Ja nii pagama ilus oli. Lõbus ka. Mina, vana tantsuvihkaja, keerutasin isegi kohaliku rahvatantsurühmaga koos Kalle Kustat. Sest no külm oli, kuradi külm oli lõpuks. Kalle Kusta tantsusammudele sain ma pihta muidugi alles siis kui tants läbi sai, aga keegi peab ju kloun ka olema ja vähemalt sooja sai. Muidu ei saanud arugi, et külm oli, ent peale seda kui me pubis soojendamas end käisime, puges külm kontidesse. Jumal tänatud, et mina olin eelmisel õhtul vanama käest villased sokid kätte saanud, sest muidu oleks mu varbad ära külmunud. Samas koju ei tahtnud ka minna, sest no tuleshow ja Jääääre kontsert olid veel ootamas.

Peale tuleshow vaatamist, mis oli küll maagiline, hakkas meil mõlemil veel külmem. Ei tea kui kuumavereline see naine pidi olema, et ta ära ei külmunud?

IMG_5384IMG_5387IMG_5399IMG_5400IMG_5409IMG_5436IMG_5456IMG_5459IMG_5476IMG_5515IMG_5523

Kontserdi ajal sattusime kokku ühe vana tuttavaga (kes muuseas on üks põhjusi, miks ma armastan külastada Laulasmaa (spaad ja) restorani, sest tema menüü noh) ja nautisime sõbraliku klatši saatel Jääääre imelist kontserti.

Kui lumevärv mu silmades on kustunud
kui taevast keerleb keerleb lund
kui tule värv on mu mälestuses tuhmunud
kuid süsi hõõgub hõõgub tuld

siis sinu suul siis sinu suul
on kogu külm on kogu kuum
siis sinu suul on kogu külm

Lumevärv on üks mu lemmikumaid lugusid. Ilus eesti keel ja ilus muusika. ILUS. Sobis nii kenasti päeva kokku võtma.

IMG_5527.JPG

Kontsert läbi, jooksime me kand ja varvas koju minimajja. No nii külm oli kontides. Niiii külm. Saun oli ainus asi, millest me mõtlesime ja pererahvas oli sauna mõnusalt juba kütte pannud. Meil ei olnud vaja muud kui oma külmunud kondid lavale vedada ja üles sulama minna. Aaaaahhhh isssssand jumal, kuidas ma tunnen meie kodus saunast puudust. Isssssand kui mõnus seal oli. Ja kui romantiliselt ilus ning vaikne oli talvine Orjaku. Vaid meie, lumi, kadakad ja mahe valgus. Ma mõtlen, et võib olla on lumine Hiiumaa isegi maagilisem kui suvine?

IMG_5533IMG_5543IMG_5549

Hommikuks olime me nii puhanud, et ärkasime enne kukke ja koitu. 8.30 sõitsime me praamiga mandrile tagasi. Killuke mu südamest jäi Orjakusse. Aitäh selle puhkuse eest! Aitäh! Me tuleme tagasi. Loodetavasti veel enne augustit. Ida võtame ka kaasa. See oleks vaid aus.

//

I was supposed to go to Norway this weekend (I know I know, we only just got back), but instead, on Saturday morning, me and Marek sat on Tiiu and sailed to Hiiumaa. For me, it is no news that plans change and I cannot plan more than couple of days ahead where or which country I might be.

Funny story with Hiiumaa – I had been there only two times, but thanks to the Home Cafe Days, I went there last summer more often than to Tartu and completely fell in love. Hiiumaa offers me everything that I like. Nature, peace, art, culture, gourmet experience. No wonder I am in love. And why wait until summer to visit this wonderful island again? Specially, if we have such a beautiful winter like we have. It would be very stupid thing to spend childfree weekend watching TV. So we went to Hiiumaa.

We stayed in one of the cutest little guest houses in the world near Orjaku harbor. I felt a bit guilty for not having Ida with us, as she would really have enjoyed the fact that we stayed like in a little dollhouse. Then again, I cannot remember the last time we had a holiday, just me and Marek, alone. So this little romantic getaway from the daily routine into the bush was well needed.

