Ma mäletan nii hästi oma kolumni “Anne & Stiilis”, kus ma kirjutasin, et miks ma peaksin oma beebit kutsuma printsessiks, kui tema soontes ei voola sugugi sinine veri ning ka oma käitumiselt ei ole ta kuidagi printsessi moodi. Läks aga nii, et me oleme ise temast printsessi kasvatanud. Muidugi ei tähenda see seda, et ta oskaks käituda nagu Briti kuningapere liige ja ikka lubab ta endale rohkem lollusi kui ma tahaks, aga tema soovid vastavad printsesside omale. “Emme, kuna me uuesti sinna lossi läheme?” küsis Ida kui me ta eelmise aasta sünnipäeva pilte vaatasime. Ma jäin mõtlema. Aga miks ka mitte sellest teha iga-aastane perekondlik traditsioon nagu ma aasta tagasi mõtlesin. Mina jumaldan mõisaid, printsess saab omale printsessiväärilise sünnipäeva ning Marek saab …võimaluse, et me talle kodu asemel kusagil mujal pinda käiks (nali muidugi. Ta lihtsalt on väga vähenõudlik. Võrreldes pere naistega). Vot nii palju siis oma lapse mitte printsessiks kutsumiseks.

Ma olen 365 päeva jooksul külastanud n+1 hotelli, ma olen käinud siin ja seal, kuid käsi südamel pean ma ka ütlema, et Kõue mõis puges peale esimest külastust meie kõigi südamesse ja ei ole sealt enam ära läinud. See on selline paik, kus sa astud uksest sisse ja tunned end kodus. Nagu päriselt kodus. Võib olla mitte esimene kord, aga teine kord astud uksest sisse ja kõik mõjub nii tuttavalt. Kutsuvalt. Sõbralikult. Nagu oleks oma koju sisse astunud. “Aaah, kui mõnus tuba!” õhkas Ida kui tuppa sisse astusime. Meie tuba oli seekord vaatega õunaaiale ja tagaaiale, päike sillerdas mõlemast aknast sisse.  “Kas ma tohin kohe kleidi selga panna?” palus väike printsess, kelle ma päeval olin ta enda sõnade järgi “vanainimeseks riietanud, aga ma ju tahtsin printsess olla”.

Kui Ida muutus mõisas printsessiks võluväel nagu muinasjutus, siis ka minus tekkis mingi ….hmmmm… edevus. Kuidagi kohe tekkis tahtmine põsepuna palgele panna ja pitsiseelik* selga tõmmata ja peeglisse vaadates mõelda, peeglike, peeglike, pole sel peegelpildil suurt häda kedagi.

Eelmisel aastal veetsime me suure osa sünnipäeva õhtusöögist põrandal, siis seekord otsustasime me kogu õhtusöögi kohe kolida põrandale ja kutsusime kõik Kõue mõisas leiduvad kaisuloomad ühele mõnusale piknikule. Seda soovitan ma kõigil lastevanematel järele proovida. Nii lihtne, aga samas natukene kastist välja ja lapsemeelne sünnipäeva tähistamine. Meelde jääb ka erilisena. Siinkohal minu suuuuuuuuuuuur tänu Kõue mõisa töötajatele, kes Ida sünnipäeva talle ekstraeriliseks tegid alates üllatuskoogist kuni selleni, et ta tohtis neil põhimõtteliselt terve päeva sabas sorkida. “Sina mina oma tuppa ära, tee tööd, ma lähen räägin tädidega juttu,” kuulsin ma Ida suust vähemalt kümme korda. Ka kööki tohtis ta appi asjatama minna.

Õhtu lõppes voodis õhupalli- ja padjasõda mängides. Hotellitubades ei ole telekat, mis muudab mõisas veedetud kvaliteetaja päriselt ka kvaliteetajaks. Ei mingeid kõrvalisi ebavajalikke segajaid.

Uus hommik saabus kiiremini kui me oleksime tahtnud. Enne seitset ajas Ida meid jalule, et me juba hommikust läheksime sööma. Hommikusööki pakutakse mõisas alates kella üheksast, sest ükski normaalne inimene ei taha sellest mõnusast luksusest nii kiiresti välja tulla. Meie ka mitte, aga Ida tahtis minna “lossi üle vaatama”. Nii me enne kaheksat koos mööda maja kolistasimegi. Samas oli see erakordselt mõnus. Laisk hommik. Vahelduseks nendele argihommiku kiirustamistele.

Ma olen oma elus söönud sadu hotellihommikusööke ja seepärast hindan ma hommikusööke ilmselt juba mingite oma kriteeriumide, mis teistele võivad arusaamatuks jääda, järgi. Näiteks täna hommikul sõin ma kõige täiuslikumat kaerahelbeputru. Kõlab veidralt ma tean, aga ausalt, täpselt nii see oli. Teenindus nagu ikka laitmatu, nii et tekibki tunne, et oled mõisaproua.

Lahkuda oli Kõue mõisast jälle raske. Kohe päriselt kahju oli sellest killukesest luksusest lahti lasta ja tormata koosolekutele. Läbi see selleks korraks saigi. Aga samas, kui mitte varem, siis täpselt aasta pärast oleme me tagasi. Loodetavasti ikka ka varem, sest see peidetud pärl Kose metsade vahel on…sõna pärl ütleb tegelikult enda eest kõik.

*Samas otsin ma ka taga selle pitsiseeliku omanikku. See imeilus asi jäi Norras minu kätte ja ma ei suuda leida enam omaniku kontakti.