Kui ma veel Tartus keskkoolis käisin oli Tartus üks pood, kus müüdi üüberkallist ja luksuslikku kaupa, mida keegi endale lubada ei saanud. Pood, kuhu keegi ka ei julgenud, minna, sest see oli nii fancy. Tango butiik. Riia tänava nurgal. Mul on natuke häbi tunnistada, aga mul oli kunagi peika, kelle ma panin fakti ette, et ta peab mulle sealt uued teksad ostma. Ma vabandan end sellega, et ma olin siis 18aastane märgihull. Nii sain ma endale oma elu esimesed Iceberg Jeans teksad. Kihvtid püksid olid, aga no ausalt. Vähemalt sain ma uhkustada, et mu lemmikpood Tartus on just toosama butiik Riia tänava nurgal. Oli ta jaa lemmik, lihtsalt näitamise värk tegelikult.

Pea 20 aastat on aeg edasi läinud ja Riia tänava  nurgal on uus pood. Nüüd saan ma ausalt öelda, et üks minu lemmikpoode Tartus. Seekord aga ei müüda seal ülehinnatud teksasid, vaid maailma kõige khuulimaid kingitusi. Muidugi ei pane see mind üllatuma, sest selle poe taga seisab Trileviku Eva. Ja inimene, kes on turule toonud need märkmikud, on kuldaju, pakub  ägedaid asju ägedatele inimestele.  Daamid ja härrad, saage tuttavaks poega, mis kannab nime Kiiks ja Knihv

Just, just, ägedatele inimestele ägedaid asju ja ma panin selle illustreerimiseks ENDA pildi. Oh seda edevust ja enesearmastust.

Tegelikult aga sai sellest t-särgist minu uus lemmik. Mul oli see reisil kaasas ja mul oli väga raske midagi muud selga panna. Põhjuseid oli mitu. Esiteks meeldis mulle selle kaelus natuke rohkem kui Kivisaare t-särkide oma, see on natuke naiselikum, ja teiseks loomulikult tekst. Blogijatest ON ju palju kasu. Igatahes suurepärane kingisoovitus sõpradele, kes blogivad. Praktiline, ilus ja natuke nagu reklaam ka. “Oot, aga miks sul blogija t-särk seljas on?”

“No ma natuke blogin või nii.”

“Aa, aha mis su blogi aadress siis on? “

“www.estonianwithabackpack.com”

Just nii! Ja kui muidu olen ma kuulnud, et inimesed panevad kokku haiglakotti, siis mina panin eelmine nädal kokku laevakoti. Sellise sisuga. Blogija t-särk loomulikult muude asjade seas. Ma ei saa midagi parata, et mul on nõrkus valgete t-särkide vastu.

Ma olen Trileviku märkmikute fänn olnud juba PIKKA AEGA. Mul on alati üks kotis. ALATI. Mulle tulevad aegajalt pähe suvalised mõtted, mis on vaja kirja panna, sest need võivad suvalistest ideedest suuremaks kasvada. Nüüd hakkab mul neid kotis kaks olema. Uus Schmeduler (sest ükskõik palju ma püüan telefonikalendrit kasutada, ma olen vanakooli paberkalendri usku) ja unenäopäevik. Viimane on eriti oluline, sest teate, ma olen selline friik, et mõnikord tuleb mulle unes mõni geniaalne mõte ja see on vaja kohe kirja panna. Ma olen keset ööd ka üles ärganud, et mõte kirja panna (viimati sündis nii “Ökovanaema” raamat) ja nüüd alles paar ööd tagasi sain ma kirja panna mõned oma hullud turundusmõtted.

No vot. Ja Kiiks ja Knihv on täis just igasugu sellist hullumeelset kaupa. Ägedalt inimeselt ägedatele inimestele. “Miks Tartu?” küsisin ma Evalt. “Sest Tartu on kõige ägedam linn Eestis!” vastas ta. Nüüd kui ma olen üle kümne aasta Tartust ära olnud, mõistan ma seda lauset. Tartu ei ole vaid aeglane liiklus ja sallitallajad. Tartu on täis ägedust! Ja ärge kartke sinna “butiiki” sisse astuda. Astuge julgelt. Minge kohe. Ma tean ju, et just praegu otsite te viimaseid kinke advendikalendrisse. Sõbranna sünnipäevaks. Emale. Isale. Mehele pilakingiks. Endale. Koha peal on suurem valik kui netipoes. Kui keegi mõtleb, et mida mulle jõuludeks kinkida, siis paluks mulle üks Frida kohvitops. Aitäh!