Roose Tinyhouse is about 400 meters from Orjaku harbor. Even though that would have not meant anything to me last year, then I can assure you now, that it is A PERFECT location. During last year’s Home Café Days I saw the kind of buzz surrounding Orjaku harbor, not to mention the late evening concert ahead, that I am actually thinking of booking this place for myself for next Café Days. Unless, somebody is quicker than me…

The house itself is just too cool, that me and Marek couldn’t decide whether we need one as our guest house in the back yard or as a little summer house in Prangli island.  “Let’s take two” we were joking like we had loads of money. But they say, you have to dream big. And Cuuben houses ARE cute. Just like real life dollhouses, where you have all the necessary (from kitchen to toilet). The biggest bonus of course was the huge glass wall as a live TV. Actually, we should have shut the TV, because C’mon, the second semifinal in Eesti Laul was just too rubbish, and enjoy the nature and view behind the glass. Like National Geographic for free.

(PS! Thanks to Klaudia and Jaagup, I was introduced to products from Hiiu Gourmet and fell in love a bit more. This mini house had all these products to offer and reminded me that I have to go to Toiduhaldjad in Nõmme. That is the only place in Tallinn that sells their products … I think)

IMG_5392

If you think that there is nothing happening in Hiiumaa in wintertime, you are so wrong. This weekend we had to choose between going to the opening of Olev Subbi nude paintings exhibition or Icefish festival. But why not visit both? Marek was against it at first, that he does not want to go and see erotica, why can’t he go fishing, but after leaving the exhibition (which, as you can understand, we still visited), he admit it being interesting. Specially, because Enn Kunila introduced the paintings and his creation so interestingly. I am not the biggest fan of Olev Subbi, but I enjoyed that exhibition very much. I was fascinated by the colors.

And to see Lurich in the middle of naked ladies … I don’t have enough words. Lurich is a legend of his own! If you happen to visit Hiiumaa, then pop in to see that exhibition too. Go and check out the ladies and Lurich for yourself. It is worth it.

There was also an Icefish festival this weekend in Orjaku harbor. Like the organisers and visitors said, the aim was to show that Hiiumaa is beautiful not only during summer time and I could not agree more. Of course we were lucky with the weather, but my god how good it was to spend the day in fresh air and nature. It was so beautiful. And fun. Me, who hates dancing above all, was dancing together with a local folk group. Because it was cold, so god deem cold. I understood the steps only after the dance was finished, but somebody had to be the clown too. Plus, I became warm. Actually, you couldn’t feel the cold weather, but after going into the pub to get some warmth, the cold feeling stayed. Thankfully, I had received my woolen socks from grandmother the previous evening, otherwise my toes would have frozen. And I didn’t want to go home yet, as there was still fire show and Jäääär concert to come.

After seeing the magic fire show, we both got even colder. I wonder, how come the women, who performed,  didn’t freeze…

During the concert we met with an old friend of ours, who is one of the reasons I like visiting Laulasmaa (spa and) restaurant, because he has put the menu together. So there we were, chatting and gossiping friendly whilst enjoying the amazing concert.

Like the color of snow disappearing in my eyes

When the snow is swirling in the sky

Like the color of fire fading in my memories

But the coal is glowing fire.

 Then on your mouth, on your mouth

Is all the cold and all the heat

Then on your mouth is all the cold

“The color of snow” is one of my favorite songs. Beautiful Estonian and beautiful music. BEAUTIFUL. The right song to sum up the day.

After the concert we literally rushed into our mini house. We were just too cold. TOO COLD. Sauna was the only thing we could think of and luckily the hosts had already heated it up. We only had to drag our frozen bodies into the heat to start melting. Oh My God, how I miss not having a sauna at home. It was just soooo amazing. And how romantic and quiet was the winterly Orjaku. Only us, snow, junipers and soft light. I am actually thinking that maybe snowy Hiiumaa is even more magical than in the summer time…

We were well rested by morning and woke up with the dawn. We took the 8:30 ferry back to the main land. I left a little part of my heart to Orjaku. Thank you for this lounge! Thank you! We will be back. Hopefully, before August. And we will bring Ida this time. That would only be fare.

 

 

Teate, mis on parim tunne?

Teate, mis on parim tunne peale seda kui oled kodust kolm nädalat ära olnud? Kõige parem tunne on oma voodis magada. Eriti kui sul on kodus tutikad voodilinad! Kui ma midagi veel rohkem armastan kui täiesti uute satiiniste voodilinade vahele ronimist, siis on see pestud, väljas kuivanud ja triigitud linade vahele ronimine. Aga jaa, see kõlab nii ajuvabalt klišeelikult ent ausalt, ükskõik kui põnev mujal ei ole, siis oma kodu ja oma voodi on üle prahi.

