Kopenhaagenis oli täiesti tavaline tuuline neljapäev. Jaapani turiste täis bussid sõitsid sel kellaajal  laevast maha, tegid kohustusliku peatuse väikese merineitsi kuju juures ja olgugi, et paljude pisikeste jaapnalaste nägudelt oli näha pettumus – kas see ongi kogu merineitsi – tegid nad kohustuslikud selfie´d ja grupipildid merineitsi taustal.  “Ma tahan väikest merineitsit näha!” kuulen ma turiste tihti esimese asjana ütlemas. Ma ei ole aru saanud, miks minna selle väikese kuju juurde tunglema, samasuguse kuju saab endale soetada igast suveniiripoest. Ausõna, kui te veel näinud ei ole, siis originaal on sama väike kui need meened, mida endale poest soetada saab. Ma ei oleks esimene kord seda osanud ülessegi leida, õnneks tunglesid seal ees ka tookord pildistavad turistid, nii et ma sain aru, et ju seal see kuulus kujuke ongi. Nojah.

Mul poe aknast avaneb vaade täpselt promenaadile ja nii on mul hea inimesi jälgida. Ma tean juba täpselt, mis kell tulevad turistid pildistama, kui kaua on pildistamiseks aega jaapani turistidel, milliseid pilte teevad sakslased, milliseid soomlased, ma olen siit aknast inimesi nii kaua jälginud, et ma oskan pildistamise järgi öelda, mis rahvusest turistid on. Aususe huvides pean ma ütlema, et alguses jälgisin ma rohkem busside registreerimisnumbreid, lihtsalt oli huvitav vaadata, kust maailma eri paikadest nad seda maailmaimet vaatama sõitnud on, ajapikku aga hakkasin ma pildistamistes ära tundma mingit mustrit. Järjekordne buss vuras kujukese ette. “EST” registreerimismärgiga. Ma sättisin end akna juurde ja asusin jälgima.

“Kill-kõll,” segas mu vaatluse uksel kliendi saabumisest teavitav kelluke. Ma vandusin natuke sisemiselt, et keegi mind just praegu segama pidi tulema. Tavaliselt on mu poekeses 10-11 täielik vaikus, väga harva tuleb keegi nii vara hommikul aluspesu ostma. Aga just nüüd pidi see harv kord olema. Ajasin end aknalaualt püsti ja läksin klienti tervitama. See oli üks kummaline tegelane. Meenutas mulle kohe esimesest pilgust kedagi, aga ma ei suutnud välja mõelda, kes ta olla võiks. Ta pidi olema kuulus, sest ma sain kohe aru, et ta püüdis oma tegelikku isikut varjata. Päikeseprillid peas sellise ilmaga? Ilmselgelt tahtis ta oma nägu varjata. Ma ei saanud isegi täpselt aru, kas ta oli naine või mees. Kehakuju ja suuruse järgi oleks ta just nagu olnud mees, aga see naiselik valge karvane sall, mis oli ümber ta kaela ja vaata et ümber näogi, nii et vaid ninaots välja paistis, vihjas nagu naisele. Salli märkasin ma kohe, see oli mõnus ja valge nagu jõuluvana habe. Musta poncho alt paistis punakas kleit või mingi hõlst, sametist. Mingil kummalisel põhjusel püüdis ta ka seda mu eest varjata. “Ei peaks,” mõtlesin ma, “punane samet on selle hooaja moevärv.” Aga tema varjas. Ma püüdsin välja nuputada, kellega tegu on, kust ma teda teadsin, miks ta oma maskeeringust hoolimata nii tuttav tundus.

Kui ta oma koti, mis meenutas jõuluvana kingikotti, letile pani, sain ma lõpuks aru, kellega tegu. Kuidas see mul ometi nii kaua aega võttis? See oli jõuluvana! Päris ehtne jõuluvana. Aga mida tegi jõuluvana minu pisikeses pesupoes?

Tegu on Apollo raamatupoe poolt algatatud lühijutu väljakutsega, et tutvustada Peeter Oja esimest  täispikka raamatut pealkirjaga „Kuidas kirjutada raamatut“ https://goo.gl/FU9h5v. See on selline pisut iroonilises ja humoorikas võtmes kirjutatud. See raamat on pühendatud kõigile julgetele, kes pole veel raamatut kirjutanud või tahaks kirjutada järgmiseks hiti. 

Väljakutse seisneb selles, et mina kirjutasin valmis lühijutu esimese osa, edastan  väljakutse järgmisele blogijale, kes võiks kirjutada  valmiskirjutatud esimesele osale juurde teise osa vastavalt Peetri juhistele. Ning nii see teatepulga andmine käib edasi kuni mitme blogija koostööl sündinud lühijutt on valmis. Lõppversioon jõuab ka Peeter Oja endani. 

Marimell, juhised on sul olemas, hakka nüüd edasi kirjutama!

Kui tahate endale Peeter Oja raamatut võita, siis jätke postituse alla üks väike jõuliline kommentaar. Kui lühijutt valmis, loosin raamatu välja. Ilmselt järgmine nädal siis!