IMG_5197.JPG

IMG_5206.JPGIMG_5203.JPGIMG_5202.JPGIMG_5210.JPG

Meie magamistoa puuvillasatiinine valik on pärit siit. 

Tundub, et isegi Ida saab tänu uutele voodilinadele meie toast välja kolitud. Kui ma oma magamistoas eelistan ühevärvilisi ja heledaid toone, siis Ida tuba on meil selleks, et seal värvidega hullata. Fashionista valis ise oma uue voodipesu välja. Ei ole üllatuslik valik. Nüüd pidavat tal ilus tuba olema.

IMG_5159.JPGIMG_5146.JPGIMG_5148.JPGIMG_5221IMG_5232

Fashionista valik pärit siit. 

Votexist nii palju, et täiesti kogemata leidsin selle ettevõtte. Otsisin koerakuuti ja mina ei tea, kuidas ma Votexisse sattusin. Jumal tänatud, et sattusin. Üks asi viis teiseni. Suhtlesime ja Norrast koju jõudes ootas meid ees pakk. Voodipesuga, mis on nii mõnus. Nagu MÕNUS MÕNUS! Ja mul on (oma) voodipesule mõned nõudmised tekkinud aastatega.

2017 kokkuvõte – TOP 5

Ma olen Hotelliveebiga teinud tänaseks päevaks koostööd juba päris pikalt ja julgen öelda, et mul on Eesti hotellidest juba päris hea ülevaade. Võrreldes paljude Skandinaavia hotellidega, kus ma viimaste aastate jooksul olen ööbinud, pean ma ütlema, et Eesti tase on võrdlemisi kõrge ja kui väljamaa hotellid üllatavad mind pigem harva, siis Eesti omad on suutnud mind kahe aasta jooksul ikka üllatada. Üheks selliseks üllatuseks oli Villa Wesset, millest sai ka minu üks lemmikuid tänu oivalisele restoranikogemusele. Juba homme ma muideks Idaga sinna ka oma sammud sean, et hotelliaastale punkt panna.

On aeg teha kokkuvõtteid.

Ka 2017. aasta pakkus huvitavaid kogemusi, uusi avastusi, meeldivaid üllatusi, tekkisid uued lemmikud. Ma ei pane kirja oma selle aasta hotellikogemusi paremusjärjestuses, vaid selle järgi, milliste emotsioonidega need ööbimiskohad mind isiklikult üllatanud on või mille poolest meelde jäänud.

1. 2017. aasta üllataja – Go Hotel Shnelli. Peretuba, kus me ööbisime, oli täielik üllatus. See oli nii suur, et kui minult on tihti küsitud soovitusi hotellide kohta, kuhu mahuks ka rohkem kui kaks last ja kaks vanemat, siis sellesse tuppa mahub kenasti ära ka kuus inimest ning õhku ja ruumi liikumiseks jääb ikkagi piisavalt. Äärmiselt mõnus, lihtne, aga moodne tuba, kus olemas ka kööginurk, see oli minu viimaste hotellikülastuste kõige positiivsem üllatus.

19149

2. 2017. aasta kõige hubasem hotell – Padise Mõis. Me tundsime end seal nii koduselt, et ma vist kaotasingi reaalsusetaju ning kujutasin korraks, ette, et me elame seal. Ma ei näinud põhjust lukustada toauksi, need olid meil lausa pärani kui Ida mööda mõisa ringi jooksis. Paljajalu. Kõik hotellikülastajad tundusid nagu olevat “meie inimesed”, nagu oleks meil külas. Suures õhtusöögisaalis peeti pidu, restoranis einestasid mõned paarid, klaveritoas mängis keegi klaverit, siit-sealt kostis laste kilkeid. See kõik moodustas sellise terviku, et pole ime, et mul reaalsustaju kadus. Kui mu abikaasa hilisõhtul meiega ühines, läksime me talle peauksele vastu, jällegi paljajalu, kuid samas nii elegantselt nagu mõisapreilidele kohane.

IMG_0058

3. 2017. aasta parim spaakogemus (ühtlasi ka minu uus lemmik Eestis!)  – V Spaahotell. Nelja tunniga, mis me veekeskuses olime, jäi mul pool pakutavast veel katsetamata. Põhjuseid tagasi minna on rohkem kui 11. Nii lapsega, lapseta, sõbrannadega, perekonnaga. Kui selles spaas ei ole piisavalt tegevust kõigile, siis ma ei tea, kus veel on.  Mina, kui mitte kõige suurem spaade armastaja, olin täiesti vaimustuses. Lapsest ma isegi ei räägi. Tema oli mu peale solvunud, et ma järgmisel hommikul tagasi ei viitsinud minna. Tegelikult oleks pidanud, sest see on ikka üks paganama kihvt vee- ja saunakeskus.

IMGP5213

4. 2017. aasta parim hommikusöök – Hotell Antonius.  Ma julgeksin öelda, et mind on üsna raske hommikusöögiga üllatada, sest ma olen enda arvates juba söönud Eesti parimat hommikusööki, rääkimata siis veel sadadest väga headest ja headest hommikusöökidest, aga Antonius üllatas mind ja nüüd ütlen ma, et juba ainult hommikusöögi pärast tasub ööbimiseks see hotell valida. Atmosfäär, NÕUD, teenindus ja toit kokku 5+++.  Pošeeritud munad hollandi kastmes ja värske kohv – midagi paremat on raske välja mõelda!

IMG_7190

5. 2017. aasta lemmikhotell – Kõue Mõis. Meie oleme Kõue Mõisa valinud kohaks, kus tähistada meile kõigile olulist päeva. Lapse sünnipäeva. Ja nagu te aru saate, siis iga pisikese printsessi jaoks on see unistuste koht. Eelmisel aastal veetsime me suurema osa pidulikust õhtusöögist restorani põrandal mängides ning sellest tingituna otsustasime me sel aastal sünnipäeva tähistada piknikuga. Selleks ei ole sugugi vaja sooja suve. Piisab hubasest ruumist, mõnest tekist ja vaibast ning patjadest ning veidike teistmoodi sünnipäeva laud ongi olemas. Jällegi nii lihtne, aga sama meeldejääv. “Kutsusime” kõik mõisas leiduvad kaisukarud ja nukud ka peole ning pidasime ühe vahva peo maha. Hotelli plussiks on minu jaoks ka see, et seal ei ole tubades televiisorit, nii ei ole kellelgi kiusatust veeta aega koos helendava ekraaniga. Sõna “kvaliteetaeg” saab Kõue Mõisas selle õige tähenduse. Seega veelkord ideaalne koht, kus end argimürast välja lülitada.

IMG_3374

Sellised need selle aasta lemmikud said. Ootame põnevusega, mida uut ja huvitavat on 2018. aastal meile pakkuda. Ma olen kindel, et pakkuda on palju, sest Eesti hotellid ei väsi positiivselt üllatamast.

Loe rohkem hotellidest, mida olen külastanud, Hotelliveebi blogist

Hotelliveebi väliselt pakkus kahtlemata kõige põnevama ööbimiselamuse  Mesi Tare Saunapaat.  Mesi Tare (ja saunaspaa) on koht, kuhu ma kindlasti ka 2018.aastal tahan jõuda. See on tegelikult lausa selline kogemus, et sõnad ei anna edasi pooltki. Ainus moodus aru saada, miks ma armusin, on ise kohale minna.

IMG_0492.JPG

Ja Tiiker Kodumajutus koos hommikuse jooga ja talisuplusega! Tuul tuhises täiega ja lund tuiskas, ma ei suutnud isegi uskuda, et ma hetk hiljem olen seal peaaegu alasti ja vabatahtlikult jääaugus. Teised naersid veel, et küll ma ikka valisin õige päeva oma esimeseks supluseks. Me saagisime ja kangutasime lahti jääaugu ning siis polnud muud kui riietuma minna. Või siis pigem riidest lahti võtta. Iga kell läheks uuesti.

img_6769.jpg

Järjekindlus viis sihile

Mul on Norras üks klient. Üheksa kuu jooksul ütles ta mulle kaks korda “ei”, aga ma ei andnud alla. Hakkasin jälgima teda Instas, Facebookis ja panin end nende uudiskirjade saajate listi, et aru saada, kuidas oleks võimalik neile läheneda. Peale ühe uudiskirja saamist tuli mulle mõte ja ma kirjutasin uuesti. Kolmas kord. Tänaseks on ta mu suurim ja parim klient Norras.

Samamoodi oli nende blogijatega. Üheksa kuud mõõtsime ja mõtlesime, kaalusime ja vaagisime, kaklesime ja vahetasime agentuure. Iga kord kui me pidasime koosolekuid blogijate kohta, tõin ma näiteks Celine Aaagaardi, kellel on eriliset kihvt stiil, kelle Instagram on nii omapärane ning kelle koostööd erinevate firmadega on edukad olnud. Näiteks koostöö Eurosko´ga.

sep_h17_celine_333.png

Ma tõin ta kogu aeg näiteks, aga mulle ei tulnud mõttesegi, et tema võiks olla üks meie blogijatest. Tundus nii kättesaamatu. Kui ma siis pakkumises nägin seda nime (ja ka hinda, mis ei olnud sugugi nii krõbe kui olin arvanud) pidin ma õnnest ära minestama. Ja nii ilmuski täna Enevlope.no-s artikkel.

img08452.jpeg

Ka Taanis tegime esimesed reklaamikatsetused. Ma jäin väga rahule. Eriti modelli valikuga (Fotod: www.nadialinevonbach.dk). Nüüd jääb vaid Rootsi veel. Sellega alustame me koos Mymuse´iga uuel aastal.

NadialineNadialine-bonbon-lingerie-19

Uueks aastaks leidsin ma endale ka kaks uut klienti, kes Skandinaaviast huvitatud on. Eks ole näha, kuidas nende toodetega läheb. Ma ise usun, et turgu on! Küll siis juba pikemalt kui tegudeks läheb.

Jõuluvana saladus paljastatud

Kopenhaagenis oli täiesti tavaline tuuline neljapäev. Jaapani turiste täis bussid sõitsid sel kellaajal  laevast maha, tegid kohustusliku peatuse väikese merineitsi kuju juures ja olgugi, et paljude pisikeste jaapnalaste nägudelt oli näha pettumus – kas see ongi kogu merineitsi – tegid nad kohustuslikud selfie´d ja grupipildid merineitsi taustal.  “Ma tahan väikest merineitsit näha!” kuulen ma turiste tihti esimese asjana ütlemas. Ma ei ole aru saanud, miks minna selle väikese kuju juurde tunglema, samasuguse kuju saab endale soetada igast suveniiripoest. Ausõna, kui te veel näinud ei ole, siis originaal on sama väike kui need meened, mida endale poest soetada saab. Ma ei oleks esimene kord seda osanud ülessegi leida, õnneks tunglesid seal ees ka tookord pildistavad turistid, nii et ma sain aru, et ju seal see kuulus kujuke ongi. Nojah.

Mul poe aknast avaneb vaade täpselt promenaadile ja nii on mul hea inimesi jälgida. Ma tean juba täpselt, mis kell tulevad turistid pildistama, kui kaua on pildistamiseks aega jaapani turistidel, milliseid pilte teevad sakslased, milliseid soomlased, ma olen siit aknast inimesi nii kaua jälginud, et ma oskan pildistamise järgi öelda, mis rahvusest turistid on. Aususe huvides pean ma ütlema, et alguses jälgisin ma rohkem busside registreerimisnumbreid, lihtsalt oli huvitav vaadata, kust maailma eri paikadest nad seda maailmaimet vaatama sõitnud on, ajapikku aga hakkasin ma pildistamistes ära tundma mingit mustrit. Järjekordne buss vuras kujukese ette. “EST” registreerimismärgiga. Ma sättisin end akna juurde ja asusin jälgima.

“Kill-kõll,” segas mu vaatluse uksel kliendi saabumisest teavitav kelluke. Ma vandusin natuke sisemiselt, et keegi mind just praegu segama pidi tulema. Tavaliselt on mu poekeses 10-11 täielik vaikus, väga harva tuleb keegi nii vara hommikul aluspesu ostma. Aga just nüüd pidi see harv kord olema. Ajasin end aknalaualt püsti ja läksin klienti tervitama. See oli üks kummaline tegelane. Meenutas mulle kohe esimesest pilgust kedagi, aga ma ei suutnud välja mõelda, kes ta olla võiks. Ta pidi olema kuulus, sest ma sain kohe aru, et ta püüdis oma tegelikku isikut varjata. Päikeseprillid peas sellise ilmaga? Ilmselgelt tahtis ta oma nägu varjata. Ma ei saanud isegi täpselt aru, kas ta oli naine või mees. Kehakuju ja suuruse järgi oleks ta just nagu olnud mees, aga see naiselik valge karvane sall, mis oli ümber ta kaela ja vaata et ümber näogi, nii et vaid ninaots välja paistis, vihjas nagu naisele. Salli märkasin ma kohe, see oli mõnus ja valge nagu jõuluvana habe. Musta poncho alt paistis punakas kleit või mingi hõlst, sametist. Mingil kummalisel põhjusel püüdis ta ka seda mu eest varjata. “Ei peaks,” mõtlesin ma, “punane samet on selle hooaja moevärv.” Aga tema varjas. Ma püüdsin välja nuputada, kellega tegu on, kust ma teda teadsin, miks ta oma maskeeringust hoolimata nii tuttav tundus.

Kui ta oma koti, mis meenutas jõuluvana kingikotti, letile pani, sain ma lõpuks aru, kellega tegu. Kuidas see mul ometi nii kaua aega võttis? See oli jõuluvana! Päris ehtne jõuluvana. Aga mida tegi jõuluvana minu pisikeses pesupoes?

Tegu on Apollo raamatupoe poolt algatatud lühijutu väljakutsega, et tutvustada Peeter Oja esimest  täispikka raamatut pealkirjaga „Kuidas kirjutada raamatut“ https://goo.gl/FU9h5v. See on selline pisut iroonilises ja humoorikas võtmes kirjutatud. See raamat on pühendatud kõigile julgetele, kes pole veel raamatut kirjutanud või tahaks kirjutada järgmiseks hiti. 

Väljakutse seisneb selles, et mina kirjutasin valmis lühijutu esimese osa, edastan  väljakutse järgmisele blogijale, kes võiks kirjutada  valmiskirjutatud esimesele osale juurde teise osa vastavalt Peetri juhistele. Ning nii see teatepulga andmine käib edasi kuni mitme blogija koostööl sündinud lühijutt on valmis. Lõppversioon jõuab ka Peeter Oja endani. 

Marimell, juhised on sul olemas, hakka nüüd edasi kirjutama!

Kui tahate endale Peeter Oja raamatut võita, siis jätke postituse alla üks väike jõuliline kommentaar. Kui lühijutt valmis, loosin raamatu välja. Ilmselt järgmine nädal siis!

Nagu oleks rase olnud ehk kuidas kahe tunniga pood tühjaks müüa

Mul on natukene nagu äsjasünnitanu tunne. Üheksa kuud sai magamata oldud, vahepeal oksendamiseni tüdinenud oldud, üle keha valutatud ja närveeritud, et beebi nö ilmavalgust näeks. Kaks nädalat tagasi nägigi. “Nabanöör sai läbi lõigatud,” naersid teised, aga täpselt nii oligi. Samas minu enda jaoks jäi midagi veel puudu. Ma teadsin, mis see on.

Nagu te ilmselt olete aru saanud, siis minu tööks või hobiks või mõlemaks on Eesti ettevõtetele klientide leidmine Skandinaavias. Seni olen ma tegutsenud ehitusvaldkonnas, aga juhuste kokkulangevus viis selleni, et ehitusest sattusin ma pesumaailma. Ma alustasin turu-uuringu ja saja tuhande pisiasja uurimisega, kui sai selgeks, et üks moodus turul nähtavaks saada on läbi blogijate, hakkas sobivate blogijate nimekirja koostamine.

Üks valikuid oleks kindlasti olnud Sophie Elise. Ma olen tema blogi aastaid lugenud. Pean tunnistama ausalt, alguses sellepärast, et tema üle naerda, sest teist nii roosat blogijat ei olnud minu silmad varem veel näinud. “Roosablogija” nagu teda kutsuti. Tõeline bimbo. Siis aga läksid aastad mööda, ma väga ei süvenenud enam tema blogisse (ju sai ära naerdud), aga Sophie Elise hakkas üha enam mulle “sisse peksma”. Ma hakkasin teda uuesti lugema. Ja avastasin, et roosablogijast oli saanud hoopis keegi teine. Munadega naine. Arvamusega naine. Oioi, kui vihatud, aga see ei takistanud tal olla see, kes ta oli ja öelda välja, mida ta arvas. Mulle jäid enim silma tema sõnavõtnud loomade ja pagulaste kaitseks. Lisaks meeldis mulle ta huumor. Oskus ka enda üle naerda. Ta tõestab, et “bimbo-välimuse” taga võib teinekord ka aju olla. Sellel tüdrukul on aju igatahes olemas. Ärge laske end välimusest petta.

Pole raske arvata, miks Sophie Elise oleks üks minu esimesi valikuid olnud. Esiteks 362 000 jälgijat instagramis. Teiseks 2015.aasta mõjuvõimsaim naine Norra meedias. Kolmandaks mitmeid blogiauhindade esikohti ja rahva lemmiku tiitleid. Ja nii edasi ja nii edasi. On täiesti uskumatu, KUHU on jõudnud üks 22-aastane tüdruk. Vot see on tõesti kadestamistväärt. Kui peaks blogimisega samad ambitsioonid olema. “Eeskuju”. Ei, mitte jutumärkides selle pärast, et ma ei arvaks, et ta ei oleks, vaid see on ta raamatu nimi. Loomulikult jälle hitt. Ühesõnaga kõik, mida see tüdruk puudutab on kuld.

Kuidas teenida blogijana 2,5 miljonit Norra krooni? Väga lihtsalt. Kui su blogipostituse hind on 60 000 NOKi (ca 6000EUR), siis lihtne matemaatika annab vastuse. Oli ilmselge, et see hind jääb Norra turul alles kanda kinnitavale ettevõtele liiga paljuks alla neelata.  Ma loobusin mõttest promoda toodet läbi Sophie Elise blogi.

Samal ajal otsisin ma kliente. Sain ühe viisaka “ei” teise järel. Ühe potentsiaalse kliendiga tekkis mul aga kõhutunne, see on mind varemgi õigele teele  juhatanud. Ta oli mulle kolm korda üheksa kuu jooksul “ei” öelnud. Tundes Norra ärikultuuri, siis ma rohkem teda tüüdata ei tahtnud. Andsin alla, aga registreerisin end tema uudiskirja saajaks. Hoidsin end kursis sellega, mida ja kuidas ta reklaamib. Peale üht uudiskirja nägemist tekkis mul mõte, ma võtsin riski ja kirjutasin talle neljas kord. Sain vastuse, et see pakuks huvi ja juba paari nädala pärast läks teele proovitellimus. Ma ei tea, kas see oli kõhutunde, juhuste kokkulangevuse või töö tulemus, aga sel ei olegi tähtsust.

Ja siis täiesti ootamatult kirjutasid nad, et kuna nad tegid Sophie Elisega koostööd juba siis kui ta veel kuulus ei olnud ning ta hakkab agenti vahetama, said nad tema blogireklaamiks superpakkumise. Siiski piisavalt krõbeda, et üksinda see tellida. Aga kui kampa lüüa, siis oli see hind täiesti söödav. Ma ei suutnud seda uskuda. Ma olin üheksa kuud mõelnud, kuidas saaks Norra nr1 blogis (mis on nr1 ka oma sisult) oma toodet reklaamida nii et hapnik kinni ei jääks ja siin see võimalus oligi. Peale kolme ei´d ja üheksat kuud mõtlemist avanes võimalus.

See kõlab veidralt, aga ma ootasin 4.12 nagu laps jõule. Ma tahtsin näha, millised tooted Sophie Elise valib. Refreshisin täna kuus korda oma Insta feedi et näha, kas juba on postitus. Ja siis see tuli! Mul oli nii uhke tunne.

Sophie Elise postitus ilmus blogis umbes kell üheksa. Kaks (!!!) tundi hiljem sain ma kliendilt kõne, et kaupa on juurde vaja, sest pood on tühjaks müüdud. Saate aru! Kell pool 12 õhtul pidime me hakkama kiiruga kaupa juurde tellima, sest ÜKS postitus tekitas kliendi laos kaose!

(Liiga palju infot, aga mul on samad aluspüksid hetkel jalas:D)

sophie elise insta 04.12.2017.png

Ma ei tea, kui palju ma Norraga edasi tegelen, aga mul on nii hea meel, et üks “ükssarv” sai kinni püütud. Teist lähen ma püüdma juba paari päeva pärast.

PS: Kui sa tead kedagi, kes teab kedagi, kes oskab norra keelt ja armastab turundust, siis BonBon Lingerie´l on sellisele inimesele tööd pakkuda. Norras. Vaadake FB-st järele.

Päisefoto: http://sophieelise.blogg.no/